Välja hallist argipäevast (1)

Liis
Välja hallist argipäevast
Igal inimesel on elu jooksul tekkinud tüdimus argipäeva elust ja soov teha midagi uut ning huvitavat. Soovitakse unustada kasvõi korraks enda tavaline elu, et tekiks võimalus olla keegi teine. Tahetakse oma roll vahetada mingi teise isiksusega ning näidelda ennast temana. Selle nimel on inimesed suutelised valetama, petma ja teistele haiget tegema, aga vahel toovad sellised ajutised seiklushimulised isikud oma ohvritele ka kasu, avades nende silmad ja valgustades neid reaalse eluga. Minu arvates on hallist argipäevast väljumiseks võimalusi väga palju.
Filmis „Toomas Nipernaadi “ oli peategelase Toomase suurimaks sooviks väljuda oma hallist agipäeva elust ja esindada mingit teist isiksust. Ta otsustas hakata inimeste nõuandjaks. Suures segaduses oli ta kohanud talupoegasid, kes ei soovinud pärast oma ema surma hakata taluperemeesteks. Isepäised mehed pidid suure mure pärast isegi tülli minema, kuid just siis sekkus nende ellu Nipernaadi oma plaaniga. Ta soovitas meestel linna kino tegema minna, kuna sellega pidi palju raha teenima ning siis oleks neil võimalus hakata rikasteks mõisnikeks. Talupojad olid sellest ideest vaimustuses ja asusid linna poole teele, jättes Toomase oma talu eest hoolt kandma. Vennad ei saavutanud väheste kogemuste tõttu linnas edu ning tulid suure viha ja pettumusega koju tagasi, et Nipernaadile ebareaalse idee pärast kätte maksta. Nad panid Toomase lukustatud majas põlema, kuid too pääses majast välja, aitas neil tulekahju kustutada ja lahkus vendade poolt edasi oma eluteele. Nipernaadi ei kahetsenud oma tegu, vastupidi, ta jäi endaga väga rahule, et sai midagi põnevat teha ning ta oli suutnud vendasid veenda, et omas kodus on ikka kõige parem.
Järgmisena kehastas Nipernaadi end muinasteadlasena, põnevuse nimel oli ta võimeline valetama ning jutustas jõe ääres Katile muinasjuttu, kuidas kunagi muinasajal oli sinna jõkke peidetud suur kirst täis imeilusaid pärleid. Ta tahtis koos Katiga seda aaret otsima hakata ja lubas naisele, et kui nad pärlid üles leiavad, siis ehitavad uhke lossi ning lähevad sinna koos elama. Naine ei tahtnud algul meest uskuda , aga jutt muutus nii meeldivaks, et Kati hakkas südames unistama nendest kaunitest pärlitest ja uhkest lossist. Seega tegi Toomas valeliku, kuid samas ilusa jutuga Kati tuju paremaks. Jälle oli mees muutnud enda elu huvitavamaks ja samas aidanud seda teha ka teisel inimesel.
Hea näite inimese tahtlikust petmisest ja südamemurdmisest võib tuua Niprnaadi rännakust mere ääres, kus ta peatus ühe naise majas. Seal kehastas mees meremeest, kes oli mandrile väheseks ajaks puhkama tulnud, et siis jälle tagasi merele sõita.Toomas jutustas naisele oma põnevatest meresõitudest ja ilusatest maadest , kus ta oli viibinud. Naisele hakkas Niperaadi nii väga meeldima ning ta palus , et mees enam merele ei läheks ja hakkaks hoopis metsas töötades leiba teenima, et ta unustaks meremehe ameti sootuks ning tuleks naise juurde elama. Ta rääkis mehele mere headusest, et see uhub pärlid kaldale ja nii saavad nad rikkaks ning siis ehitavad nad endale suure uhke lossi. Nipernaadi lubas seevastu ainult, et läheb küll merele tagasi, aga tuleb kindlasti kunagi tagasi, kulugu sellele kasvõi pool elu. Kuid naine ei jätnud oma jonni ja üritas Toomast uuesti ümber veenda, et ta piigale kohe meheks tuleks, mitte alles aastate pärast. Talv oli saabumas ja ootamatult saabus sinna Toomase enda naine. Mere äärne piiga sai kogu tõe teada, et mees oli talle koguaeg valetanud ja teda petnud. Nipernaadi oli petnud merepiigat meelega ja murdnud ta südame, kuid samas valgustas ta teda reaalse eluga, et see ei koosne ainult majakeses istumisest ja lootusest rikkaks kunagi rikkaks saada.
Väljumine hallist argipäevast võib olla iga inimese soov ja tahe ning see on ka täiesti teostatav, nagu Toomas Nipernaadi suutis seda tõestada, olles nii nõuandja, muinasteadlane ja südamemurdja. Kuid seejuures ei arvestanud ta oma ohvritega. Olles nõuandja, kaotasid vennad oma talupidamises ühe maja, jäljendades muinasteadlast, jäi Kati kogu valet uskudes ikkagi naiivseks, ning mängides meremeest sai murtud mere ääres elava naise süda ja purustatud tema unistused pärlitest. Samas, kui leidub seiklusi otsivaid inimesi, saavad ka tavalised isiksused sellest kasu. Talupojad mõistsid, et kodu on ikkagi kõige kallim koht ilma peal, Kati tuju sai ilusa muinasjutuga parandatud, ning unistav merepiiga õppis natuke reaalset elu tundma.
Inimene võib kalduda hallist argipäevast kõrvale, aga siiski peab selle juurde varem või hiljem tagasi pöörduma. Nipernaadi nautis suvi läbi põnevat ja seiklusrohket elu, aga talve saabudes tuli talle naine järele ning mehel tuli unustada oma seiklused ja hakata reaalset kirjaniku elu elama. Arvan, et elu lihtsalt ongi selline, et võib küll unistada ja seigelda, kuid mingil hetkel peab mõistuse pähe võtma ning tööle hakkama, sest ilma töö ja rahata ei ela ära.