Kontserdiretsensioon "Nahkhiir" (0)

Kontserdiretsensioon
Käisin 26. aprilli õhtul kell 19.00 Rahvusooper Estonia teatrisaalis Johann Straussi Operetti „ Nahkhiir “ („Die Fledermaus“) vaatamas. Osades olid Mati Kõrts, Aile Asszonyi, Väino Puura ja teised ning kaasa tegid ka Rahvusooper Estonia koor ja orkester , dirigent Erki Pehk ja lisaks lauljatele oli kaasatud etendusse balletisolistid – Svetlana Pavlova , Reet Albre , William Moore jt.
Tenor Mati Kõrts, kes kehastas gabriel von Eisensteini, on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning täiendanud end väljaspool Eestit (Riias, Firenzes, Roomas jne). Ta on olnud Rahvusooper Estonia solist (1986-98), Vanemuise solist (1996-98) ning alates 1998.aastast on vabakutseline laulja. Tema repertuaari kuulub üle 30 ooperi-ja operetirolli. Olnud ka vokaalsümfoonilise suurvormide ettekannetel solist ning ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (1997) ning Georg otsa nim. Preemia (2005).
Sopran Aile Asszoonyi, kes kehastas Gabrieli naist Rosalindet, on lõpetanud laulueriala magistrantuuri Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias ning täiendamaas käis end Madalmaade Ooperistuudios ja Itaalias Carlo Bergonzi eraakadeemias. Ta on alates 2010.aastast Rahvusooper Estonia solist. Lisasks on ta teinud sopranipartiisid vokaalsümfoonilistes suurvormides ning tegutsenud kammerlauljana. Ta on pälvinud Eesti Muusikanõukogu interpretatsiooni preemia (2007) ning Eesti teatri aastaauhinna (2009).
Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy näidendil põhinev libreto inspireeris Johann Straussi sedavõrd, et valmis tema parim muusikaline lavateos – „Nahkhiir“, mis on ka üks populaarsemaid operette maailmas. Operett oli kolmes vaatuses , kuid oli ainult üks vaheaeg. Opereti põhimotiiviks on erootiiste seikluste otsimine. Keegi tegelastest ei ole rahul enda eluga, sest erinevaid probleeme on nii palju ning soovivad olla keegi teine. Ning neil see ka õnnestub, sest neid kutsutakse peole , kus peavad nad kehastama kedagi hoopis teist. Kogu see pidu ja maskeerimine toimub aga sellepärast, et dr. Falkel soovib kättemaksta oma heale sõbrale Eisensteinile, kes teda alandas aasta eest, ning sealt hakkabki ka lumepall veerema. Keegi peol olijaist ei räägi tõtt ning on elanud täielikult oma rolli sisse ja sääraselt peolt ei puudu ei tants ega alkohol , mis aitavad unustada argipäevamured. Esimeses vaatuses on kõigil tegelastel probleem, sest kõik saavad peokutse, kuid kõigil on mõni segav faktor, mis eemaldati teelt. Teises vaatuses leidis aset see suurejooneline pidu, kus ka kõige paremini maskeerunud abikaasad tundsid teineteist ära, kuid siiski valetasid teineteisele. Ning kolmandas vaatuses ilmusid kõik peol olnud tegelased vanglasse, kus ei puudunud ka maskeeringud. Lõpuks tekkis seal veel suurem segadus ja paanika , kui enne pidu oli olnud ning kogu juhtunu aetakse liigse šampanja pruukimise kaela.
Kõik näitlejad, kes etenduses pidid üht või kaht rolli mängima said oma ülesandega väga hästi hakkama. Laval toimuvat oli päris põnev jälgida, sest tegevust oli palju ning huvitav oli vaadata ja mõelda, mis järgmiseks juhtub ning see kõik oli väga ettearvamatu . Enamus lauljad küll ei laulnud väga selgelt ja arusaadavalt, kuid tänu Estoniasse paigutatud ekraanidele, sai lugeda täpset teksti sealt, kuid suhteliselt halb on jälgida kahte asja samaaegselt. Mõne solisti puhul aga polnud ülse vajagi lugeda sõnu ise, sest diktsioon oli väga hea ka lauldes. Üldiselt aga oli muusika , laulutekstid, kostüümid, dekoratsioonid, eriline kaldus lava ning lavaline tegevus väga hästi omavahel seotud ning tekkis üks väga põnev ning lustlik lugu.
Erilisi lemmikuid näitlejate seas ei olnud, kuid väga huvitavalt oli lahendatud teise ja kolmanda vaatuse vaheline paus. Nimelt ei olnud sel ajal vaheaega nagu tavaliselt on harjutud tegema kahe vaatuse vahel. Seal tuli lavale vangivalvur, keda kehastas Tõnu Kark ning sisustas selle aja, kui muudeti lavakujundust.
Enim aga meeldis mulle teine vaatus, sest see pidu ja maskeerunud tegelased olid väga huvitav. See oli väga lõbus ja naljakas, mis seal peol kõik toimus. Ning eriti meeldisid mulle peol kõlanud Johann Straussi tantsumuusikad – valsid, polkad, tšaardašid, neid kuulates ning teisi laval tantsimas nähes tekkis omal ka tahtmine tantsukingad jalga panna ning tantsida nende lugude saatel.
Huvitav oli ka lavakujundus ning lava, sest lava oli igatpidi kaldu ning esemed sinna külge pidi kinni kruvima , et need kohalt ei liiguks. Kuid lavakujundus oli algul nagu tavaline tuba, kus suur lühter laes , teises vaatuses oli see samune lava teistpidi keeratud nii, et uks oli laes ning lambist oli saanud keset ruumi asuv suur laud või midagi sellist. Huvitav oli ka vaadata topiseid, mis olid lakke kinnitatud jalgadega ning rippusid seal teise vaatuse ajal. Esimese hooga vaadates tundusid need nagu oleksid elus inimesed seal rippunud. Ning kolmandas vaatuses, kus tegevus toimus vanglas , olid peol olnud toasisustus ümber paisatud.
Kuid üldiselt oli see väga huvitav teatrikogemus, sest pole varem väga operette vaatamas käinud, küll aga olen mitmeid kordi oopereid ja muusikale näinud ning selle tõttu oli see ka suureks vahelduseks, millega ka rahule jäin, sest muutis tavalise halli sügisõhtu huvitavaks ja lõbusaks. Teos näitas ka väga hästi, mida alkoholi liigne tarbimine inimestega teeb ning oli ka seetõttu ka natuke õpetlik. Soovitan seda ka teistel vaatama minna, kes tahavad vaheldust tavapärasele ooperile ja operetile.