Kel võim, sel vesi (0)

Kel võim, sel vesi
Postimees
27. veebruar 2015 23:59
Kui tavaliselt seostatakse riikide võimu majanduse või sõjandusega, siis nüüd mängib üha olulisemat rolli keskkond. Ilmekas näide on Hiina oskus oma tahe mängleva kergusega Mekongi jõe jagamisel läbi suruda ning nõrgemad naaberriigid vee pärast tülli ajada.
Keskkonnaküsimused haaravad üha suurema tüki riikide välis- ja julgeolekupoliitikast, mistõttu tuleb riigijuhtidel sageli tülikaks peetud teemaga tahes- tahtmata aktiivselt tegeleda. Kliimamuutuse ja jätkusuutlikkuse kõrval on oluliseks teemaks tõusnud vesi. Eestis ei pruugi me küll kraanist vabalt voolava sinise kulla väärtust tajuda (kuigi meilgi on veevarustusega probleeme), aga maailma eri paigus on veest saanud tõsine mureallikas ning isegi konfliktide ajend .
Kui esimesed teadaolevad veekonfliktid lahvatasid Sumeri linnriikide vahel juba enne meie aega, siis suuremat tähelepanu on teema saanud üsna hiljuti , kui hakkasid levima muresõnumid veest kui tuleviku sõdade põhjustajast. Tegemist ei ole aga ainult üksikute väljaütlemistega. Vastupidi – hoiatavaid artikleid ilmub kui seeni pärast vihma, igal aastal tähistatakse ülemaailmset veepäeva, peetakse konverentse, filmitakse sadu dokumentaalfilme ning meie põhjanaaber Emmi Itäranta on kirjutanud põneva ulmeromaani «Vesi mäletab», kus kirjeldab maailma pärast vee nimel alanud maailmasõda .
1990. aastate lõpus tekkis teadlaste vahel suur lõhe , kui ühed hakkasid pidama vett oluliseks rahvusvaheliste pingete tekitajaks ning teised vaidlesid vastu, et sellised konfliktid lahendatakse juba eos rahumeelsel teel. Vastandlike teooriate ja lähenemiste virvarris on keeruline leida üht tõde, kuna mõlema poole argumendid näivad mõistlikud.
Ometi võime ennekõike Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias piiriüleste veekogude jagamisel märgata pingelisi noote . Kuigi arengumaad on eriti haavatavad, on see oluline küsimus kogu maailma jaoks, kuna koostööd nõudvaid rahvusvahelisi veekogusid on kõikjal. Tasub vaid mõelda Eesti-Vene riigipiiri peale, mis kulgeb 80 protsendi ulatuses mööda vett. Loodame, et praeguse Eesti-Vene ühiskomisjoni iga-aastane üks kohtumine on piisav viljaka koostöö edendamiseks ning mõni aasta tagasi ilmunud hoiatavad uudised vaidlustest Gazpromi tütarfirmaga Narva veehoidla tammi üle jäävad vaid erandiks.
Kui vee jagamine võib probleeme tekitada juba kahe riigi vahel (nagu on näha India ja Pakistani suhetes), siis seda keerulisem on olukord, kui üks veekogu kuulub kuuele riigile, nagu Mekongi jõgi Kagu-Aasias. Olukorra teeb veel keerulisemaks, et seda jagavad kuus vastandlike huvidega ning nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes väga erinäolist riiki: Hiina, Birma , Laos, Kambodža , Tai ja Vietnam .
Kuigi riigid ei sõdi vee nimel, on pinget siiski märgata. Nii pillutakse üksteise pihta süüdistusi ja tegutsetakse omatahtsi ning rikutakse seeläbi nii koostööd kui ka keskkonda. Eriti keeruliseks teeb asja see, et jõge peavad jagama suur maailmavõim Hiina ja tema palju nõrgemad, ebastabiilsemad ja väiksemad naabrid .
Voli valitseda vett
Seetõttu ongi huvitav vaadelda Mekongi olukorda võimu vaatenurgast ja uurida, kas rahvusvaheliste suhete realistliku koolkonna üks põhiteese võimust kui määravast faktorist peab paika ka keskkonnaküsimustes. Põneva käsitlusviisi on välja pakkunud Londoni Veeuuringute Keskus, kelle arvates saab võimu jagada neljaks tüübiks ning seeläbi tekkinud võimu asümmeetria põhjal otsustada, milline riik on jõgikonnas võimupositsioonil ehk kellel on hüdrohegemoonia.
