KEHATEMPERATUURI KONTROLL LASTEL (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Õenduse õppetool
Õ15
KEHATEMPERATUURI KONTROLL LASTEL
Referaat aines uurimis - ja arendustöö metoodika I
Juhendaja :
Tallinn 2016
SISUKORD

SISSEJUHATUS

Töö autor on 1. kursuse õenduse õppetooli üliõpilane. Õenduse õppekavas on õppeaine inimese elamistoimingud. Referaadi teemaks on kehatemperatuuri kontroll lastel, teema on vajalik kõigile, et teada saada täpsemalt kehatemperatuuri ja selle kontrollimise kohta.
Esimene peatükk annab ülevaate kehatemperatuuri kohta, seda kui elamistoiming ja miks tekib inimesel kõrgendatud temperatuur.
Teises peatükis tuuakse välja, mis on palavik ja millised on erinevad võimalused kehatemperatuuri kontrollimiseks.
Referaadis on kasutatud kolme kirjandusallikat ja ühte inglise keelset teadusartiklit.

1. KEHATEMPERATUURI KONTROLLIMISE ELAMISTOIMING

„Erinevalt kõigusoojastest loomadest, kelle temperatuur muutub vastavalt neid ümbritseva keskkonna temperatuuri muutumisele, on inimene võimeline säilitama oma kehatemperatuuri püsivana olenemata ümbritsevas keskkonnas valitsevast kuumusest või külmusest“ ( Roper jt 1999: 253). Tavaliselt inimesed ei tea oma kehatemperatuurist eriti, sest see püsib ühtlasena. Kehatemperatuuri kontrolli teeb võimalikuks peaajus asuv hüpotaalamuses olev soojusregulatsioonikeskus, kus soojuse tootmine ja selle ära andmine on tasakaalus. (Roper jt 1999: 253).
Kui inimene tunneb, et tal on liiga külm või kuum, siis sellega seoses kehatemperatuur kas langeb või tõuseb. Kaasa saab inimene ise aidata kehatemperatuuri psühholoogilisele kontrollile sellega, et liigse palavuse puhul eemaldada riided ja avada aknad, tõmmata ette kardinad või juua midagi jahedat. Kui temperatuur on inimese jaoks liiga madal, siis tuleb tegutseda vastupidiselt, panna selga rohkem riideid või olla füüsiliselt aktiivne. (Roper jt 1999: 253).
Teatud biokeemilised protsessid kehas saavad toimuda ainult siis, kui kehatemperatuur püsib ühtlasena. Kehatemperatuuri liigsel kõikumisel, võib organismis tekkida kahjustus ja sellega kaasneda ka surm. Tervises ja elusäilitamises on tähtsaimal kohal termoregulatsioon , kuna organismi psühholoogilised mehhanismid on täpsusteni reguleeritud. (Roper jt 1999:254).
Vastsündinud lapse nahk tuleb kuivatada ja mähkida tekki, et vältida soojuskadu. Kogu elu jooksul ning enamasti esimestel elukuudel on kehatemperatuur tundlik erinevatele ärritajatele, juba pikaajaline nutmine tõstab imikutel nende kehatemperatuuri kõrgemaks (Roper jt 1999:255). Kuni laps ei ole õppinud ise oma kehatemperatuuri kontrollima, peavad seda tema eest tegema vanemad, jälgima last ja vajadusel riideid vähemaks võtma või neid juurde lisama (Roper jt 1999:256).

