Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kes see on? ristsõna". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tähega, orants, seljal, orantsikas, jookseb, kõrvad, sarved, poega, kukrus, ninal, kael, triibuline, kanu, kuldset, lameda, sabaga, tumedadsummutatud köhimist. Põdrad iseloomulikud on ka pikk ülamokk. sooderikkad suuremad suhtlevad madala ammumise teel. Põdrapulli kaal on väga suur ja võib metsaalad ka kaaluda umbes 600 gk, noorendikud ja Labidakujulised sarved ehivad ainult võsastikud. põdrapullide pead. Sõralised Kitse häälitsus meenutab isemoodi Metskits on sihvaka keha, peente Elupaigana eelistab piiksumist. jalgade ja saleda kehaga. Metskitse põldudevahelisi
Soolakassi kütitakse rohkem kui teisi Lõuna-Ameerika kaslasi tema väärtusliku kasuka pärast. sellest hoolimata on ta üks suurima populatsiooniga kaslane Lõuna-Ameerikas. Populatsiooni suuruseks arvatakse olevat ligikaudu 150,000 isendit. 3 Ontsilla (Leopardus tigrinus) Ontsilla sarnaneb välimuselt ostelotile ja marakaya kassile. Nimetatud kolmest kaslasest on ontsilla väikseim. Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil. Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased.
tanghambusest. Tema värvus ja karvkate ei ole tüüpiline. Hallidel ja hallilaigulistel koertel mokad, laud ja ninapeegel pruunid. Ükskõik, millise värvuse korral mokad, laud ja ninapeegel täielikult pigmendita. Bolonja koer Bolonja koer on malta koera lähedane sugulane. Ta on ilmselt aretatud Itaalias malta koera ja valge puudli ristamise teel. Tema pea on väike ja ümar. Otsmik kumer, üleminek otsmikult koonule hästi märgatav. Tema koon on lühike ja terav ning ta kõrvad on rippuvad ja kaetud pika lokkis karvaga, tihedasti vastu pead hoiduvad. Ta silmad on ümmargused, suured, otsesed ja veidi pungis. Hambad on tal valged. Normaalne on käärhambus. Tal võib ka olla taatsine või eetsine hambumus. Nõrga pigmendiga ninapeegel ja mokad. Bolonja koeral on pikk kere. Jaapani tinn Arvatakse, et see koer põlvneb Hiinast ja on suguluses pekingi paleekoeraga. Rahvas pidas neid koeri kaheksandal sajandil Jaapanis jumala lemmikuiks.
Eestis on mudakonn haruldane ning teda võib leida vaid Kagu- ja Lõuna-Eestist. Mudakonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee- eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka
varjuda. Sipelgasiil toittub termiitidest ja sipelgatest. (Parish 2005:10-11) 4 lk 1.2. Kukruliste selts (lad.k. Marsupiala) Austraalias elutsevast kahesaja viiekümnest imetaja liigist moodustavad peaaegu poole kukrulised. Sõna ,,marsupin" tähendab kreeka keeles kotti. Kukrulised on imetajad, kelle emasloom kannab poega erilises kõhul paiknevas kukrus ning kelle poegade areng jõuab lõpule just nimelt seal. 1.2.1. Sugukond: Kängurulased Teatmeteoste andmetel kuulub kängurulaste hulka ligikaudu 50 liiki. Kängurud erinevad suuruse, välimuse ja elupaikkade poolest. Känguru on Austraalia vapiloom. Kängurud on muudes maailmajagudes elutsevate hirvede ja antiloopide Austraalia vasteks. Kängurutel on pikad tagajäsemed eelkõige tänu säärte, jookse ning varbalülide olulisele pikenemisele. Kängurud liiguvad hüpates.
