Nipernaadi filmiarvustus (0)

„ Nipernaadi “
Filmi arvustus ja tegelase analüüs
Vaadates filmi „Nipernaadi“, mis minu arvates on üks väga hea eesti film , tekkis tahtmine vaadata ka teisi eesti keelseid filme. See film lihtsalt näitab kui hea võib olla eestlase oskus teha filmi ja seal näidelda. Peategelane ise jättis mulle positiivse mulje, sest minu arvates oli teda väga hästi iseloomustatud ning jäi raamatuga võrreldes täitsa tõetruu mulje. Ainuke asi, mis mina filmis nägin erinevat, oli ta riietus. Ta kandis raamatus musta, aga filmis valget. Hästi oli esile toodud tema hea suhtlemisoskus ja suhtumine asjadesse. Tuli ka see, mis oli raamatus, et ta oli nagu vang, kes oma vabadusepäevi ära kasutas, sest ta soovis olla lihtsalt vaba. Hästi oli kirjeldatud teda kui meest, kes sai oma valesid rääkides endale hoogu juurde, ta nautis, kuidas inimesed teda uskuma jäid, kuidas naised ta sülle vajusid. Ta otsis seda naudingut, mida saab ainult vallutades, vallutades inimese mõttemaailma. Mõnikord juhtus ka see, et inimene ei jäänud teda uskuma ja ta pettus ning ta lahkus. Keegi ei teadnud kuhu ta läks, sest ta oli salapärane mees. Arvatavasti sellepärast, et ta oli luuletaja hingega ning oma mõtetes soovis ta rohkem kui ta kunagi olla saab ning võib. Ta oli unistaja , poeet. Ilmselt oli tal lapsepõlves vähe tähelepanu, sest ta pidi seda otsima valetades ja ennast paremaks muutes. Ta oli hingelt kurb, ta oli introvert. Sellised inimesed on kõige üksildasemad, aga tundelisemad. Just sellepärast sobib ta hästi luuletajaks.
Omapäraselt julge oli kasutada alasti stseeni sellises perekondlikus filmis. See toimis siin filmis, mis oli üllatav, tavaliselt vaadatakse sellist stseeni halvustavalt ning öeldakse, et see on halb režissööri töö. Kõik, kes seda filmi vaatavad , saavad aru, et kõik on seoses, filmis ei ole mitte midagi seosetut, vähemalt mitte minu jaoks. Näitlejad tegid ka enda tööd hästi, kuigi taluperenaise, kes alguses ära suri, kolm last jätsid küll mulje, et nad loevad lihtsalt teksti, mitte ei tee seda tundega. Näitleja Paul Poom , kes kehastas Peetrust, jättis väga imeliku mulje, sest ei olnud täpselt aru saada, millist iseloomu ta näitlema peab, ega ta ei saanud sellest arvatavasti isegi aru.
Kõigile, kes on vähegi huvitatud emotsiooniküllasest filmist , mis näitab kui naiivsed võivad olla inimesed siis peaksid seda kindlasti vaatama. Film iseenesest oli hästi tehtud ja näitlejatöö polnud ka halb.