aasta mulje. Minumeelest oleks võinud olla rohkem tantsimist. Need tantsijad, kes laval tantsisid, ei olnud eriti hästi valitud. Neil tuli päris mitu korda apse sisse ning rütm läks vahepeal sassi. Mulle on alati meeldinud orkestrid, nii ka sellel korral. Operett algas teosega „Ball on Savoys“. „Savoy ball“ operetis oli palju huvitavaid karaktereid. Eriti jäi mulle meelde abielupaar Madeleine ja Aristide. Madeleine oli väga enesekindel naine, keda kehastas Janne Ševtšenko ja tema abikaasa, Markii Aristide de Faublas, keda kehastas Mart Laur, kes jäi oma naisele petmiskatsega vahele ja oli osav naistekütt. Meelde jäi ka naljamees ja naistemees Mutafa Bei, keda lavastas Märt Avandi. Veel oli palju erinevaid karaktereid, näiteks Daisy Darlington, keda kehastas Hanna-Liina Võsa, kellele meeldis väga moodne ameerikalik elustiil ja oli Madeleine’i koolikaaslane ning
Arvustus «Hõimud» Armastus kui elumõte Lavastuses «Hõimud» on juttu kurdi noore inimese Billy elust, keda kehastas andekas eesti näitleja Pääru Oja. Billy sündis kurdina kuuljate perel. Lavastuses «Hõimud» räägitakse arusaamatusest, mis on pereliikmete vahel, omapärasest armastusest ja kurdi inimese maailmavaadest. Kõige meeldejäädavam stseen oli see, kui Billy ei viitsinud enam kannatada ja rääkis kõik oma tunnetest välja perele. Ta kasutas viipekeelt, ja esimest korda teda tõesti kuulati. Siin sees on, minu meelest, selline filosoofiline idee, mis paneb mõtlema
sõdadest ja poliitikutest. Pean tõdema, et selle ooperi juures köitis mind rohkem lavastuslik pool ning liikumine kui muusika. Loomulikult oli ka muusika tasemel ning põnev- vaiksemad põnevust tekitavad kohad, kiired ja dramaatilised muutused, võimsad kooristseenid jne- kuid üleüldiselt jäi muusikast üksluine mulje. Samas hoidis see suurepäraselt pinget, mis kogu Wallenbergi põnevat saatuselugu saatis. Peaosalist Wallenbergi kehastas seekord Rauno Elp, dirigeeris Arvo Volmer. Rauno Elpilt oleksin mina oodanud võimsamat esitust, kuigi oma ooperialaste teadmiste juures pole ma kindel, et kas äkki pidigi ta (minu jaoks) suhteliselt vaikselt laulma. Iseenesest oli ta hääl minu jaoks meeldiv ja kohati isegi lummav. Siiski pean tunnistama, et minu jaoks polnud kõige huvitavam tegelane mitte Wallenberg, vaid hoopis Adolf Eichmann, keda kehastas Priit Volmer. Tema oli seal n.ö. kuri tegelaskuju, kelle lavaline
Samuti oli tema kleidilahendus väga leidlik. Seda sai sättida mitut erinevat moodi, et iga tegelane ikka teistest erineks. See tegi jälgimise lihtsamaks. Peaosades olid Alceste ja Céliméne, keda kehastasid Tanel Saar ja Elina Pärnamägi. Nende esituses oli efektne vahepeal teksti kõrvale käiv aktopaatika. Alceste oli inimeste peale vihane, kuna ta nägi kuidas kõik tahtsid näida parematena, kui nad tegelikult on. Kahtlemata kõige naljakamad tegelased olid Oronte ja Acaste. Neid kehastas pikk ja peenike Ago Soots. Talle jalja tõmmatud retuusid muutsid ta veel kõhnemaks. Tema esituses oli hästi tehtud mustkunstitrikk, kui Alcaste tunnuseks pidi olems roheline lint. Acaste tõmbas selle välja enda surikas käest. Kusjuures lint ei olnud roheline, vaid valge riideriba peale oli kirjutatud ,,Roheline lint". Hästi oli mängitud ka kirja ette lugemine, mida päriselt luges Acaste aga vaatajatele jäi mulje, et seda tegi markii Clitandre, kes oma näoilmetega
koguni katkeid Tsaikovski samanimelisest ooperist. Muusika imeline helide mäng, nauding, millest tundub, et ei küllastuta eales. Muusika päästab valla tunded ja emotsioonid, see võib haarata enda kütke ettearvamatult pannes unustama moraali ja ühiskonna normid, pannes unustama kõik muu ümberringi toimuva... siit saab alguse ka mitme inimese elumuusika areng ja hääbumine. Larinite perekonna vanemale tütrele, tundelisele ja romantilisele Tatjanale kehastas Jevgeni Onegin kõige kaunimat muusikat, mis tema seni vaoshoitud loomuse ennastunustavalt helisema pani. Justkui kirglik muusik, kes seni mänginud vaid pajupillil, haaras ta sellest, lihvitud ja võimalusterohkest pillist, lootuses kogeda harmoonilist armastuse muusikat. Mõtlemata seejuures, et kõik pillid on tehtud erinevast puust ja neil mängitud muusikat, mis jätnud jälje ka pilli kõlale.
