Retsensioon "Maskiball" (1)

Retsensioon
Ooper “ Maskiball ”
20. mail käisin Rahvusooper Estonias vaatamas ooperit “Maskiball”. Tegemist oli Giuseppe Verdi teosega , mis rääkis armastusest, nõidusest ja kättemaksust. Selle esmaettekandest möödus 150 aastat.
Ooper rääkis kuningast ja naisest Amelia , kes armastasid teineteist, kuid naine oli juba abielus kuninga peaministriga. Oma naise ja kuninga armastusest teada saades soovis peaminister kätte maksta ning otsustas kuninga tappa.
Amelia osa laulis külalisesinejana Aile Asszonyi. Ta on lõpetanud Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia lauluerialal ning jätkas õpinguid Madalmaade Ooperistuudios. Samuti on täiendanud end Itaalias. Ta on teinud kaasa mitmes ooperis: “Don Giovanni ”, “Fidelio”, “La traviata ”. Kuningat mängis Mart Madiste, kes on õppinud laulmist Eesti Muusikaakadeemias, täiendanud end prof . Virgilijus Noreika juures. 1999. aastast on ta Rahvusooper “Estonia” solist . Temagi on kaasa teinud mitmetes ooperites: “La traviata”, “Lõbus lesk ”, “Carmen”.
Esimene vaatus algas avamänguga, mis tekitas publikus ootusärevuse eelseisva etenduse ees. Eesriide avanedes, tuli nähtavale esialgu veidi hirmutav suuremõõtmeline mask, mis keskelt pooleks läks ja paljastas samasuguse kullatud näo. Esimene stseen leidis aset kuningapalees. Esialgu tundus, et selles teoses pole kostüümidega palju vaeva nähtud, kuid siiski eksisin- peosatäitja Amelia kandis hiljem uhket barokkstiilis kleiti . Ilmselt oli taotluslik erinevate ajastuste sidumine, mis siiski natuke häirivaks muutus. Kui hiljem sekretär Oskar tänapäevalikku pükskostüümi kandis ning teistel osatäitjatel uhked kostüümid seljas olid, tundus see minu jaoks päris häiriv. Samuti oli ka lavakujundusega, kasutati nii tänapäevaseid, näiteks erkroosasid südamekujulisi toole kui ka eelmiste sajandite hõnguga elemente. Siiski on kiiduväärt, et kunstnik ning lavastaja julgesid teha midagi tavapärasest teistsugust..
Arvan, et suurt kiitust vääriks Amelia osatäitja Aile Asszonyi, kelle hääletämber oli tõeliselt meeldiv ning hääleulatus suur. Samuti oli minu üks lemmikuid Rauno Elp, kes kehastas peaministrit. Temalgi oli võimas hääl ning selge diktsioon. Üks lemmikumaid muusikalisi hetki oli stseen peaministri majas , kui soleerisid inglissarv ning harf, mis kõlasid suurepäraselt kokku, tekitades pehme ning ilusa meloodia . Minule suureks üllatuseks oli ooperi ja balletti väga hea põimimine kolmandas vaatuses , mis sobis sinna vapustavalt. Lavale ilmusid tantsijad valgetes riietes. Tants oli kerge ja heljuv ning tekitas müstilise tunde.
Mõningatest negatiivsetest külgedest hoolimata, mulle siiski see ooper meeldis ning samuti tundus, et kogu publik oli etendusega rahul. Solistid olid professionaalsed ja muusika suurejooneline.