Gepard on maismaa kiireim imetaja. Lühiksel vahemaal võib ta arendada kiirust 115 km tunnis, 2 sekundi jooksul saavutavat kohalt liikumise kiirus on 70 km tunnis. Gepard on savanniavarustega hästi kohastunud kiskja, seal saab ta arendada suuri kiirusi. Sageli ronib ta kuivanud puudele ja kaljudele, et saakloomi paremini märkata. Hüäänkoer Hüäänkoer on Aafrika suurim koerlane. Tal on pikad jalad, ümmargused kõrvad ja suurte laikudega karvastik, mis muudab ta rohusees märkamatuks. Hüäänkoer elab 7-25 isendist koosnevas karjas. Koos käivad nad jahil, koos kaitsevad end ja koos kasvatavad järglasi. Igaüks täidab karjas oma kohustust. Sel ajal, kui ühed on jahil, valvavad teised urgudes väikesi. Karja sees toimiv käitumismall süvendab sõprust isendite vahel. Hommikul pärast ärkamist tervitavad hüaankoerad üksteist: liputavad
hoolitsuseta, saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi. Välimuselt köidab eesti hobune kõigepealt oma näoilmega, mis sarnaneb natuke araabia hobuse omaga. Ka pea kujus on otsitud sarnasust araabia hobusega, kuigi eesti hobusel on küll kuiv, liigse lihata pea, ei ole see sugugi väike. Luud, eriti lõualuud on õige tugevad. Profiil pole tavaliselt nõgus, vaid pigem sirge. Laup on lai, kõrvad lühikesed. Kael on lühike ja lihaseline, turi madal, rinnakorv lai ja sügav, selg sirge, küllalt sageli ka nõgus. Väga paljud värvused on esindatud. Eriti levinud on kõrvid, raudjad, mustad, hallid, kollased ja võigid, ent on ka teisi värvuseid. Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest
ja suitsupääsukesega, kuid erinevalt piiritajast on mõlemad valge · Eluviis. Piiritaja pesitseb peamiselt linnades ja asulates, Pesa rajab ta puuõõnsustesse, pesakastidesse, räästa- ja katusealustesse tühemikesse. Rükkirääk · Kus võib kohata. Niisketel niitudel, põldudel. · Eluiga. Rukkirääk elab 5-7 aastaseks . · Eluviis. Rukkiräägul on eriline, rütmikas ja kõva hääl. Laulab päeval ja öösel. Maapinnal rukkirääk jookseb, seda isegi ohu korral. Lendu tõusta ta ei armasta. Jookseb väga kiiresti. Elutsevad üksikult. Paare moodustavad vaid sigimise ajaks, muul ajal elavad eraklikult. · Pereelu. Pesa teeb rohu sisse ja puhmaste vahele. Pesa on kõrtega ja samblaga ääristatud lohuke. Rukkirääk kasvatab suve jooksul üles 2 pesakonda. Munema hakkab siis, kui pesa on valmis (tavaliselt 7 12 muna). Haudumine kestab 15 17 päeva. Peale koorumist viib emaslind pojad pesast eemale,
Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest ära pääseda. Vaenlasi on tal aga palju: nugised, kakud jne. Lendorav elab pea kogu oma elu puu otsas, tulles maapinnale vaid äärmise vajaduse korral. Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2...4
Harilik kärnkonn III Juttselg-kärnkonn e. Kõre I Rohe-kärnkonn I Mudakonn II Tiigikonn III Veekonn III Järvekonn III Rabakonn III Rohukonn III Tähnikvesilik III Harivesilik II 23. Iseloomulikud tunnused Harilik kärnkonn III Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu Juttselg-kärnkonn e. Kõre I rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Rohe-kärnkonn I helehallil või oliivjal seljal on erineva kujuga tumerohelised kuni mustad suured laigud ning oranzid või punased täpid. Kõht on valge, mustade täppidega. Rohekärnkonna nahk on krobeline, kuid kehaehituselt on ta sale. Mudakonn II Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun
Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv
kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel ärkavad nad varakult - siis, kui metsa all leidub veel üksikuid lumelaike. 10…14 päeva peale ärkamist on arusisalikud juba omale kaasa leidnud ning toimub paaritumine. Pojad sünnivad 90 päeva
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni ka