juurest. Theo meeldib naistele, kuid tema madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võta keegi teda tõsiselt. "Sügisball" räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Lisaks räägib film õnne otsimisest. Samas leidub seal ka muigeid ja absurdi. Filmi põhiliseks ideeks on see, et olgugi oleme kõik maailmas üksi ja öö, milles me viibime, on pilkaselt pime, Sisyphos ei jäta jonni. Osades mängisid mitmed tuntud eesti näitlejad. Kirjanik Matit kehastas Rain Tolk, Theo osatäitja oli Taavi Eelmaa, Tiina Tauraite kehastas Ulvit, üksikema Laurat mängis Maarja Jakobson, Jaanat kehastas Mirtel Pohla, Maueri osatäitja oli Juhan Ulfsak ning Ivo Uukkivi mängis Laura meest. Theo puhul meeldis mulle tema üksindus ja peaaegu autismi piiril võbelev võimetus emotsioone jagada. Kindlasti pole ei Theo ega ükski teine karakter "Sügisballis" lõplikult väljapääsmatus olukorras
Kokkuvõttes muutis suursugusus etenduse terviklikuks. Ka lavastajatöö oli vägagi viljakandev. Tekstid sobisid hästi ka praegusesse ajahetke, kuna ka Eestis on nauditud tükk aega head elu ja see kõik on majanduskriisi näol osutunud näilikuks. Sama lugu oli ka USA-s enne Teist maailmasõda ning sarnasused andsid head eeldused kohandada ka tänapäeva jaoks sobiv tekst. Näitlejaid oli kokku 4 ning kõik nad tegid väga head tööd. Kuido Kangur kehastas 89-aastast juudist kaupmeest Solomoni, kes oli hingelt noor, elav ja ehk kavalgi. Kangur suutis tegelase välja mängida hoopis omapäraselt. Kuigi tegu oli draamaga, oleks näitleja miimika sobinud vabalt komöödiasse. Solvumised ja muud veidrused lisasid vaid vürtsi juurde. Hea oli jälgida, sest tegelikult dramaatilise sisuga loosse süstiti Kanguri abil veidi rahvast naerutavat huumorit. Riho Kütsar kehastas politseinikut Victorit, kes elas tavainimese rõõmsate seikadega elu
Humanitaarinstituudi tudengi Kadri Adamsoni diplomitöö oli Rita osa Vanalinnastuudios etendus ,,Rita koolitamine." 2003. aastal alustas seriaal ,,Kodu keset linna", kus Adamson mängis peretütar Liisi. Liis on ülbe ja korralik, aga ka nutikas, kes erinevalt teistest temavanustest alkoholi ei tarvita ja pidudel ei käi. Ta on üsna terava ütlemisega ja paneb kõik paika. 2006. aastal, kui ,,Kodu keset linna" tegemine ajutiselt lõpetati, liitus näitlejanna krimisarjaga ,,Kelgukoerad", kus kehastas kõrvaltegelast Laurat. 2007. aasta sügisel algas "Kodu keset linna" uuesti, kuid Adamson võtetele ei naasnud, sest oli viimaseid kuid lapseootel. Niisiis sõitis Liisi tegelaskuju reisile. "Kelgukoertesse" kirjutati Adamsoni rasedus sisse ja ta lõi sarjas kaasa kuni poeg Voldemari sünnini novembris. Järgmisena osales Adamson Marika Vaariku kõrval teises peaosas krimisarjas ,,Kättemaksukontor", kus mängib Marion Pärna. Marion on romantiliste unistustega noor
Retsensioon Ooper "Rigoletto" 5. märtsil käisin vaatamas Rahvusooper Estonias Giuseppe Verdi ooperit "Rigoletto". See valmis Victor Hugo näidendi "Kuningal on lõbus" ainetel. See räägib narrist, kes töötab südametu hertsogi juures. Ainus, kes tal on, on ta tütar Gilda, keda ta maailma kurjuse eest kaitsta üritab. Rigolettot kehastas Hannu Niemelä, Soome tipplaulja. Ta õppis muusikat Sibeliuse Akadeemias. Ta on teinud palju rolle mitmetes ooperites: "Macbeth", "Hollandlane", "Amfortas". Gildat kehastas Irina Dubrovskaja, Venemaa paljutõotav laulja.. Ta lõpetas Glinka nimelise Riikliku Konservatoorium ning jätkas ka edasisi õpinguid. Hetkel on ta Stanislavski nimelise Moskva Ooperiteatri solist. Ta on kaasa teinud paljudes ooperites: "La traviata", "Figaro pulm", "Tsaari mõrsja".
romantilisust, poeetilisust ja mõtlikust. Emotsioone oleks võinud näost siiski rohkem peegelduda vaatajale. Silma riivis ka asjaolu, et näileja/tegelase suu oli tihti tibakene lahti. Meeldis kuidas näitleja edastas Henriku mõtteid ja lauseid. Tema hääletoon oli sobilik ja rääkimis kiirus samuti. Zestid ja näoilmed olid samuti korras, midagi erilist ega üllatavat paraku ei olnud. Velvo Väli tuli rolliga toime. Minu lemmik näitleja selles lavastuses oli dr. Repen, keda kehastas näitleja Aleksander Eelmaa. Meeldis selle tegelase motiivid ja eneseohverdus, mida näitleja suutis hästi edastada. Aleksander Eelmaa sobis selle rolli jaoks nii välimiselt kui sisemiselt. Põhiidee oli lootus, mida näitleja ka kehastas. Tekstid, zestid ja näoilmed olid ka hästi teostatud. Kõik see pea kratsimine, näo höörumine ja vahelduv hääletoon olid usutavad, tõetruud ja huvitav vaadata. Sama näitleja sobiks mängima väga
3.05 Eduard Vilde teosest "Vigased pruudid" tegi telelavastuse Toomas Kirss. Oma lavastuses pani ta pruute mängima mehed. Miinat mängis Andrus Vaarik ja Leenat Guido Kangur. Tüdrukute isa Lipuvere talu peremeest Marti mängis Heino Mandri. Miina armastatut ning Lipuvere sulast Joosepit mängis Paul Laasik, Leena tõelist armastust Kärje Juhanit kehastas Paul Poom. Mulke Viljandimaalt Ennu ja Jaaku kehastasid Lembit Ulfsak ja Aarne Üksküla. "Vigased pruudid " erines Eduard Vilde eelnevatest töödest väga. Vilde raamatutest olen ma lugenud romaani "Külmale maale", mis on hoopis tõsisema sisuga ning "Vigaste pruutide" täielik vastand. Väga omapärase huumori, kuid klassikalise lõpuga lugu jutustab Lipuvere talutütardest. Lipuvere peremees Mart on tüdrukutele valinud Mulgimaa sugulased kosilasteks
Prioraat toel edasi tänapäevani. Raamatut ma kahjuks lugenud ei ole, aga õnnestus vaadata koolis antud raamatul põhinevat filmi, mille nimeks on samuti "Da Vinci kood". Tegemist on 2006. aastal loodud filmiga, mis põhineb samanimelisel raamatul. Kuigi film oli masside hulgas edukas, siis paljude kriitikute sõnul oli see film 2006. aasta suurim pettumus. Film erinevat raamatust päris palju, kuna paljud kohad oli välja jäetud ja palju kohti oli muudetud. Tom Hanks kehastas filmis professor Langdoni rolli. Ta mängis oma rolli hästi, aga mitte nii hästi nagu enda varasemates filmides. Samuti häiris mind tema soeng, mis oli ülimalt veider. Naispeaosalist Sophie Neveu'd kehastas Audrey Tautou. Olen näinud varasemalt Audrey näitlemist sellises filmis nagu ,,Beautiful Lies", kus ta oli väga aktiivne ja huvitav. Aga antud filmis jättis ta kuidagi tuima ja kohmetu mulje, sarnanemata kuigivõrd ilmekale romaanikangelannale. Siiski, väga