2. Palaviku olemus ja selle kindlaksmääramine

Palavik võib olla märk sellest, et organismis on põletik . Põletik on organismi kaitsereaktsioon , mille ülesandeks on haigust tekitavate bakterite eemaldamine. (Loogna jt 1998: 28). Põletiku põhitunnusteks on punetus ja kuumus, turse, valu ja liikumisvõime kaotus (Roper jt 1999: 73). Palavik on organismi parandav protsess, ning mõneti on see isegi hea ( Ormisson 2010: 85). Inimese normaalne kehatemperatuur on 36,6o C, palavikuks hakatakse lugema alates 37,4o C järgi (Loogna jt 1998: 20). Kehatemperatuur on organismis kõikuv: madalaim on see kell 4-5 ajal hommikul ja kõrgeim kella 16-17 ajal. Samuti oleneb kehatemperatuur ka vanusest , lastel on see keskmisest 0,3-0,4o C kõrgem ja allub suurematele kõikumistele. (Loogna jt 1998: 20-21).
Kehatemperatuuri mõõtmine võib olla aeganõudev osa ambulatoorses pediaatrilises ravis , sest see võib põhjustada lapsele stressi ega ole alati täpne. Kohtadel, kus palaviku mõõtmine toimub, peab nahk olema terve ja puhas. Kui mõõdetavas piirkonnas esineb turset ja nahk on punane, võib seal olla põletik ning see tõstab paikset temperatuuri. (Loogna jt 1998: 24). Kaenlaalune, rektaalne , oraalne ning kõrva trummikile piirkonnad on enamkasutatavad kehatemperatuuri mõõtmiseks. (El-Radhi 2014: 91). Imikutel on sobivamateks kohtadeks palaviku mõõtmiseks on kubemevolt ja pärasool. Kubemevoldist mõõtmisel asetatakse kraadiklaas voldi vahele, pärasoolest mõõtes tuleb laps keerata küljele, määrida termomeeter vaseliiniga ning viia see 2-3 cm sügavusele pärasoolde (Loogna jt 1998: 26). Parim asend palaviku mõõtmiseks on istumine või lamamine, sest nii on termomeeter paigal ja ei saa nihkuda (Loogna jt 1998: 25).
Temperatuuri mõõtmiseks erinevatest keha piirkondadest kulub aega erinevalt: kaenlaaugust ja kubemest 10 minutit ja teistest kehaõõnsustest 5 minutit. Mõõtmist sooritatakse kahel korral päevas: hommikul kella 7-9 vahel ja õhtul kella 17-19 ajal. (Loogna jt 1998: 26). Kuna palavik on isenesest parandav protsess, ei tasuks seda hakata alandama enne, kui kehatemperatuur tõuseb väikelapsel üle 38,5o C, sellisel juhul tuleb manustada palavikualandajat. Palavikualandajat manustatakse 4-6 tunnise vahega, samuti võib suurematele lastele teha nn „viinasokke“, seda ainult juhul kui alkoholi lahjendatakse veega pooleks, samuti ei tohiks lapsele rohkem riideid selga panna, ega ka paksu teki all hoida, kuumus hoiab palavikku kinni, keha peab soojust ära andma, et palavik saaks alaneda. (Ormisson 2010: 85).

3. ARUTELU

Esimeses peatükis toodi välja kehatemperatuuri olemus ja see, kuidas see on seotud inimestega. Inimesi teavitati kehatemperatuuri elamistoimingust ja sellest, kuidas seisab nende kehatemperatuur ühtlasel tasemel. Samuti kirjeldati, mida teha, kui kehatemperatuur langeb liiga madalale või vastupidiselt tõuseb liialt kõrgele . Oluline on teada, kuidas toimida vastsündinu ja väikelastega, kuna nende keha ei suuda hoida ühtlast temperatuuri.
Teises peatükis anti ülevaade palaviku ja selle mõõtmise kohta, millised on parimad piirkonnad palaviku mõõtmiseks ja kui kaua see aega võtab vastavalt mõõtmise piirkonnale.
Samuti nimetati, milline on normaalne kehatemperatuur ja kuidas see on lastel.
Palaviku alandamiseks soovitatakse lapsel võtta riideid vähemaks ja hoida neid mähkmevabalt, et keha saaks eraldada liigset soojust. Üldiselt tuleb jälgida lapse kehatemperatuuri ja vajadusel manustama rohtu.

KASUTATUD KIRJANDUS

El-Radhi, AS. (2014). Determining fever in children : the search for an ideal thermometer. British Journal of Nursing . Vol. 23 Issue 2, p91-94. 4p. 1 Chart .
Loogna, N., Loogna, G. (1998). Kui teil on palavik. Kirjastus: Valgus
Ormisson, A. (2010). Sünnist esimese sammuni. Kirjastus: Medicina
Roper, N., Logan , W., Tierney, A.J. (1999). Õenduse alused. Tartu: Elmatar