Keskaeg Eestis (0)

Keskaeg
Maahärra – enam-vähem sõltumatud valitsejad
Ordumeister – tähtsaim isik Liivi ordus . Talle kuulusid peamiselt Läti alad, Eestist Sakala kõrval ka Järva ja Kesk-Eesti vähemusmaakonnad.
Komtuur- ja foogtkonnad – ordualad jagunesid omakorda väiksemateks haldusüksusteks, mida juhtisid vastavad võimukandjad – foogtid ja komtuurid
Rüütelvennad – olid Liivi ordu sisemises korrastuses olulisemad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga.
Poolvennad – organisatsiooni sepad , pagarid, kingsepad jne.
Preestervennad – omasid ordus tähtsat kohta ja pidasid kiriklikke talitlusi
Riia peapiiskop – vaimuliku poole tähtsaimaks võimukandjaks Vana-Liivimaal. Talle allusid Tartu piiskop, Saarel-Lääne piiskop, aga samuti Kuramaa piiskop Lätis
Kümnis – kümnes osa talu saagist.
Hinnus – koormise kergem variant, kindlaksmääratud naturaalmaks
Linnafoogt – maahärra esindaja
Oldermann – tsunfti vanem
Vitaalivend – Läänemerel tegutsenud mereröövlid
Sündik – raejurist
Raad – linna võimuorgan ja ka kõrgeim kohtuvõim linnas
Bürgermeister – rae juhatuse liige
Visitatsioon – võimaldas saada ülevaadet jumalasõna kuulutamisest ja rahva õpetamisest preestrite poolt ning ka usuelu väärnähtustest.
Tsunft – käsitööliste liit
Skraa – tsunfti põhikiri
1507 – keelatakse ära relvakandmisõigus
1492 – Ivangorodi rajamine
1297 . aastal puhkes esimene kodusõda Vana-Liivimaal. Ordu vastu moodustasid ühisrinde Riia linn ning temaga liitunud peapiiskop, samuti Tartu ja Saare-Lääne piiskopid.
1304. aastal sõlmiti ordu juhtimisel Paides teiste siinsete poliitiliste jõudude konföderatsioon Riia linna ja peapiiskopi vastu.
Modena Wilhelm – paavsti legaat (saadik)
1238. aastal sõlmiti Stensby rahu Liivi ordu ja Taani vahel
1242. aastal toimus Jäälahing, milles orduväed ümber piirati ja pärast eestlastest abiväe põgenemist venelaste poolt vürst Aleksander Nevski juhtimisel lõplikult puruks löödi
Vana liivimaa põhivaenlasteks olid Novgorodi, Pihkva ja Leedu vürstiriigid.
Linnad.
Tallinn (linnaõigused 1248), Rakvere(1302), Narva(1345), Tartu(1262), Viljandi(1238), Uus-Pärnu(1318) ja Paide ( 1291 ), Haapsalu( 1279 ).
Linnade valitsevaks keeleks sai alamsaksa keel
Rae ülesanded: linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine. Abinõud kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks , kaitsma linna huve suhetes teiste linnade ja maahärradega, kandma hoolt kirikute ja koolide eedt, korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamist.
Vaimne kultuur Liivimaal
Katoliku kirik
Toomkool – kõige vanem
Kloostrikool
Ladinakool – õpetati preestriks
Linnakoolid
Henricus Carvel – dominiiklaste kloostri ülem, eestlane
Johan Pulck – Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitlisse (piiskopkonna juhatus, 12 liiget)
Ch. Ackermann – kunstnik (puunikerdaja)
Johannes IV Kievel – Saare-Lääne piis
kop, korraldas ulatuslikke visitatsioone.
Johannes Blankenfeld – kuulsamaid Vana-Liivimaa vaimulikke, taotles katoliku usuelu korrastamist, Tallinna ja Tartu piiskop, hiljem Riia peapiiskop.
Kõrgem kirikukogu – Sinod
Kloostrid :
Tsistertslased – põlluharimine, aiandus , karjakarvatus (Kärkna, Padise , Lihula, Tallinna)
Dominiiklased – õpetati eestlasi, suhtlesid eestlastega (Tallinn, Tartu)
Fransisklased – hallid vennad, kerjusmungaordu (Tallinn, Tartu)
Birgitiinid – Pirita klooster
Kloostrid andsid eestlastele: raamatukunsti, arhitektuur, aiandus, kroonika, üldkultuurilised teadmised.
Reformatsioon
Vana-Liivimaale jõuab reformatsioon 1523. Usupuhastuse algatas Martin Luther 1517. aastal Saksamaal.
Melchior Hofmann - reformatsiooniliikumine Eestis. (poolt)
H. Marsow – reformatsiooni poolt.
Vastu: Johannes Blanckenfielt, W. von Plettenberg
Poolt: linnad (linnal oli võimalus raha saada juurde,
Vastu: maahärrad
1524, 14. september – pildirüüsteliikumine
Kaubandus – eksporditi peamiselt teravilja, lina, puitu. Imporditi soola
Jüriöö ülestõus 1343 – 1345
Harjulased alustasid 1343. aasta jüriööl relvastatud mässu, põletasid mõisaid ja kirikuid, tapsid kõik kättesattunud sakslased ja valisid seejärel endi hulgast neli kuningat. Ülestõusnud asusid Tallinnat piirama, pöörduti abipalvega Rootsi esindaja, Turu foogti ja Pihkva vürsti poole. Mõlemad lubasid abi saata. Saare-Lääne piiskopi valdustes alustasid ülestõusu läänemaalase, kes asusid Haapsalut piirama. Võõrväed pöördusid Saksa ordu poole. Liivimaa meister Burchard von Dreileben viibis sel ajal vägedega Pihkvamaal, pöördus aga otsekohe tagasi ja kutsus eesti kuningad Paide selgitusi andma. Ordumeister käsitles neid kui kurjategijaid ja eestlased tapeti . Alles Preisimaalt saadetud abivägede abil suutis Saksa ordu Mandri-Eesti 1343. aasta lõpuks alistada. Saarlased purustati kahe sõjakäiguga 1344. ja 1345. Karistuseks tuli neil ehitada ordule uus linnus Maasilinn ja Saare-Lääne piiskop kindlustas oma valdused Kuressaare linnusega. Kuigi Jüriöö ülestõus ebaõnnestus, olid sellel kaugeleulauvad tagajärjed. Mässu summutamisel oli ordu saanud Põhja-Eesti tegelikuks peremeheks. Taani kuningas loovutas oma valdused 19 000 hõbemarga eest Saksa ordu kõrgmeistrile. Talurahva jõukam ja teovõimelisem osa oli tõenäoliselt hukkunud. Väikevasallid vaesusid, sest tühjaksjäänud maa ei suutnud enam selle omanikku toita.
Talupoegade õigused ja kohustused:
Kohustused: Viljakümnis, hinnus, sõjaväeteenistus, ehitamine
Õigused: isiklik vabadus, pärilik maakasutus , osaleda kohtumõistmises,