Esimene võimu liik on geograafiline. Selle kindlaks tegemiseks vaatleme , kuidas riikide asukoht (jõe ülem- või alamjooksul ) ning nende üldine haavatavus ( sõltuvus veekogust) mõjutab nende võimupositsiooni. Näeme, et ülemjooksul asuval Hiinal on teiste ees selge eelis. Birmal kui Mekongist suhteliselt vähe huvitunud riigil on üsna hea positsioon, aga ülejäänud alamjooksu riigid sõltuvad olulisel määral ülemiste tegemistest. Eriti ohustatud on Kambodža ja Vietnam, kes kipuvad ebasoodsa asukoha tõttu teiste tegude kriitilisi tagajärgi oma nahal tunda saama.
Jõe ülemjooksule rajatavate hüdroenergiaprojektide tõsisemad tagajärjed on pinnase erosioon, metsade hävimine, veekvaliteedi ja -taseme muutus, looma- ja taimeliikide hävimine ning kalasaagi vähenemine. Tuhanded elanikud on pidanud ehitamise jalust kodudest lahkuma ning kaebavad ebaõiglaselt väikese valuraha üle. Teavitamine ja uuringud on puudulikud.
Näiteks kuulevad kohalikud kalamehed uutest projektidest sageli viimasena ning mitmel pool ei leia kalad üles nende ümbersuunamiseks mõeldud kalatreppe või ei kasuta neid nii usinalt kui eksperdid lootsid. Lisaks on Kambodža eriti mures sealse haruldase delfiiniliigi pärast, kelle arvukus on pärast Laose ehitusbuumi suures ohus.
Kuigi asukoht võib esmapilgul tunduda kõige tähtsam, leiab maailmas mitmeid näiteid, et võimsamaks jõuks osutub hoopis alamjooksul asuv riik, nagu Egiptus Niiluse jõel. Seepärast tasub silmas pidada ka teisi võimu liike.
Materiaalse jõu mõistesse mahuvad tüüpilised nn kõva võimu ( hard power ) atribuudid: majanduslik ja sõjaline jõud, inimkapital , riigi suurus, aga ka veeressurss ja rahvusvaheline toetus.
Ootuspäraselt on materiaalselt tugevaim riik Hiina, aga sugugi mitte igas kategoorias. Nii on Hiinal kui üsna kõrge veestressi näitajaga riigil probleeme, et varustada veega oma ligi 1,4 miljardit elanikku. Lisaks on Hiinal nõrgem rahvusvaheline toetus, kuna mitmed suurriigid , nagu USA või Jaapan, viivad oma abiprogrammid pigem Mekongi alamjooksule.
Ülejäänud viis riiki jäävad küll selgelt Hiinast maha, aga on omavahel üsnagi võrdses olukorras. Tugevaim neist on Laos ning nõrgim Kambodža.
Ühiselt kõigi eest
Viimased kaks võimu liiki on eriti huvitavad, kuna ei ole niivõrd kergesti maailmakaardile vaadates või statistikat uurides nähtavad, vaid vajavad sügavamat analüüsi. Nendeks on läbirääkimised ja ideeline jõud, mida võib kõige paremini märgata kohtumistel peetud kõnelusi ning ajaleheartikleid uurides. Esimene neist kirjeldab, kes kontrollib läbirääkimiste mängureegleid ja kujundab poliitilist päevakorda, ning teine, kes ideesid ja tõlgendusi teistele peale surub , arusaamu ja eelistusi kujundab ning ülejäänuid seeläbi manipuleerib.
Sarnaselt eelmise kahe võimu tüübiga on Hiinal ka suurim läbirääkimisjõud. Näiteks keeldub Hiina liitumast Mekongi jõe komisjoniga, mis on oluline veeküsimuste arutamise platvorm. Hiina propageerib pigem kahepoolseid läbirääkimisi iga riigiga eraldi, et kasutada oma võimupositsiooni veenvamalt.
Samuti on Hiina vihtunud ehitada jõele tamme, pidamata sageli vajalikuks ehitust teistega enne läbi arutada. Hiina hoiak on selgelt näha ka seadustes ja arengukavades, kus Mekongi jõge peetakse riiklikuks ressursiks, mille üle on Hiinal voli üksinda otsustada.
Hiina on teistes Mekongi riikides oluline investor . Sõltuvussuhte valitsejana saab ta mugavalt juhtida läbirääkimisi endale sobivas suunas. Hiina läbirääkimisjõudu võib hoomata sõnavõttudest, millest jääb kõrva positiivse külje rõhutamine ning ebameeldivate teemade hoolikas vältimine .
Nii on Hiina esindaja kasutanud ühel kohtumisel üsnagi silmakirjalikult kõlavat loosungit: «Koos me suudame!», kuigi kipub samal ajal pigem üksi kõige üle otsustama.
