KESKAEG Termini „keskaeg“ võtsid kasutusele itaalia humanistid, kes defineerisid sellega tuhandeaastast ajavahemikku antiigi ja renessansi vahel. Keskaega tuntakse ka kui „unustuse ajajärkku“. Selle aja piiride määramisel puudub üksmeel, kuid üldiselt loetakse 5.-15. sajandit keskajaks. Keskaeg valmistas ette uute rahvaste ja kultuuride sündi ning nüüdisaja peamiste religioonide – kristluse, budismi, islami levikut. Peeti ristisõdu, ehitati kirikuid ja rajati ülikoole. Suuresti kehastas selle ajastu vaimsust ristiusk ehk kristlus, see andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Teisalt avanes ka kaksikusk: kristlik usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega. Just sellisel pinnasel keskaja kirjandus võrsus ja arenes. Uued žanrid ja vormid tekkisid proosas, lüürikas, lüroeepikas ning teatri arenedes ka draamas. Osa kesk
Kõik kommentaarid