Talurahva sotsiaalsed rühmad

• Adratalurid - kõige arvukam punt, nende maade suurust ja majanduslikku kandevõimet hinnati adramaades. Kõikusid oma suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides, seda enam, et adramaagi oli varieeruv ühik. Ühes piirkonnas adratalud tavaliselt ühesuurused. Eramaade adratalud tavaliselt väiksemad kui läänistamata maade omad.
  
• Maavabad - olid isiklikult vabad ja said oma talu tavaliselt läänikirjaga. Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma raha ehk rekoginitsiooni. Neil tavalise adrataluri kohustusi ei olnud. Arvatavasti olid maavabad muinasülikute järglased (või nende instantsi pärijad -- vähemalt teataval määral).
  
• Vabatalupojad - maksid rahamaksu, seisund võis väga varieeruda, olenevalt kui paljudest kohustustest end rahaga vabaks ostis. Tavaliselt polnud isiklikult vabad, aga seisund siiski parem kui adrataluritel, kes pidid igast kohustusi, sh teotööd tegema. Et teotöö osakaal üha suurenes, siis hakkasid nad 16. sajandi keskpaiku kaduma.
  
• Üksjalad- arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima . Nende arv kahaneb aja jooksul. Kohustused väiksemad kui adrataluritel. Tarvel arvab , et nende talud olid ühes tükis, mitte põlluribadena nagu adrataluritel tavaks. Tavaliselt olid kehvematel põllumaadel, eriti Lääne-Eestis.
  
• Pundenikud - umbes nagu üksjalad, maksid 2 punda (tündrit) vilja ja muid kohustusi polnud. Tavaliselt majanduslikult paremal järjel kui üksjalad.
  
• Vabadikud - need, kel vähe maad või üldse mitte. Pidid teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud neid ei sallinud, sest said neilt vähe või üldsegi mitte makse. Jõukamad vabadikud olid umbes nagu üj-d, vaesemad aga sulased.
  
• Sulased- teenijad - sõltusid oma tööandjast, kes maksis nende eest maksud ja vastutas käitumise ja tegude eest. Kui vara ära läksid, kaotasid kogu oma palga. Palk väga väike, tagas peaaegu ainult ülalpidamise.
  
• Orjad ehk träälid - kadusid 15. sajandil. Sõjavangid, võlgnikud ja surmanuhtlusest vabaksostetud. Kadusid, sest teotöö hakkas domineerima? Saarlastel oli neid vist kõige rohkem.
  

Rühmad polnud jäikade vaheseinadega, liikumist ühest teise tuli suht tihti ette.