Kontserdiretsensioon Käisin 26. aprilli õhtul kell 19.00 Rahvusooper Estonia teatrisaalis Johann Straussi Operetti ,,Nahkhiir" (,,Die Fledermaus") vaatamas. Osades olid Mati Kõrts, Aile Asszonyi, Väino Puura ja teised ning kaasa tegid ka Rahvusooper Estonia koor ja orkester, dirigent Erki Pehk ja lisaks lauljatele oli kaasatud etendusse balletisolistid Svetlana Pavlova, Reet Albre, William Moore jt. Tenor Mati Kõrts, kes kehastas gabriel von Eisensteini, on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning täiendanud end väljaspool Eestit (Riias, Firenzes, Roomas jne). Ta on olnud Rahvusooper Estonia solist (1986-98), Vanemuise solist (1996-98) ning alates 1998.aastast on vabakutseline laulja. Tema repertuaari kuulub üle 30 ooperi-ja operetirolli. Olnud ka vokaalsümfoonilise suurvormide ettekannetel solist ning ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (1997) ning Georg otsa nim
Retsentsioon ,,Figaro pulm" Käisin vaatamas ooperit W.A. Mozarti ooperit ,,Figaro pulm", kuna avanes võimalus saada kultuurielamuse eest ka kergelt hinne. Nagu juba enne mainisin, siis ooperi heliloojaks on Wolfgang Amadeus Mozart, muusikajuht ja dirigent on Lauri Sirp ning lavastajaks on lätlanna Indra Roga. Peaosatäitjat Figarot kehastas Vanemuine ooperilaulja Atlan Karp ning tema armastatut Susannat kehastas Pirjo Püvi. See oli mu esimene elamus ooperivaldkonnas. Olen küll eelnevalt televisioonist mõnikord jälginud mõnda ooperit, kuid positiivseid emotsioone ei ole siiani see minus väga tekitanud, kuna ooper on tundunud kõrk, külm ja emotsioonitu. See teos pakkus aga rohkem huvi, kuna südmustik, koos oma intriigide ja salajaste armuavaldusega, oli meeldejääv ning aeg-ajalt ka väga huvi pakkuv. Kahju ainult, et sama tunne ei kestnud terve ooperi vältel. Oli ka kohti, kus
päikeseratast. Õhtul läände kadudes esineb ta raugana või jäärapealise mehena, keda kutsutakse Atumiks. Inimese loomine Suurem osa egiptlastest uskus, et inimese loomisega sai hakkama jäär-jumal Khnum. Just tema olevat oma potikedral inimkehale kuju andnud. Eriti hoolikalt voolis ta välja tulevased vaaraod ning andis neile ka elujõu, mida nimetati ka. Jumalad Egiptlased austasid väga paljusid jumalaid (neid oli üle 700). Osa jumalaid kehastas loodusnähtusi, paljude puhul oli tegu mõne pühaks peetud looma või linnu jumalustamisega. Ühtede jumalate tähtsus piirdus vaid kitsa alaga, teisi austati kogu Egiptuses. Jumalad võisid asuda kõikjal, kuid nad soovisid ka kindlaid varjupaiku, kus inimesed nende eest pidevalt hoolt kannaksid. Selleks rajati neile templeid, milles paiknevale jumalakujule ohverdati loomi, teda toideti, pesti ja riietati. Rahva ette toodi jumalakuju ainult suurte usupidustuste käigus.
vaarao-jumala esindaja maal,egiptuse isand noom-maakond nomarh-asevalitsejad,viia ellu vaarao korraldus preester-vaimulik,nende päralt olivahetu korraldav võim templites kirjutaja-kontrollisid töötajate tegevust hierarhiline ühiskond-ühiskonnas oli igal inimesel koht köik oli määratud zooantropomorfne-kujutamisviis,kusjul´malaid kujutati inimese keha ja looma peaga mumifitseerimine-spetsiaalne töötlemine selle paremaks säilimseks skarabeus-sõnnikukuulikest veeretav mardikas kehastas tõusvat päikest sarkofaag-muumia kaitsmiseks massiivne kivist. papüüros-kirjutusmaterjal egiptuse poos-Jalad ja pea külgvaates,Õlad ja silm otsevaates sumerid-mesopotaamia tsivilastsiooni rajajad semiidid-sumerite kultuuri pärijad linnriik-hõlmas peale keskse linna ka ümbritsevat maapiirkonda. kiilkiri-silpkiri, tsikuraat-massiivne,astangutena ülespoole ahenev torn. Paabeli torn-maailmaime koos rippuvate aedadega,värviline
Aarne Mägi. Etlejad suudsid luua õige meeleolu 20. sajandi Ameerikast. Väga sügava mulje jättis Guido Kangur, sest tema pärast jäi mulje nagu oleks tegu komöödiaga, kuna temas oli peidus palju erinevaid külgi, millega ta üllatas.Tema kehastatud 89-aastane juudist antiigikaupmees Solomon oli nooruslik, kaval, sõbralik, kergesti solvuv.See kõik tegi ta näitlejatöö äärmiselt nauditavaks. Teiseks jättis mulle sümpaatse mulje Elina Reinold, kes kehastas Victori naist. Ta oli mulle kuidagi meeltmööda, olenemata tema teksti vähesusest. Ühel hetkel pidi ta näägutama ja virisema, teises täiest kõrist karjuma. Tema suhtumine rolli oli üpris kirglik. Aarne Mägi oli Walter,mees, kes otsis lepitust oma vennaga, soovides minevikku selja taha jätta. Ta oli tundlik ja intelligentne, kuid tema etlemises ei olnud midagi erilist, millega ta oleks silmapaistnud. Veel oli laval Riho Kütsar, kes kehastas politseinikut
Alates neljandast dünastiast kannavad Egiptuse kuningad lisanime "Ra poeg". Egiptlastel oli mitu erinevat arusaama sellest, kuidas päike üle taevakaare rändas. Ühe variandi järgi purjetas Ra paadi või laevaga üle taevavete. Nii sõitis tõusev päike laevas nimega Manzet, kuid õhtuse päikese kandis loojumispaika laev Mesektet . Mõlemad nimed tähistavad allegooriliselt tõusvat ja loojuvat päikest. Ra muutumatu tee üle taevavõlvi oli loomise ajal paika pannud jumalanna Maat, kes kehastas õiglust ja korda. Rad abistas tema igapäevasel retkel grupp sõbralikke jumalusi, kes juhtisid tema laeva loojuva päikese asupaika. Thot ja Maat olid kindlaks määranud kursi ning Horos oli tüürimees ja komandör. Kummalgi pool laeva ujusid lootsiametis kalad, kuid kaasjumaluste abist hoolimata ründasid Ra laeva pidevalt kõige jubedamad koletised ja deemonid, kes püüdsid sõiduki edukat kulgu kõikvõimalike takistustega pidurdada. Öösel neelab Nut Re alla ning hommikul