*väike tömbi kehaga ja musta Third level Fourth level sametise karvaga imetaja Fifth level *väga väikesed silmad, mis on kaetud nahakurruga. *peamise osa oma elust on mutt toiduotsingul *Mutt murrab kõiki, kellest jõud üle käib - hiiri, konni, madusid ja teisi mutte. Põhitoiduks on tal vihmaussid, mida ta varub talveks. *kevadel sünnib mutil 3-8 abitut poega *mutti on kütitud tema karusnaha pärast Mügri e. vesirott Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level *mõõtmetelt rotisuurune, kaal 80- Fifth level 180 (300) g *karvastiku värvus varieerub
Suust paistavad 4 teravat kihva. Värvuselt on koha rohekas- kuni tumehall, kõhualune on puhasvalge. Eestis elutseb ta ainult Peipsis ja Võrtsjärves ning osades Lõuna- ja Kagu-Eesti järvedes. Kohad on elupaiga suhtes valivad - nad elutsevad nn. kohajärvedes, mis peaksid olema toitainerikkad, väikese vee läbipaistvusega ja eelistatult kivise põhjaga. Samal ajal on aga oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. KIISK. (keha tüse, kehal ja seljal tumedad täpid, 2 seljauime kokku) Kiisk on küllaltki tüseda, külgedelt kergelt lamendunud kehaga kala. Seljauimed on liitunud ja nii on kiisal üks pikk seljauim, mis eest on kõrgem ja tagant madalam. Ta on keskmise suurusega kala, kelle keskmine pikkus on 10...15 cm ja kaal 10...50 g. Iseloomulikuks võib veel pidada seda, et kiisa keha on kaetud märgatava limakihiga. Silmad on suured ja pungis. Kiiskade värvus on erinev,
elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, siis vihmausse, nälkjaid ja putukavastseid Ladina keelne nimetus Bufo calamita Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates-pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret. Ladina keelne nimetus Bufo viridis Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt
soodesse ja rannikule. Metskass oskab hästi ronida. Oma pesa ehitab ta tavaliselt puuõõnde kuid võib juhtuda ka, et rebase või mägra poolt maha jäetud urgu Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa. Jahil käib ta tavaliselt öösel. Metskass oskab hästi ronida. Tal sünnib 2 kuni 4 poega. Sündides kaaluvad pojad umbes 40 grammi. Metskassil on palju vaenlasi näiteks hundid, ilvesed, koerad jne. Metskass on muutunud haruldaseks loomaks. Et nad väljasuremisohtu ei satuks on neid hakatud nt loomaaedades paljundama. 1.3 ILVES Ilvese nägu sarnaneb kassi näole ainult kõrvad on tal tutiga ja põskedel on habe iseenesest mõistetavalt on ta ka suurem kui kodukass. Saba on tal lühike. Tema pikkus on umbes 1 meeter. Värvus on ilvestel suvel ja talvel erinev
Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult on kaetud heleda titekarvaga. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu
tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates- pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus "kõre" tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett.
Dendroloogia praktikumid PRAKTIKUM1 Gymnospermae- paljasseemnetaimed PINACEAE-MÄNNILISED Picea abies harilik kuusk (luubiga vaadates on okastel valged mullikesed, võrse peal pisikesed valged karvad) Picea glauca kanada kuusk (võrsel pole karvu, okastel palju õhulõhesid, okkad lühemad kui harilikul kuusel, värvuselt on hallikas rohelised, käbi on hästi pisike, helepruun) Picea mariana must kuusk (natukene heledam kui kanada kuusk, võrse on karvane, laiemad õhulõhed, pungasoomused on pikad, käbi on veel väiksem kui kanada kuusel ja käbi on tumedam, hallikas tumepruunikas, käbi on suhteliselt ümmargune) Picea omorika serbia kuusk ( okkad lamedad, ühelt poolt hallid teiselt rohelised, okaste taga kaks valget triipu, käbid piklikud punakaspruunid , väiksemad) Picea pungens torkav kuusk (võrse pole karvane, teravad okkad, hästi helepruunid, väga pehmed) Pseudotsuga menziesii harilik ebatsuuga (hästi pikad ja pehme
