„Must prints“ (0)

Retsensioon
„Must prints “
26. august käisin Kuressaare linnateatris vaatamas Rakvere teatri külalisetendust „Must prints “. Vaadates näitlejate nimekirja olin kindel, et tulemas on midagi head.
Iris Murdochi “Must prints” on mitme põlvkonna jaoks kultusromaan . Pealkiri viitab otseselt Hamletile, Shakespeare'i loodud musta rüütatud printsile. Rakvere Teatri lavale jõuab üldse esimene Murdochi lavaversioon Eestis. Tõlkija ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Roomet Villau. Mängivad Liisa Aibel, Saara Kadak , Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Hannes Kaljujärv, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer.
Kohtumise esmase atmosfääri loob minimalistlik lavakujundus, mis oma lihtsuses ja sümbolismis üldiselt toetab laval sündivat. Tiibu meenutavad kortsutatud ja täiskirjutatud paberilehed hoiavad tagaplaanil meele loomisprotsessi temaatika juures, ent lava eesosas seisab kolossaalne tumepunane diivan, mis paistab jäävat oma totaalses staatilisuses vahel mängulegi ette, tagapool on kapp, mille nurkades seisavad lambid ja telefonid.
Riietus oli lihtne, Bradley, Julian , Arnoldi ja Francis kandisd igapäevased riideid , nagu nad oleksid nendega otse tänavalt lavale astunud. Kuid  Priscilla ja Racheli riietus oli erinev. Priscilla kandis peeneid ja tibilikke riideid, seevastu Rachel sarnanes mustlasele. Tema riietus ei sobinud kokku tema abikaasa Arnoldi ülikonna ja tütre valge pluusiga. Tema riietus paistis silma.
 Tegelaste (mitte küll kõigi puhul meisterlikult graatsiline ) sisenemine loob paraja annuse vaimukusega hästi tunnetatava õhkkonna. Sellel hetkel mängitakse elulik vaatepunktide paljusus kenasti esile. Erisugused perspektiivid ja motiivid, ihad ja soovid valguvad laviinina Bradley ja vaataja üle. Etenduses tundsin ma natuke igavust, jutt oli tihti arusaamatu ja Kaljujärve jutt Hamletist oli filosoofiline . „Me kõik vajame armastust!“-lausus Francis järsku, peale seda lauset muutusid inimesed saalis kuidagi tähelepanelikumaks, etendus oli arusaadavam ja kõik nagu oleks kohale jõudnud. Miski muutus, aga siiani ma pole mõistnud, mis see oli. Ehk oli asi selles, et lõpuks jõudis etendus 58 aastase kirjaniku ja 20 aastase noore tüdruku suhteni. See kõik tundus nii kirglik ja tõsi. Vaadates oli tõesti tunne, et Saara on 20 aastane Julian, kes armastab hullupööra 58 aastast Bradley, keda kehastas Hannes Kaljujärv.