ühte ooperit - Jevgeni Oneginit. Ooper “Jevgeni Onegin” oli väga hea, ning kuigi ma polnud sisuga tutvunud, oli eelnevat ooperit mugav vaadata. Kuna eelnev kogemus ooperivallas oli enam kui positiivne ning ooper “Liblikas” on siiski Estonia maja 100.aasta tähistamiseks mõeldud ooper, ning eesti keele õpetajal, olles raamatut lugenud, polnud mitte midagi negatiivset selle teksti kohta öelda, läksin kindla peale välja. Ooperi üheks naispeaosaks oli Erika, keda kehastas Kadri Kipper. Kadri Kipper, sopran, on alates 2012.aastast Estonia ooperisolist. Erika oli päriselt ka olemas, ta oli üks Estonia tantsuteatri alusepanijaks. Erika Tetzky suri oma elukutse ja Estonia näitelava ohvrina: mõne nädala eest „Dollarite printsessis” oma tantsuosas ülesastumise järele sai ta näitelava külmas, kütmata riidessepaneku ruumis külmetada ja jäi kopsupõletikku haigeks.”. Teiseks naispeaosaks oli Erna/Ophelia, keda kehastas Helen Lokuta, metsosopranist
Jumal Anubis Anubis oli tähtsamaid Vana-Egiptuse jumalaid. Teda kujutatakse sageli maalidel ja nikerdustel üleni musta šakaalina. Must oli viljakuse värv ning seda seostati surma ja taassünniga hauataguses elus. Anubis oli iidne Egiptuse allilma jumal, kes kaalus surnute südameid. Ta oli ka balsameerimisjumal. Tema püha on 22. jaanuaril ja peakultuskoht oli Lykopolis (Hundilinn). Anubis on Osirise poeg, kes kehastas mitmesuguseid koernuumeneid. Teda samastatakse Isise müsteeriumides kreeka hingede juhi Hermesega. Vana Kuningriigi püramiidides olid tekstid, kus ta oli seotud vaaraode matmisega. Sel ajal oli Anubis kõige tähtsam surnute jumal, kuid ta asendati Keskmise Kuningriigi ajal Osirisega. Allikad: Vikipedia C. Clifford „Aardekütid” Helena 5. Klass
11R EVITA Retsensioon Paide 2010 Paide Gümnaasium, Merit Vislapu, 11R Menumuusikal ,,Evita" toimus 2. novembril 2010. aastal Tartus Vanemuise teatri suures majas. ,,Evita" on muusikal kahes vaatuses. Muusikal algas kell 19.00 ja kestis ühe 20. minutilise vaheajaga kokku kuni kella 21.00. María Eva Duarte de Perón'i ehk Evita't kehastas lauljanna Maarja-Liis Ilus, Ché Guevara't kehastas Vaiko Eplik ning Juan Perón'i Jassi Zahharov. Teistes osades astusid ülesse Aivar Tommingas, Anna Põldvee, Rasmus Kull, Lauri Liiv jt. Lavastuses on kaastegevad teatri ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd ning balletirühm. ,,Evita" helilooja on Andrew Lloyd Webber ja libretist Tim Rice. Lavastajaks on Georg Malvius Rootsist, muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm Eestist, kunstnik Ellen Cairns
trompetist. Dirigendi tööd oli etenduse ajal võimalik näha kahe ekraani pealt, mis oli lava ees nurkades. Enne kui ma neid ekraane ei näinud, mõtlesin, et laulud tulevad kusagilt lindi pealt ehk minu arust mängis bänd suurepäraselt ja arvestas solistidega. Vanemuise teatris on ta olnud paljude muusikalide muusikajuht ja dirigent. Peategelased muusikalis olid tuntud pigem nende lauljakarjääri pärast kuivõrd teatritükkides osavõttude kaudu. Lugu on ülesehitatud Danny'le, keda kehastas Uku Suviste. Tema on pigem tuntud hea laulja kui näitlejana. Lauluhääl oli super ja vedas ka kõige raskemad noodid ilusasti välja. Ega ka näitlemisega ta alla ei jäänud. Teine peategelane, kes oli veidi vähemtähtsam, oli Sally, kelle rolli täitis Getter Jaani. Getter on oma kuulsuse saanud tänu ,,Eesti otsib superstaari'' osalemisele ning ka käinud Eestit esindamas Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ma arvan, et Getteri valimine selle osa
suure viha ja pettumusega koju tagasi, et Nipernaadile ebareaalse idee pärast kätte maksta. Nad panid Toomase lukustatud majas põlema, kuid too pääses majast välja, aitas neil tulekahju kustutada ja lahkus vendade poolt edasi oma eluteele. Nipernaadi ei kahetsenud oma tegu, vastupidi, ta jäi endaga väga rahule, et sai midagi põnevat teha ning ta oli suutnud vendasid veenda, et omas kodus on ikka kõige parem. Järgmisena kehastas Nipernaadi end muinasteadlasena, põnevuse nimel oli ta võimeline valetama ning jutustas jõe ääres Katile muinasjuttu, kuidas kunagi muinasajal oli sinna jõkke peidetud suur kirst täis imeilusaid pärleid. Ta tahtis koos Katiga seda aaret otsima hakata ja lubas naisele, et kui nad pärlid üles leiavad, siis ehitavad uhke lossi ning lähevad sinna koos elama. Naine ei tahtnud algul meest uskuda, aga jutt muutus nii meeldivaks, et Kati hakkas südames unistama nendest
Manon Lescaut Neljapäeval, 29. novembril 2012 kell 19.00 käisin Rahvusooper Estonias vaatamas Puccini ooperit „Manon Lescaut“. Dirigendiks oli Jüri Alperten, lavastas Andrejs Žagars, peategelast Manoni mängis Aile Asszonyi ning tema armastatud üliõpilast kehastas Mart Madiste. Esimene vaatus meeldis mulle väga: kõigil olid ilusad 60ndate pastellvärvides riided ning dekoratsioonidega saavutati laval lõunamaine õhkkond, mis unustada aitas, et väljas on külm ja lõikav tuul. Käis pidu ja kõik oli muretu. Järgmine vaatus oli kui kontrast esimesele ja ei tekitanud minus ausalt öeldes mingeid emotsioone. Aile Asszonyil oli väga võimas hääl, aga ükski meessolist ei suutnud temaga sammu
kõnemaneeri ning teda iga-aastasel saatkonna ballil esitleda hertsoginnana. Eliza on alguses saamatu ning tõrges, kuid iga järgneva päevaga muutub tema kõneviis paremaks. Kui see tal õnnestub, armub neiusse noor aristokraat Freddy Eynsford-Hill, kuid samas taipab ka Higgins, et tal on Eliza vastu sügavad tunded. Filmi iseloomustavad teravad ja silmapaistvad karakterid. Üheks silmapaistvamaks on kindlasti kõrvalosatäitja Eliza isa roll, keda kehastas Stanley Holloway. Eliza isa võlub kohe vaatajat oma olekuga. Saabudes Mr. Higginsi jutule, on kohe aru saada, et isa soovib oma tütre pealt ainult teenida, tehes seda väga koomiliselt. Isa, kes on ilmselgelt pärit alamklassist, on selga pannud paremad riided ning proovib käituda nii nagu härrasmehele kombeks, kahjuks käitumine reedab ta. Eliza isa roll on filmis kindlasit üks koomilisemaid. ,,Minu veetlev leedi" on kindlasti vaatamist väärt film
