Keskaeg (0)

KESKAEG
Kerkisid esile: uusaegsed keeled, kaubanduslikud linnad, kapitalistlik mjandus on keskaegse ühiskonna leiutised. Sündisid uusaegsed armeed , rahvusriigi mõiste, rahvusülese föderatsiooni idee. Kiriku ja riigi vaheline vastasseis. Vana kreekast ja roomast oleme saanud teatava arusaamaga tragöödiast ja iluideaali, samuti filosoofia põhimõisted. Keskajal õppisime aga kuidas neid kasutada.
Termin „ keskaeg “ võtsid tarvutusele itaalia humanistid , kes defineerisid sellega tuhandeaastast ajavahemikku antiigi ja renessansi vahel. Seda mõistet on kasutatud ka vahepealse „unustuse ajajärgu“, vaimupimeduse, vägivalla ning vaesuse ajastu metafoori. Keskaja piiride määramisel puudub üksmeel. Keskaeg kestis Lääne- Rooma riigi langemisest 5saj renessansi alguseni 15saj. Suurem osa rahvaid olid veel antiikajal barbarid ; kristlust ja sellega koos kreeka- rooma kultuuri hakkasid nad tasapisi üle võtma järgneval perioodil, keskaja esimestel sajanditel. Keskaeg valmistas ette uure rahvast ja kultuuride sündi, nüüdisaja peamiste religioonide –kristluse, budismi, islam levikut (sel ajal peeri ristisõdu, ehitati kirikuid ja rajati ülikoole)
Rooma kultuur polnud keskajal ise arhailine. Selle ajastu vaimsust kehastas Euroopas ainuideoloogiaks saanud ristiusk ehk krislus, mis andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Kristlusele toetuv sümbolistlik maailmakäsitu siseloomustas kogu keskaegset kultuuri. Rahva mõtteviis avaldus kaksikusuks: kristlik usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega. Sünteesides kristlikku käsitlust, antiikkultuuri mõjutusi ( koolides õpiti Vergiliuse ja Ovidiuse loomingut) ning rahvatraditsioone, lõi ta palju sootuks uut ja originaalset.
Uued žanrid ja vormid tekkisid:

• proosas(rüütliromaan ja novell),
  
• lüürikas (kantsoon, sonett , ballaad, madrigal , romanss),
  
• lüroeepikas (uut tüüpi kangelaslaulud , allegoorilised ja õpetlikud poeemid)
  
• teatri arenedes ka draamas (müsteerium, miraakel , moralitee, farss )
  
• Osa kirjandusžanreid oli ka otseselt kiriklikku päritolu (vaimulik luule, pühakute elulood , piiblilugude ümberjutustused, kultusdraama)
  

Žanririkkusega kaasnes stiililine ja emotsionaalne värvirohkus. Keskaegset kirjandust ei iseloomusta ainult sünkjad toonid, vaid seal on küllalt ka elulusti.
Eristatakse kaht ajajärku:

• VARAKESKAEG (476a- 10s)
  

Sugukondliku korra lagunemise ja feodaalsuhte kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8saj Karl Suure ajal, mil rajati koole , koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähysa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi kultuurikeskused. Nii riikide kui ka riikliku korralduse väljakujunematuse tõttu ei soodustanud varakeskaeg rahvustunde teket, teiselt poolt takistas rahvuskultuuride arenemist rahvuskeelte arenematus. Ladina keel oli kasutusel nii suulise kui ka kirjaliku suhtlemise vahendina, märkides ühtlasi piiri n-ö kultuurmaailma ja barbarite vahel

• KLASSIKALINE KESKAEG (11-15s)
  

Feodaalühiskonna õitseng, linnade kiire kasv, nende muutumine poliitiliseks jõuks seda aega iseloomustab suur intellektuaalne aktiivsus. Vaimuliku kirjanduse kõrval arenesid rüütlikirjandus ja rahvakirjandus.