Sügisball (0)

"Sügisball" on 2007. aastal valminud draamafilm, mis on inspireeritud Mati Undi samanimielisest romaanist . Filmi režissöör on Veiko Õunpuu, kunagine maalikunstnik , esseist, produtsent ja hevikitarrist.
“Sügisball" räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda ühendab üksindustunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telerist "Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada . Arhitekt Maurer peab silmas inimkonna heaolu, kuid on unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust šveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid tema madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võta keegi teda tõsiselt.
"Sügisball" räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Lisaks räägib film õnne otsimisest. Samas leidub seal ka muigeid ja absurdi. Filmi põhiliseks ideeks on see, et olgugi oleme kõik maailmas üksi ja öö, milles me viibime, on pilkaselt pime, Sisyphos ei jäta jonni.
Osades mängisid mitmed tuntud eesti näitlejad. Kirjanik Matit kehastas Rain Tolk , Theo osatäitja oli Taavi Eelmaa, Tiina Tauraite kehastas Ulvit, üksikema Laurat mängis Maarja Jakobson , Jaanat kehastas Mirtel Pohla , Maueri osatäitja oli Juhan Ulfsak ning Ivo Uukkivi mängis Laura meest.
Theo puhul meeldis mulle tema üksindus ja peaaegu autismi piiril võbelev võimetus emotsioone jagada. Kindlasti pole ei Theo ega ükski teine karakter “Sügisballis” lõplikult väljapääsmatus olukorras. Nad on küll absoluutses ummikus, kuid see, et nad suhtuvad sellesse kamikazeliku pideva edasiliikumisega ja sooviga iga hinna eest oma kannatustest vabaneda, on minu arvates selle filmi ainulaadsus . Nad kõik algavad ühest punktist ja lõpetavad hoopis teistsuguste inimestena. See mida nad enda kohta teada saavad, pole küll see, mida nad ootavad , kuid nad kõik jõuavad inimestena uuele tasemele . Ootamatule ja hirmutavale, aga nad arenevad siiski millegi täiesti uue suunas.
Mati karakter on väga intelligentne, ta on vana-kooli intellektuaal , kelle plaadikogu koosneb klassikast ja kodu asub raamatute vahel, mees, kelle jaoks igasugune väline on täiesti teisejärguline. Mees, kes mitte ei põlasta välist, vaid ta isegi ei mõtle selle üle, mida ta sööb, seljas kannab, joob või suitsetab. Mõnikord ta avastab end söömas lastevorsti ja jääb siis end korraks kõrvalt vaatama. Ta näeb kõikjal pigem arhetüüpseid sümboleid, kui lihtsaid tarbeesemeid. Lihtsus ja mõtlematu siirus on talle võõrad, ta kipub asju üle intellektualiseerima ja selle tõttu toob enda ellu pahandusi. Ta on äärmiselt edeva sisemise minaga ja see väljendub tema retoorikas ja loomingus. Ühel hetkel ta siis isegi mõistab seda ja tunnistab, et armastab ainult iseennast .
Laura tegelaskuju puhul on kõige olulisem tema sissepoole suunatus ja suhe oma lapsega. Ta on väsinud, tema elu on hangunud,ning tema lähedasim inimene on tema laps. Ulvi nagu teisedki selles filmis, otsib õnne. Oluline on, et ta selle õnne leidis.
Mulle isiklikult see film meeldis, lastega perede pühapäevamenüüsse see küll ei sobi, ent natuke vanematele kindlasti.Mulle meeldis, et mingil imetabasel moel on näitlejad kõik võrdselt head, tabanud stiili kuidagi ühiselt-peenelt. “Sügisballi” pole küll lihtne vaadata, aga filmi vaataja saab kindlasti sügava ja mitmekihilise elamuse osaliseks . Saab inimliku õnne ja õnnetuse olemusele ühe vabastava vaatenurga juurde.