võimule. Rahvahääletusel kiideti heaks vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-liikmeliseks kahaneva parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale laialdased volitused. Uue põhiseaduse järgi nimetati kuueks aastaks valitavat riigipead presidendiks. Presidendil oli õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament. President kehastas riigivõimu ühtsust. Valimisõiguse said mehed ja naised 22aastaselt. Seadusloomeline rahvaalgatus kaotati, rahvahääletus sõltus presidendi tahtest. 24. aprillil 1938 valijameeste poolt presidendiks valitud ainukandidaat Päts nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Eenpaluga. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas teatud sammu demokraatia suunas: rahva laia toetust omanud parlamendivähemus nõudis valitsuselt
Retsensioon Etendus „Puhastus“ Sofi Oksaneni romaani ainetel Etenduse alguses oli laval talumaja ning monoloogi pidas Karol Kuntsel, kes kehastas Hansu. Peale monoloogi lisati ka talule omapärased seinad akendega. Lavale tulid kaks vene sõdurit koos noore naisega, kellel oli kott peas. Nad kõnelesid vene keeles ja sellest ei saanud mina kahjuks midagi aru nagu ka enamus mu klassikaaslasi. Peategelaseks oli Aliide, kes elas rahulikult oma talumajas, kuni tema õuele tuli noor Venemaalt pärit neiu Zara. Ja siis hakkas vaikselt Aliide minevik avalikuks tulema. Nimelt olid nad kunagi peitnud õega
Osiris oli tema pojapoeg. Ta oli viljakusejumal ja inimkonna suur heategija. Õpetas rahvale põlluharimist jne. Teda aitas tema õde Isis kes oli noor naine peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas. Nende vend Seth kõrvetav ja viljatu läänetuul ründas osirist tappis ta ja saatis niilusega allavett. Isise ja Osirise pistrikukujuline Horos. Horos võitis Sethi ja tast sai kuningas ja valitseja. Oli veel lehmakujuline jumalanna Hator. Kaitses naisi kehastas inimeste ja lomade viljakust ja edendas tantsu ja muusikat.Saakali kujuline surnute jumal Anubise võimkonda kuulusid matusetalitused ja surnute palsameerimine. Thot oli nende kuujumal ja hieroglüüfide leiutaja ja kogu kirjatarkuse kaitsja. Olulised olid pühad loomad. Skarabeus kehastas tõusvat päikest, valge lauguga must härg apis oli Mephise jumal Ptah looma kujul. Jumalate maailm peegeldas egiptlaste elu. Muumiate valmistamine oli ettevalmistus hauataguseks eluks
Pisuhänd Eduard Vilde raamat ''Pisuhänd'' oli minu arvates telelavastusest küllaltki erinev. Telelavastuses olid tegelased huvitavamad ja värvikamad. Näiteks suutis näitleja Jüri Krjukovi telelavastuses jätta Sandrist palju saamatuma ja alandlikuma mulje kui raamatus ning kehastas luuserlikkust palju tugevamalt. Samuti ületas ootust ka Urmas Kibuspuu Piibelehe rollis. Raamatus jäi Piibelehest väga tagasihoidlik ja lihtsameelne mulje aga telelavastuses oli tema tegelaskuju palju kavalam ja salapärasem. Kui raamatust jäi mulje, et pea kogu tegevus toimus ühe laua taga istudes, siis telelavastuses käis pidevalt liikumine. Kõik näitlejad mängisid oma rolle suurepäraselt ning näidend oli haarav. Väga
kohta. Kogu ülejäänud territoorium on praktiliselt asustamata, eelkõige just üli kuiva kliima ja sademevaesuse tõttu. Sündimus võrreldes suremusega on väga suur. Palju noori, vanurite osatähtsus on väike. Tööealiste arv on samuti suhteliselt väike. Kultuuriline omapära ja väärtussüsteem Riigi valdav usund on isalm 94% egiplastest on moslemid ning 6% on koptid ehk kristlust tunnistavad egiptlased. Egiptlaste peajumal oli Amon-Ra. Thot oli egiptlaste usujumal, Hathor kehastas loomade ja inimeste viljakust, surnute jumal oli Amibis, Isise poeg Horos, Seth oli kõrvetav ja viljatu lääne tuul. Egiptlased sügavalt usuvad oma jumalat. Kedagi teist nende jaoks ei eksisteeri. Nad peavad kinni usureeglitest. Egiptus on iidse tsivilisatsiooni riik, mis on säilitanud oma aja tundemärgid nagu näiteks püramiidid, vaaraode hauakambrid, vaikivad sfinksid jne.
Kreeka ja Egiptuse religiooni erinevused Egiptuses tuntakse religiooni ja maailmapilti eelkõige preesterkonna pilgu läbi. Preestrid olid ühiskonna kõige haritum osa. Egiptlased austasid paljusid jumalaid. Osa jumalaid kehastas loodusnähtusi, paljude puhul oli tegemis mõne pühaks peetud looma või linnu jumaldamisega. Kreeka jumalad olid nii välimuselt kui iseloomult inimese moodi, neid kujutleti suure perekonnana. Kreeka jumalate peamiseks elupaigaks oli Olümpuse mägi. Kreeka tähtsaim jumal oli Zeuz taeva-, tormi- ja äikesejumal, Egiptusel aga päikesejumal Ra. Kui tekkis uus riik, sai tõeliseks peajumalaks Amon-Ra, kelle tähtsaim pühamu oli Kornaki tempel.
· Peetakse üheks tähtsaimaks ajaloo suurkujuks. · Chaplin alustas oma karjääri Inglismaal kohvikutes muusikuna esinedes, 1910. aastal kolis ta USA-sse. · Tema tuntuim tegelaskuju on lottis pükste, ülearu suurte kingade, jalutuskepi, kõvakübara ja omapäraste vuntsidega hulkur, kelle kaudu Chaplin väljendas oma sügavat ühiskonnakriitikat. Charles Chaplin Põnevaid fakte Chaplinist · Sündis neli päeva enne Adolf Hitlerit. · Kehastas Adolf Hitlerit filmis "Suur diktaator". · Oli abielus neli korda. · Tema kõige staazikamaks tegelaskujuks osutunud "Hulkurit" kasutas ta 26 aasta vältel 70 filmis. Kokku oli tal 82 filmi. · Osales Chaplini jäljendusvõitlusel ja kaotas seal, saades vaid kolmanda koha. · Chaplin oli kuulus südamete vallutaja. Paljud naised käisid temaga kohut ning vaid ühel õnnestus mehelt alimente saada. Summaks 75$ / kuu. Küsimused · Kes panid aluse filmindusele?