Viljakehad tüve alumises osas ja kaudu. Puit värvub kollakaspruuniks. 3. okste hargnemiskohas. Tõrje- puu maha staadiumis kollakasvalgeks pehmeks. võtta. Harilik väävlik e vääveltorik Tervest puidust eraldab mädanenud puitu 1- viljakeha 1aastane, paljude liitunud 2mm laiune pruunikasmust joon. Mädanik kübaratega ühisel alusel, poolringjad. väga aktiivne, puud nakatuvad sageli 20-30 Ülakülg noorel viljakehal orants või a vanuselt. Eesti haavikutes üldlevinud. roosakas, hümenofoor kollane. Seeneliha Mädanik võib juurevõsudes kanduda edasi valge, pehme, habras. Torukesed järgmisesse generatsiooni. Viljakehad väävelkollased. Väga ohtlik, kiirelt arenevat mitmeaastased, arenevad ka surnud ja südamemädanikku tekitav. Tekitab pruuni lamaval puidul. Puurikkega rämps põletada. mädanikku. Nakatub klassikaliselt. Puit
KUIDAS ÄRA TUNDA? SULANDUDA PUUDE, ERITI HAAVA KOORE JA SELLEL KASVAVATE Lendorav on omapärase välimusega. Tal on SAMBLIKE TAUSTAGA. Pojad sünnivad aprillas-mais ja juunis-juulis. suured silmad ning esi- ja tagajäsemete Pesakonnas on tavaliselt 2-6 poega ja poegitakse vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on 1-2 korda aastas. Pojad on paljad ja pimedad, kuid talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti
Arusaare ligidal oli Kudruküla. Sealt käisid Juku, Mäidu ja Eedi Andil, Mikil ja Peedil külas. Arusaare all oli ilus Merelaht - ahuna. Mõnus oli soojadel suvepäevadel vaikses vees supelda! Poistest oskasid ujuda Mäidu, Miki ja Peedi. Andi, Eedi ja Juku ainult Padistasid vees. Poistega tulid kaasa mõnikord ka nende õed Liisi, Manni, Lilli, Anni, Vaike ja Lagle. Koos mängiti merekaldal mitmesuguseid mänge. Lõbus oli Laste Elu. 1. Kas suure või väikese tähega? • järva - jaani • Järva - jaani • Järva - Jaani 2. Kas suure või väikese tähega? • koer muki • Koer Muki • koer Muki 3. Kas suure või väikese tähega? • laupäev • Laupäev 4. Kas suure või väikese tähega? • mardipäev • Mardipäev 5. Kas suure või väikese tähega? • eesti vabariik • Eesti vabariik • Eesti Vabariik 6. Kas suure või väikese tähega? • Kiigemetsa Põhikool • Kiigemetsa põhikool
Viigerhüljes Hallhüljes Pringel Viigerhüljes Ujuvad osavasti loibadega sõudes Naha all on paks rasvakiht Toitub kaladest Veebruaris sünnitab jääpankadele valgekarvalise poja Läänemere viigerhüljes on maailma väikseim hüljes tema kehapikkus on 130150 cm ja kaal 5060 kg. Kaal kõigub sõltuvalt aastaajast, ulatudes sügisel kuni 100 kilogrammini. Viigerhülge iseloomulikuks jooneks on tema karvkatte muster: heledad ringikujulised laigud seljal ning tumedad kõhul. Hallhüljes Elab kaugematel rahudel ja avamerel Sünnitab poja triivival jääpangal Talveks rändab lõunapoolsesse Läänemere ossa Hallhüljes on Läänemere kolmest hülgeliigist suurim: täiskasvanud isasloomade pikkus võib olla üle kolme meetri ja kaal 300 kg. Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Isasloomadel on tavaliselt tumepruun-hallikas karv üksikute heledamate laikudega, emased on
pinnaselohus. Pesa sisekiht on pehmem ja peenem. Kurnas on tavaliselt 3...5 muna, see on täis aprilli lõpus või mai algul. Suve jooksul veel ka teine kurn, mil esimene pesakond on juba lennuvõimeline. 10Käblik Troglodytes troglodytes pidevalt saba püsti. Eelistab paiku, kus kerge peituda: okste rägastikud, puude juured, põõsastikud, sageli kuusetihnikutes. Osavalt hüppab lakkamatult põõsaste vahel, tuulemurrus või jookseb maapinnal rohttaimede vahel. Laulab lagedamal paigal, kännutüükal, haohunnikul või kuuseoksal liikudes, aga laulu lõppedes peitub koheselt taas tihnikusse. Väga ettevaatlik ja kartlik lind, hädaohu korral tõstab kõva kädinat. Hoiab saba püsti. Lend on lühike ja maapinna lähedal. Ränne Areaali põhjaosas liigub talvel lõuna poole, lõuna- ja keskosas on paikne. Meile saabub kevadel märtsi lõpupoolel, harvem alles aprilli alguses, lahkub oktoobri teisel poolel või novembris
ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku seisma püstiaetud sabaga ja avatud nokaga. Kui emaslind kükitab, järgneb paaritumine. Pereelu. Musträstas on monogaamne lind. Paaride moodustumise järel hakkab emaslind pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul.