Hiina esindajate väljaütlemiste toon kannab sõnumit, et Hiina ei anna grammigi teiste nõudmistele järele ning jätkab raudkindlalt oma rada. Nii toonitatakse sageli kas otse või kaude, et Hiina jätkab Mekongi jõe komisjoni partnerina ega soovi saada organisatsiooni täisliikmeks ning otsustab ise, kuidas ja millal olulist hüdroloogilist teavet teiste riikidega jagab .
Hiina ja ülejäänud viie riigi läbirääkimisjõu vahe on siiski üsna väike ning Laos, Tai ja Vietnam on tihedalt Hiina kannul. Nõrgimad läbirääkijad on Kambodža ja Birma. Laose positsiooni tugevdavad kindlameelselt läbi surutud hüdroelektriprojektid. Tai ja Vietnam on samuti üsna võimukad, kuna investeerivad agaralt teiste riikide hüdroprojektidesse.
Viimane jõu tüüp on jaotunud samuti üsna võrdselt. Siiski on Hiinal taas tugevaim positsioon, kuna tal on asukoha tõttu parim ligipääs hüdroloogilisele teabele, mis annab võimaluse teiste infovälja mõjutada.
Hiina ja Laos kui kõige aktiivsemad tammide rajajad üritavad ehitamist sageli varjata, mistõttu pilluvad ülejäänud neli meedias agaralt süüdistusi nende kahe pihta. 300st analüüsitud artiklist selgus, et Hiina ja Laos üritavad teistest sagedamini oma tegemisi õigustada, rõhutades tammide kasu elanikkonnale ja majandusele, ning eitavad negatiivset mõju keskkonnale või teistele riikidele.
Lisaks demonstreerib Hiina end sageli ohvrina, kes kannatab koos teistega põua käes. Nii lükkavad nad tammide asemel süü kliimamuutuse kaela.
Igaüks enda eest
Liites nelja võimutüübi tulemused, selgub , et Hiinal on selgelt tugevaim ehk hüdrohegemooni positsioon. Teisel kohal on Laos ning talle järgnevad ridamisi Tai, Birma, Vietnam ja kõige lõpuks Kambodža.
Kuna Hiina vastandub selgelt ülejäänud viiele Mekongi riigile, oleks viimastel üsna tulus jõud ühendada ning koos suurele naabrile vastu hakata. Mekongi näitel võime aga näha, et hoolimata mitmetest koostöövormidest, ei ole need sirgunud piisavalt tugevaks ega tasakaalusta Hiina ülemvõimu.
Nii on koostöö killustunud rühmade vahel, kus korduvad nii liikmed kui ka teemad. Sellisel moel raisatakse aga nii aega, inimesi kui ka raha, ent ühtset tugevat stabiilset jõudu ei teki. Kindlaim neist gruppidest on Mekongi jõe komisjon , aga kuna Hiina ja Birma keelduvad täisliikmeks astumast ja ülejäänud neli ei suuda sageli oma erihuvidest ühtse eesmärgi nimel loobuda , on koostöö juhuslik.
Seetõttu on kahepoolsed suhted Hiina ja teiste Mekongi maade vahel kohati viljakamad kui multilateraalne koostöö, aga sel moel jääb keskkonnakaitse või jõe jätkusuutlik kasutamine sageli hoopis tagaplaanile ning esile pääsevad riikide omakasupüüdlikud huvid. Samuti on selgelt keerulisem teha kompromisse ning jagada õiglaselt infot ja ressursse. Nii paistab veelgi selgemalt võimuka Hiina domineeriv roll.
Seega mõjutab võimu ebavõrdne jaotus tugevalt riikide käitumismustrit, nende ettevõtmisi ja seeläbi keskkonna seisukorda. Nii proovivad nõrgemad riigid ühelt poolt Hiinaga lipitsevalt suhteid soojendada , aga samas kritiseerivad tema tegevust meedias või Mekongi jõe komisjonis. Hiina vastab sellele kerge manipulatsiooniga, surudes vaevata läbi oma tahtmise. Suurimateks kannatajateks kipuvad paratamatult jääma inimesed, kelle elu ja toimetulek sõltub jõest. Kohalikud protestigrupid mõjuvad suure võimumängu taustal hambutuna ning elanikud on sunnitud pealt vaatama, kuidas nende elatusallikas aegamööda hävib.
Artikkel põhineb Marlen Reini oktoobris 2014 Viini Ülikoolis kaitstud magistritööl «Power Asymmetry in the Mekong River Basin : The Impact of Hydro-Hegemony on Sharing Transboundary Water».