Kitzbergi näidendit ,,Kauka jumal", mille esmakordsest lavale toomisest on möödas juba terve sajand. Lavastaja V. Uibo suutis üllatada publikut, juhendades suurepäraselt Saaremaa rahavateatri harrastusnäitlejaid säärase klassika, nagu Kitzbergi teos kinldasti on, etendamisel. Näidendit oli küll kärbitud ja muudetud, kuid raha jumaldamine ja vankumatu kõrkus koos auhanusega olid selgesti esikohal. Peategelast Mogri Märti kehastas ,,Ugala" näitleja Peeter Jürgens, kes suutis vaatamata tõredale tegelaskujule publiku koheselt endale võita. Kõik kes teavad originaalteosest vägagi värvikat Märti, jäid emotsionaalse esitusega väga rahule. Mis lavateose nautimist segas, oli etenduse algul kriiskava naeruga kohale tormanud näitlejapaar, kes Miilit-Leenat kehastades jätsid hoopis eelpuberteetide mulje. Puudu jäi loomulikust särast silmades ja naer oli lausa eemaletõukav
alustades armusuhet Alexei Kirillovich Vronskyga ning sellega muudab oma elu totaalselt. 19. sajandil oli oluline ühiskonna arvamus ning sellest tulenesid ka Anna ja Vronsky probleemid. Peategelased oskasid mängida välja 19, sajandile omaseid iseloomu omadusi ning elasid oma rolli sisse. Minu lemmik tegelane oli Anna abikaasa Alexei Alexandrovich, sest tema oli just see, kellele ma elasin kaasa, sest ta suutis säilitada väärikust pärast abikaasa poolset reetmist. Alicia Vikander, kes kehastas Kittyt, ei olnud piisavalt oma karakteris sees ning sellest tulenevalt oli tema roll halvasti mängitud. Tema emotsioonid ei tundunud ehtsad. Filmis oli väga ehtsalt kujutatud Vene kõrgklassi elu ning see ei läinud kunagi liialt melodramaatiliseks vaid oli algusest lõpuni tõsiseltvõetav. Filmi kunstiline pool oli vapustav.Lugu rullub lahti nii, nagu oleks see teatrietendus laval, kus tegelased liiguvad korruselt korrusele ning koht, kus nad seisavad, muutub
Retsensioon ,,Must prints" 26. august käisin Kuressaare linnateatris vaatamas Rakvere teatri külalisetendust ,,Must prints". Vaadates näitlejate nimekirja olin kindel, et tulemas on midagi head. Iris Murdochi "Must prints" on mitme põlvkonna jaoks kultusromaan. Pealkiri viitab otseselt Hamletile, Shakespeare'i loodud musta rüütatud printsile. Rakvere Teatri lavale jõuab üldse esimene Murdochi lavaversioon Eestis. Tõlkija ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Roomet Villau. Mängivad Liisa Aibel, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Hannes Kaljujärv, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer. Kohtumise esmase atmosfääri loob minimalistlik lavakujundus, mis oma lihtsuses ja sümbolismis üldiselt toetab laval sündivat. Tiibu meenutavad kortsutatud ja täiskirjutatud paberilehed hoiavad tagaplaanil meele loomi...
aastal kujundas Dalí Chupa Chupsi logo · 1988. aasta novembris viidi Dalí südamerikkega haiglasse · Dalí suri 23. jaanuaril 1989. aastal, kuulates oma armastatud heliplaati "Tristan ja Isolde". · Dalí maalis kokku üle 1500 maali Muusa · Dalí kohtus oma muusa Galaga 1929.aastal. Gala Éluard oli Dalíst 10 aastat vanem. Gala oli pärit Venemaalt. Pariisi kolides sattus ta Pariisi sürrealistliku liikumise keerisesse. · Gala kehastas Dalí jaoks tüdrukukuju Dullitat tema lapsepõlve unenägudest. Dalí tundis ta ära palja selja järgi. Samasugune kehaehitus on enamikul naisfiguuridel tema joonistustel ja maalidel. · Galale tundus Dalí algul vastik ja talumatu, kuid ometi said nad sõpradeks. · Iga kord, kui Dalí tahtis Galaga rääkida, haaras meest naeruhoog, ja niipea kui Gala end pööras, väänles Dalí maas, püherdades naerust.
Tegelasteks olid 43. aastane taksojuht ja kahe pere pidaja John Smith. Johni abikaasad Barbara ja Rose. Johni lasteks olid Kevin ja Becky. Johni üürnik oli Stanley ja tema isa . Mulle meeldis väga see etendus kuna see oli tõeline komöödia. Ühteki minutit ei möödunud ilma naeruta. Lava kujundus oli väga hästi ära kasutatud, kui kahe korterina. Samuti sobis ka lava keskele suur diivan mis andis ühtsuse tunde. Näitlejatest meeldis mulle enim Stanley, keda kehastas Jaan Rekkor. Ta oli väga naljakas ja loomulik, kuid samas ka natuke rumal. See tegigi asja huvitavaks sest ta ei teadnud kuidas igast olukorrast välja tulla ja ta mõtles selle korraga välja. Ka tegelased olid huvitavad. Minu arvates oli näidendi idee eelkõige näidata inimestele mida kõike võib kaasa tuua kahe pere pidamine. Aga see võis olla seal 90-ndatel umbes niimooda. Praegu minnakse seda ikkagi vaatama komöödia pärast, sest inimestel on vaja vahest lõõgastuda.