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass; ümarik - ümmargune, samuti - sammuti (aeglaselt), ballett baleriin. · ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt:
Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane haistmismeel, mis aitab neil jälitada saaki ja vahetada üksteisega informatsiooni. Kõigil neil on päraku juures õlist tugevalõhnalist vedelikku tootvad lõhnanäärmed. Kärplaste seas leidub erakordselt hinnatud karusloomi. Nende hulgas on tuntud jahiobjekte, aga ka farmides
Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla. Pärast puule maandumist jookseb ta kohe teisele poole puud, et võimalike jälitajate eest pääseda. Vaenlasi on tal aga palju: nugised, kakud jne. Lendorav elab pea kogu oma elu puu otsas, tulles maapinnale vaid äärmise vajaduse korral. Elupaigana eelistab ta vanade puudega metsa, kus on palju puuõõnsusi, millesse oma pesa teha. Lendorav sööb puude pungi, noori oksi, seemneid jne. Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevadeüleelamiseks.
Hingamiselundid: hingamiseks kasutab rästik kopse. Rästikul on suhteliselt suur suu, kus asuvad peale teiste hammaste ka mürgihambad, need on suured ja varustatud mürgiga, mis tuleb hammastesse mürginäärmest. Kui rästik kedagi hammustab, siis voolab mürginäärmest mürk ohvri haava peale. Välisehitus Rästik on tavaliselt 30-80 cm pikkune madu. Ta on värvuselt pruunikashall, aga mõned rästikud on ka punakat värvi. Rästiku seljal on tume siksakiline triip. Mõnikord harva võib rästik olla ka ilma mustrita, siis on teda nastikust võimalik eristada selle järgi, et tal puuduvad heledad laigud silmade juures. Rästikul on suhteliselt kolmnurkne pea, mis eristub kergesti nende kehast. Söök Rästikud söövad põhiliselt hiiri, rabakonni ja rohukonni, veel söövad nad lindude äsjakoorunud poegi, vaskusse, sisalikke ja lindude mune. Kui nälg käes, võib rästik süüa ära ka mõne oma väiksema liigikaaslase
nägemispiirkonnast välja, näiteks seljatagant läheneva auto eest. Lühikarvaline kolli on temperamentsem ja liikuvam. Pikakarvaliste kollide buumi kõrghetk on küll möödas, kuid siiski peavad paljud just seda tõugu koerte maailma ilusamaks ja väärikamaks esindajaks. Kuid veel eelmisel aastal( 2003) oli ta veel kõige arvukaim koer näitustel. Pikakarvalisel kollil on uhke kohev karvkate, lühikarvalisel lühike ja liibuv. Kuid poolpüstised kõrvad ei tule iseenesest, need tuleb kutsikaeas alla panna spetsiaalse vahendiga või küsida nõu koerakasvatajalt. Pika- ja lühikarvalisi kollisid on kolme värvi: blue merle, tricolour ja soobel valgega. Kõigi nende ideaal turja kõrguseks on emasel 51-56 cm ja isastel 56-61 cm. Nende pea kuju on tõu aadliseisuse tunnus. Kui mõelda kollile, siis kindlasti mõnedele inimestele tuleb kohe meelde pikk nina. Tegelikult on neil pealagi koonuga samapikk, aga nad kulgevad paralleelselt, kuid
Kumu näitused Retsensioon ,,Rauk" (1919) Ants Laikmaa (1866- 1942) Pildil on pastelle kasutades kujutatud vanemat meesterahvast kes toetub kepile. Mehe nägu on habetunud, pea otsmikust kiilanev. Aastad on habeme värvinud valgeks jättes sellese veel mõned tumedamad karvad. Kiilanev otsmik laseb näha vanuse küntud vagusi selles, aastad on jätnud sarnased jäljed ka mehe põskedele. Must kuub mehe seljas juskui rõhutaks eelnevat. Kuue varukate alt on paistmas kuuest heledamad käised. Pilku rauga silmis pole näha kuna silmad on vajunud koopase ja nende kohal olevad hallikas- valged kulmud varjavad neid. Vanuri silmad on kottis. Kuid võib kujutada elutarkust ja nii palju näinud vaadet neis silmis. Vanakese käed on vähemalt sama kortsulised kui ta nägu ja neist õhkub tööd, ning tõdemust, et pruunist puidust kepp millele ta toetub on nende käte töö. Pilt sai valitud sest ,,Rauk" tekitab minus aus
annaabi.ee 
