„Tuli sinu käes” (0)

Retsensioon
„Tuli sinu käes”
Vaatasin 10. juunil etv2-e arhiivist Ain Prosa telelavastuse „Tuli sinu käes,” mis oli filmitud aastal 1998. Telelavastus pidalitõve külmast hingusest põhineb August Mälgu novellide "Neitsi," "Anne-Marie," "Surnu surm" ja jutustuste "Surnud elu" ning "Ole tervitatud, elu!" motiividel. Stsenaristiks ja lavastajaks oli Ain Prosa, kunstnikuks oli Karmo Mende ning heliloojaks Sven Grünberg. Osades: Henrik (Velvo Väli), Maarja (Piret Tanilov ), dr. Repen (Aleksander Eelmaa), Kadi ( Terje Pennie), Konrad (Kalju Orro ), Anna (Mari Lill), Anne-Marie (Liia Kanemägi), sanitar (Tarvo Sõmer), kirikuõpetaja ( Taavi Eelmaa) jne.
Telelavastus võttis aset I Eesti Vabariigi ajal (1918-1939). Tegevus tiirles ümber kirjaniku Henriku, Päikesemaja (pidalitõvila) ja Maarja (Päikesemaja elanik ). Henrik avastas kurva tõe päikesemaja elanike kohta ja edasi tuli tal võidelda iseendaga, sest tema ihaldusobjekt Maarja oli samuti pidalitõvila elanik. Olles selles masendusaugus küllalt aega viitnud otsustas ta lahkuda, jättes kõik seljataha , mille lõpptagajärjeks oli Maarja enesetapp.
Peategelase rolli selles näitemängus etendas Velvo Väli. Kehastades Kenrikut suutis näitleja näidata ta romantilisust, poeetilisust ja mõtlikust. Emotsioone oleks võinud näost siiski rohkem peegelduda vaatajale. Silma riivis ka asjaolu, et näileja/tegelase suu oli tihti tibakene lahti. Meeldis kuidas näitleja edastas Henriku mõtteid ja lauseid. Tema hääletoon oli sobilik ja rääkimis kiirus samuti. Žestid ja näoilmed olid samuti korras, midagi erilist ega üllatavat paraku ei olnud. Velvo Väli tuli rolliga toime.
Minu lemmik näitleja selles lavastuses oli dr. Repen, keda kehastas näitleja Aleksander Eelmaa. Meeldis selle tegelase motiivid ja eneseohverdus , mida näitleja suutis hästi edastada . Aleksander Eelmaa sobis selle rolli jaoks nii välimiselt kui sisemiselt. Põhiidee oli lootus, mida näitleja ka kehastas. Tekstid, žestid ja näoilmed olid ka hästi teostatud. Kõik see pea kratsimine, näo höörumine ja vahelduv hääletoon olid usutavad, tõetruud ja huvitav vaadata. Sama näitleja sobiks mängima väga hästi ka teisi filme, kus on vaja arsti või psühholoogi. Mõnda teist näitlejat ma selless rollis ette ei kujutaks. dr. Repenit kehastanud näitleja oli minu arvates selle filmi täht.
Maarja tegelast kehastas Piret Tanilov. Maarja oli Päikesemaja elanik, kes armus Henrikusse. Tegelane eriti ei meeldinud, sest ei mõistnud teda täielikult, aga tean, et näitleja kujutas teda tõetruult ja hästi. Piret Tanilov oli ilus ja armsa süütu häälega ehk ta sobiski mängima Maarja tegelaskuju. Ta silmist ning näost oli näha mõtlikust ja tundeid. Näitleja Piret Tanilov näitles tegelast kogu hinge ja südamega.
„Tuli sinu käes” kunstnikuks oli Karmo Mende. Ta suutis luua sobiliku keskkonna lavastuse jaoks, milleks oli kurbus , meeleheide, pimedus, aga ka lootus. See et tegevus võttis aset talvel – kõige süngemal aastaajal oli hea mõte. Meeldejäävamad tseenid toimusid halvasti valgustatud süngetes ruumides, kus oli pisike valgusallikas nagu seda oli küünlaleek, mis esindas lootust. Kujundus oli just selline nagu ta olema pidigi. Eesti kujutamine 20-nendal sajandil oli täpne. Mitte meeldivalt huvitav oli kuidas kujutati pidalitõbised. Karmo Mende tuli talle antud ülesandega toime.
Muusika eest vastutas Sven Grünberg. Ta suutis luua sobiliku tooni ja meeleolu, mis oli omaseks sellele lavastusele. Meloodiad olid enamasti kurvad ja mõtlema panevad. Muusika tõi hästi välja meeleheite ja lootuse, üksilduse ning kurbuse. Muusikat palju ei olnud – ainult võtmekohtades. Helilooja andis sellele näitemängule seda, mida see vajas. Ehk siis andis emotsioone ja mõtteid läbi meloodia . Näiteks tseenis , kus Henrik virutab Konradile tooliga mängib traagiline ja masendav muusika, mis oli igati sobilik. Sven Grünberg õnnestus heliloojana selles teoses.
Lavastajaks oli Ain Prosa. Talle usaldatud ülesannetega tuli ta toime. Lavastus oligi see, mis ta olema pidi. Näidati pidalitõvelisi ja nendega seotuid inimesi tõetruult. Tal õnnestus vaatajatele edastada mitmeid emotsioone ja tegusid, milleks olid näiteks armastus, kartus , meeleheide, viha, eneseohverdus ja lootusetus . Arvan, et sõnum mida ta edastada tahtis oli, et tuleb loota ja kartus tuleb seljataha jätta ning aidata inimesi, kes on maailma poolt hüljatud. Ain Prosa tuli lavastamisega toime.
Mulle lavastus „Tuli sinu käes” meeldis. Vaatasin selle algusest lõpuni ära ilma, et oleksin vahepeal igavust tundnud või lasknud mõtteid mujale uitama minna. Sain teadmisi pidalitõve ja ajaloo seisukohalt. Tegelaskujud olid huvitavad, erinesid üksteisest ja mis peamine elasin neile ka kaasa. Loo edenemine kuni lõpuni oli kergesti jälgitav ja huvitav. Erilisi üllatavaid kohti ei esinenud , oli suht ette oletatav. Tegelaste tekstid panid kuulama ja kaasa mõtlema. Film oli meeldejääv ja meelepärane tänu filmi poolt esitatud moraalsetele küsimustele. „Tuli sinu käes” on väärt Eesti film.