Ma ei ole neid kunagi varem näinud mingit tükki näitlemas, sest see oli nende elu esimene näitetükk, kuid siiski nad näitlesid väga hästi välja arvatud see, et Karl Villemil unus korraks ühes kohas tekst ära. Minu lemmik näitlejaks osutus Karl Villem Viss, kuna ta naeratas terve aja laval olles olenemata Rita Ilvese karmist pilgust. Väga meeldis mulle ka üks kloun kelle nime näidendis ei mainitud aga teda kehastas Ekke Kaarel Rand. Ta meeldis mulle, sest ta viskas väga lahedaid kukerpalle kõva põrandaga lava peal. Robin sai ka oma rolliga väga hästi hakkama, sest kui tal oli tüdruku osa tegi ta väga hästi tüdruku häält järgi, ise alguses arvasin et see oli lindistatud. Karl Villem Viss ja Robin Soolind õpivad Saaremaa Ühisgümnaasiumis, ning Taavi Sink õpib Kuressaare Gümnaasimis. Laidaksin Kuressaare Linnateatri saali, kuna iga rida võiks olla kõrgemal umbes 10 cm, sest nähtavus oli
Lavastus oli hästi läbi mõeldud. Oligi täpselt selline tunne, et vanad sõbrad saavad rongijaamas kokku ja hakkavad vestlema. Omavahel dialoogi pidavat kahte kunagist toakaaslast mängisid Märt Avandi ja Priit Võigemast. Need kaks tegelast Pianist ja Geenius, olid mitmes mõttes erinevad inimesed. Juba välimust vaadates, ühel juuksed segamini, särk pükstest väljas, riided tahmased ja teisel kõik silutud kammitud ning ka särk ilusti pükstes. Võigemast kehastas Geeniust. Geeniuse tegelaskuju oli minu jaoks huvitav, ning Võigemasti edastus sellest tegelasest oli vapustav. Ta oli nii oma rolli sisse läinud. Isegi pilgud olid erilised, see kuidas inimene jääb tühja vaatama samal ajal kui ta millegi üle kirglikult juurdleb või silmade suurenemine justkui midagi uut iseeneses avastades. Ka tema käed, need täiendasid kõike seda mida ta rääkis, vihaselt nendega vehkides, üritades nendega justkui omakorda sama teemat veel selgemaks teha.
Relvi eristatakse otstarbe järgi näiteks sõjaväe-, jahi- ja sordirelvadeks ning toimeviisi järgi külm- ja tulirelvadeks. Sõjaväerelvi võib eristada ka väeliigi järgi. Tänapäeva relvad jagunevad ka konventsionaalsedteks(traditsioonilised sõjapidamisvahendid) ja mitte konventsionaalseteks relvadeks (massihävitus relvad) Inimses ja relva suhe Inimese ja relva suhe on läbi aegade olnud eriline. Mõõka on seostatud ideaalidega. Hiinast Euroopani kehastas mõõk niisuguseid kindlaid väärtusi nagu tarkus, distsipliin, võim, õigus, kaitse, vaprus, autoriteet, karskus jne. Mõõk oli kaua aega mehelikkuse sümbol. Nüüd aga relva koondsümboliks. Eesti kaitseväe relvastus Eesti kaitseväe relvastusse kuulub suur valik relvi allüksuste ja ametikohtade vajaduste järgi. Relva tundmine on hädavajalik, et sõdur saaks lahinguväljal probleemide puhul relva iseseisvalt töökorda seada ja oma lahinguülesande täita.
muusikavideodes. Pikka aega olid Angelinal isaga külmad suhted. Nad püütsid oma suhteid parandada mängides koos filmis "Tomb Raider - Seikleja". 2002. aastal muutis Angelina siiski oma nime Angelina Jolieks, jättes välja isa perekonnanime Voight. 1982. aastal algas Angelina filmikarjäär. Ta oli seitsemeaastane ja sai tänu isale pisiosa filmis "Lookin' to Get Out". 1993. aastal sai Angelina peaosa filmis "Küborg 2", kus ta kehastas Casella Reese'id. 2000. aastal sai Angelina parima naiskõrvalosatäitmise eest filmis "Katkenud elu" Oscari, Kuldgloobuse ja ekraaninäitlejate Gildi auhinna. 28. Märtsil 1996 abiellus Angelina briti näitleja Jonny Lee Milleriga, kellega ta mängis koos filmis "Häkkerid", kuid nad lahutasid kolm aastat hiljem. 2000 aasta 5. mail abiellus ta ameerika näitleja Billy Bob Thorntoniga, kellega ta kohtus "Läheb kitsaks" filmi võtetel. Kuid ka nemad lahutasid kolm aastat hiljem.
ellusuhtumise alla ning pidevas lõbutsemises näevad erapooletud vaatlejad ainult negatiivset. Jah, sellele võib küll vastu vaielda, kuid üldjoontes tundub see olevat mõistetav. Inimesed, kas me nende puhul ei tee ennatlikke järeldusi? Kas saab olla üdini positiivset olevust, või hoopis negatiivset? Vaevalt, nii on see nii reaalses elus kui ka raamatukangelaste puhul. Hea näide on Mihhail Bulgakovi romaani ,,Meister ja Margarita" üks peategelasi Woland. Tema roll kehastas romaanis kurjemat poolt, kuid kas ta oli läbinisti halb tegelane? Minu arvates ei olnud, kui esmapilgul tunduvad ta teod koledad ning kõhetud, siis tegelikult oli tal kindel eesmärk ta soovis ahnetele inimestele anda õppetunni. Parimaks näiteks oli Varieteeteatri juhtum, kus Woland oma võimetega muutis inimesed täiesti hulluks, kui võlus rahatähti, kingi, riideid jne. Siin tuleb mängu inimeste käitumine, me ise kujundame enda maine oma tegutsemisega.
sarnane kohe mitte üldse Kevadega. Kuid ma arvan, et nad üritasid kuidagi sümboliseerida kevadet kui aastaaega, kuna neil olid kevadevärvi riietus seljas. Kuid ega edaspidi ka ei muutunud asjad selgemaks, tehti erinevaid tantse ja hüpati niisama ringi. Kuigi seal oli näha ka "meie tuntud" Kevade sarnaseid kohti. Näiteks siis, kui Arno oli jäi haigeks haigeks, Toots tegi saunaakna püstoliga katki ja Köster, Köster oli küll omapärases isiksuses, teda kehastas lilliput. Ja üks asi on ka väga huvitav, seal oli kaks Liblet, mis ajas tegelikult väga segadusse. Muusika kohta ei oskagi eriti midagi öelda, kasutati nagu juhuslikke muusikainstrumente, mis tegid kokku helipala. Need olid kohati rütmikad, mida sobitati kokku tantsusammudega. Arvasin, et seal kasutatakse rohkem kuulsate heliloojate teoseid, mis on ballettidele omane, kuid etendusele polnud ühtegi teost kuulda.
See toimis siin filmis, mis oli üllatav, tavaliselt vaadatakse sellist stseeni halvustavalt ning öeldakse, et see on halb režissööri töö. Kõik, kes seda filmi vaatavad, saavad aru, et kõik on seoses, filmis ei ole mitte midagi seosetut, vähemalt mitte minu jaoks. Näitlejad tegid ka enda tööd hästi, kuigi taluperenaise, kes alguses ära suri, kolm last jätsid küll mulje, et nad loevad lihtsalt teksti, mitte ei tee seda tundega. Näitleja Paul Poom, kes kehastas Peetrust, jättis väga imeliku mulje, sest ei olnud täpselt aru saada, millist iseloomu ta näitlema peab, ega ta ei saanud sellest arvatavasti isegi aru. Kõigile, kes on vähegi huvitatud emotsiooniküllasest filmist, mis näitab kui naiivsed võivad olla inimesed siis peaksid seda kindlasti vaatama. Film iseenesest oli hästi tehtud ja näitlejatöö polnud ka halb.
