Teartiretsensioon "Hind" (1)

Retsensioon
Heiti Pakk „Hind“
29. märtsil käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas Heiti Paki lavastatud Arthur Milleri draamat „Hind“. Pakk ise on psühholoogilise taustaga, mis andis näidendile tugeva mõttelise tausta , mis mõjutas tervet publikut. Näitlesid Guido Kangur, Aarne Mägi, Riho Kütsar ja Elina Reinold.
Lugu on kahest vennast Victorist ja Walterist, kelle mõlema elu on nende otsuste tõttu erinevat rada pidi kulgenud. Meeste isa laostus 1929. aasta majanduskrahhi ajal. Victor liitus isa eest hoolitsemiseks politseiga, et peret toita. Walterist sai aga mainekas arst. Vennad saavad kokku alles 16 aasta pärast, kui nende lapsepõlvemaja tahetakse maja müüa. Koos juttu vestes tulevad päevavalgele mõningad saladused: isal oli pärast laostumist siiski alles veel 4000 dollarit, mida ta oleks võinud anda Victorile õpingute teostamiseks. Seda teadis ka Walter , kuid otsustas sellest mitte Victorile rääkida. Viimane küsis laenu ka oma nooremalt vennalt, kuid alates kui too keeldus, on Victor ta üle vimma pidanud. Walter otsis lepitust, kuid vend keeldus.
Lavakujundusega tegeles Rein Nettan, kes küll pole varem taolist tööd teinud, kuid on tegelenud palju antiikmööbliga ning just selle etenduse juures on ajastu kajastamine väga oluline. Laval oli palju väärikaid esemeid: kapid, diivanid, riiulid, harf . Kokkuvõttes muutis suursugusus etenduse terviklikuks. Ka lavastajatöö oli vägagi viljakandev. Tekstid sobisid hästi ka praegusesse ajahetke, kuna ka Eestis on nauditud tükk aega head elu ja see kõik on majanduskriisi näol osutunud näilikuks. Sama lugu oli ka USA-s enne Teist maailmasõda ning sarnasused andsid head eeldused kohandada ka tänapäeva jaoks sobiv tekst.
Näitlejaid oli kokku 4 ning kõik nad tegid väga head tööd. Kuido Kangur kehastas 89-aastast juudist kaupmeest Solomoni, kes oli hingelt noor, elav ja ehk kavalgi. Kangur suutis tegelase välja mängida hoopis omapäraselt. Kuigi tegu oli draamaga, oleks näitleja miimika sobinud vabalt komöödiasse. Solvumised ja muud veidrused lisasid vaid vürtsi juurde. Hea oli jälgida, sest tegelikult dramaatilise sisuga loosse süstiti Kanguri abil veidi rahvast naerutavat huumorit . Riho Kütsar kehastas politseinikut Victorit, kes elas tavainimese rõõmsate seikadega elu. Siiski vaevas teda hinges kahetsus oma elus tehtud otsuste üle. Minu arvates sobis Riho Kütsar sellese osasse hästi. Oli tunda, et mees oli oma rolli väga sisse elanud, mis ongi taolise näitetüki juures väga oluline. Elina Reinold kehastas Victori naist. Kuigi naine rääkis lavalolijatest kõige vähem, oli need öeldud sõnad kuldsed . Sõnade vähesus polnud takistuseks tegelaste võrdväärsusele. Mõndadel hetkedel ta küll näägutas ja virises, vahel isegi karjus, kuid sellega tuldi hästi toime. Reinold suhtus rolli väga kirglikult ja muud moodi ei kujutakski ette. Aarne Mägi mängis Walteri rolli. Ta pidi kehastama meest, kes otsis oma venna käest lepitust ja soovis mineviku selja taha jätta. Mees mängis hästi välja kahetsuse ja alandlikkuse, mis oli vajalik andestuse saamiseks. Ei oskagi öelda, kuidas oleks etendus üldplaanis olnud, kui Mägi asemel oleks mõni teine näitleja valitud, sest kahetsuse mängimisega sai Walteri osatäitja väga hästi hakkama.
Kõige suurema üllatuse pakkus mulle lavakujundus , mis oli tõepoolest hästi läbimõeldud ja kaunistatud erinevate esemetega. Ka näitlejatöö oli vaimustav, kuna kokku mängisid väga erinevaid karaktereid kehastanud inimesed. Lõpuks oli küll kerge aukartustunne, sest näidendi kallal tehtud töö on tohutu ning see suudeti tuua vaatajani parimate lahendustega, mis saadaval oli. Mind puudutas näidend isiklikult üsna tugevasti ning pikemaks ajaks jäävad nii mõnedki seigad mällu, kus need üha uuesti ja uuesti meenuvad, vahel naeratama pannes, vahel kurvastades.