Retsensioon "Maskiball" (1)

1 Hindamata

Lõik failist

Retsensioon
Ooper “ Maskiball ”
20. mail käisin Rahvusooper Estonias vaatamas ooperit “Maskiball”. Tegemist oli Giuseppe Verdi teosega , mis rääkis armastusest, nõidusest ja kättemaksust. Selle esmaettekandest möödus 150 aastat.
Ooper rääkis kuningast ja naisest Amelia , kes armastasid teineteist, kuid naine oli juba abielus kuninga peaministriga. Oma naise ja kuninga armastusest teada saades soovis peaminister kätte maksta ning otsustas kuninga tappa.
Amelia osa laulis külalisesinejana Aile Asszonyi. Ta on lõpetanud Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia lauluerialal ning jätkas õpinguid Madalmaade Ooperistuudios. Samuti on täiendanud end Itaalias. Ta on teinud kaasa mitmes ooperis: “Don Giovanni ”, “Fidelio”, “La traviata ”. Kuningat mängis Mart Madiste, kes on õppinud laulmist Eesti Muusikaakadeemias, täiendanud end prof . Virgilijus Noreika juures. 1999. aastast on ta Rahvusooper “Estonia” solist . Temagi on kaasa teinud mitmetes ooperites: “La traviata”, “Lõbus lesk ”, “Carmen”.
Esimene vaatus algas avamänguga, mis tekitas publikus ootusärevuse eelseisva etenduse

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

18 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Agrete Õppematerjali autor

retsensioon ooper "maskiball" kohta

Sarnased õppematerjalid

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Kirjandus