Linn näeb välja räsitud ja väsinud. Esmapilgul ei paista filmis kujutatud tegelastel midagi peale Lasnamäe ühist olevat, kuid varsti võis vaataja näha, et Veiko Õunpuu, filmi rezissöör ja stsenarist, on nende kõigi ümber loonud ühesuguse miljöö. Õnnetu magalarajooni kohal on pilves, päiksetu taevas. Kõik tundub lõpetamata. Haljasala, kuhu tegevus tihti liigub, on kui unustatud põld metsade vahel. Enamus neist elab pooleldi remonditud korterites, vaid arhitekti, keda kehastas Juhan Ulfsak, erineb teistest selle poolest. Üksinda elus rabelevate tegelaste ümber pole kunagi armastavat perekonda, kedagi kellele toetuda. Elu vintsutustega peavad nad iseseisvalt hakkama saama. Tiina Tauraite kujutatud naine leidis, pärast abikaasaga tülitsemist, lohutust vaid võõra mehe käte vahelt. Ka Mirtel Pohla tegelaskuju hülgas oma kallima ning üritas teisega õnnelik olla. Muidugi ei saa siin mainimata jätta Taavi Eelmaa kehastatud sveitserit,
„ Grease ’’, mille lavastajaks on rootslane Georg Malvius. Muusikali tegevus toimub 1959. aastal Rydell High School’is ning räägib teismelise armastuse keerdkäikudest. Muusikali kunstnikuks oli šotlane Ellen Cairns, muusikajuht oli Tarmo Leinatamm ning koreograaf rootslane Andrienne Abjörn. Laulud on tõlkinud Villu Kangur, Kelly Uftani, Aapo Ilves, Jaagup Kreem, Reet Linna ja Priit Strandberg. Muusikali peategelasteks olid Danny, keda kehastas Uku Suviste ning Sandy, keda mängis Getter Jaani. Muusikalil oli kaks vaatust. Esimese vaatuses kõlas üheksa lugu. Esimene nendest oli laul „Libedalt läheb!“. Loo kirjutas B. Gibb. Lugu oli hoogne, seda laulsid näitlejad kõik koos ning see juhatas muusikali kenasti sisse. Teine lugu oli „Suveööd“, mille autoriteks on Jim Jacobs ja Warren Casey. Põhiliselt laulsid seda peategelased. Järmiseks tulid lood „ Imelised muutused“ ja „ Sandra Dee“.
5saj renessansi alguseni 15saj. Suurem osa rahvaid olid veel antiikajal barbarid; kristlust ja sellega koos kreeka-rooma kultuuri hakkasid nad tasapisi üle võtma järgneval perioodil, keskaja esimestel sajanditel. Keskaeg valmistas ette uure rahvast ja kultuuride sündi, nüüdisaja peamiste religioonide kristluse, budismi, islam levikut (sel ajal peeri ristisõdu, ehitati kirikuid ja rajati ülikoole) Rooma kultuur polnud keskajal ise arhailine. Selle ajastu vaimsust kehastas Euroopas ainuideoloogiaks saanud ristiusk ehk krislus, mis andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Kristlusele toetuv sümbolistlik maailmakäsitu siseloomustas kogu keskaegset kultuuri. Rahva mõtteviis avaldus kaksikusuks: kristlik usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega. Sünteesides kristlikku käsitlust, antiikkultuuri mõjutusi (koolides õpiti Vergiliuse ja Ovidiuse
minu jaoks päris häiriv. Samuti oli ka lavakujundusega, kasutati nii tänapäevaseid, näiteks erkroosasid südamekujulisi toole kui ka eelmiste sajandite hõnguga elemente. Siiski on kiiduväärt, et kunstnik ning lavastaja julgesid teha midagi tavapärasest teistsugust.. Arvan, et suurt kiitust vääriks Amelia osatäitja Aile Asszonyi, kelle hääletämber oli tõeliselt meeldiv ning hääleulatus suur. Samuti oli minu üks lemmikuid Rauno Elp, kes kehastas peaministrit. Temalgi oli võimas hääl ning selge diktsioon. Üks lemmikumaid muusikalisi hetki oli stseen peaministri majas, kui soleerisid inglissarv ning harf, mis kõlasid suurepäraselt kokku, tekitades pehme ning ilusa meloodia. Minule suureks üllatuseks oli ooperi ja balletti väga hea põimimine kolmandas vaatuses, mis sobis sinna vapustavalt. Lavale ilmusid tantsijad valgetes riietes. Tants oli kerge ja heljuv ning tekitas müstilise tunde.
''La Traviata'' arvustus Käisin elus esimest korda ooperis 25. märtsil 2009 ning vaatasin Giuseppe Verdi ooperit ,,La Traviata''. Peaosalist Violettad kehastas Peterburi Maria teatri väga hinnatud solist Svetlana Trifonova ja kõrvalosi Juhan Tralla, Oleg Balashov, Eduards Cudavkovs, Valentina Kremen, Karmen Puis, Merle Jalakas, Taisto Noor, Aivar Kaseste, Jaan Willem Sibul, Endel Kroon, Märk Jakobson ning Tõnu Kattai. Lavastajaks oli Taisto Noor, dirigeerisid Mihkel Kütson, Paul Mägi ning Lauri Sirp, kuntstnilise poolega tegeles Liina Pihlak ning koreograafia eest hoolitses Rufina Noor.
Valguse ja varju piiril Elu pole kunagi kindalt mustvalge, alati leidub ka keskmiseid toone. Me peame tihti elus otsuseid langetama ja valima endale sobivamaid lahendusi. Kuidas kondel olla? Kuidas me teame, et tee, mida mööda läheme on valguse, mitte varju rada? Seda et jumal on hea ja kurat paha, teame kõik, aga M.Bulgakovi teoses ,,Meister ja Margarita" kehastas Woland seda kurjemat poolt. Tema kurjus ei olnud läbinisti halb, ta soovis ahnetele inimestele õppetundi anda. Varieteeteatreis see juhtuski. Me elame kogu aeg valguse ja varju piiril, sest me eite kunagi kindlalt, et meie otsus on täiesti õige. Me ei tohiks lasta ennast pimestada materiaalsetel asjadel, kuid ilma rahata elada ka ei saa. Peaksime olema suutelised endale ise teenima täpselt nii palju, et me ei tunneks puudust millestki ja kiusatustele alla ei annaks.
annaabi.ee 
