Evita (0)

Paide Gümnaasium
Merit Vislapu
11R
EVITA
Retsensioon
Paide 2010
Menumuusikal „Evita“ toimus 2. novembril 2010. aastal Tartus Vanemuise teatri suures majas . „Evita“ on muusikal kahes vaatuses . Muusikal algas kell 19.00 ja kestis ühe 20. minutilise vaheajaga kokku kuni kella 21.00. María Eva Duarte de Perón’i ehk Evita’t kehastas lauljanna Maarja-Liis Ilus, Ché Guevara’t kehastas Vaiko Eplik ning Juan Perón’i Jassi Zahharov. Teistes osades astusid ülesse Aivar Tommingas, Anna Põldvee, Rasmus Kull, Lauri Liiv jt. Lavastuses on kaastegevad teatri ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd ning balletirühm.
„Evita“ helilooja on Andrew Lloyd Webber ja libretist Tim Rice . Lavastajaks on Georg Malvius Rootsist, muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm Eestist, kunstnik Ellen Cairns Šotimaalt, valguskunstnik Palle Palme Rootsist ning koreograaf Igor Barberic Horvaatiast. „Evita“ anti kõigepealt 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edu viis lavastusteni 1978. aastal Londoni West Endis ning 1979. aastal Broadway ’l. 1996. aastal valmis Alan Parker’i poolt lavastatud filmiversioon , mille staarideks olid Madonna Evita ja Antonio Banderas Ché Guevara osas.
„Evita“ tegevus toimub 20. sajandil. „Evita“ on muusikal Argentiina presidendi Juan Perón’i teise seadusliku abikaasa Eva Perón’i lühikeseks jäänud elust, teest tippu, heategevustööst ning tema surmast, jutustatuna teise tolleaegse poliitikategelase- popikooni Ché Guevara suu läbi. Kuigi pole teada, kas Ché Guevara ja Evita Perón kunagi üldse kohtusid, sümboliseerivad nad mõlemad popkultuuris teatud naiivseid uskumusi: usku paremasse maailma ning elu, mis ohverdatakse vaeste ja alandatute eest.
Eva Duarte on kõigest 15. aastane kui algab tema tee tippu. Ta palub tema kodulinna klubis esinevalt Agustin Magaldilt, kellega tal on põgus afäär olnud, et too viiks ta endaga kaasa suurde linna- Buenos Airesesse. Jõudes linna, on Eva esimeseks sooviks lahti saada Agustinist, kellest talle enam kasu pole. Järgneb käputäis erinevaid mehi, kes aitavad tal kuulsusele ja rikkusele järjest lähemale ronida. Evast saab edukas modell , raadiosaatejuht ja filminäitleja. Aastal 1944, kohtab 25. aastane Eva heategevuskontserdil Juan Peróniga. Põgusa vestluse käigus mõistavad mõlemad, et kummalgi on midagi, mida teine vajab. Aasta hiljem, nad abielluvad. Nüüdsest on Eva oma ambitsioonid poliitiliste tähtede poole seadnud. Tema päritolu aitab ta abikaasale tööliste seast toetust tuua. Eva jumalik välimus, oskus rahvaga suhelda ja Eva Peróni fondi loomine aitavad tal jumalanna staatusesse tõusta. Järgnevatel aastatel on riigis madalseis , Eva järjest halvenev tervis hakkab teda alt vedama, kuid sellegipoolest tahab naine asepresidendiks kandideerida. Lõpuks, aru saades , et ta on tõesti suremas ja teades, et ta poleks valimisi kunagi võitnudki, annab Evita rahvale teada, et ta loobub asepresidendi kohast. Oma elu viimastel tundidel mõtleb Eva inimestest ja sündmustest oma elus. Suremise hetkel räägib ta armastusest ning aastal 1952 sureb Eva Duarte de Perón emakakaelavähki.
Muusikalis „Evita“ kõlasid mitmed laiemale avalikkusele tuntud teosed, nagu näiteks „Don’t Cry for Me Argentina “, „You Must Love Me“ ning „Requiem for Evita“. Lisaks eelpool mainitud teostele olid muusikalis esindatud ka lõbusama alatooniga lood, näiteks „On This Night of a Thousand Stars“, mida Eva laulab Buenos Airesesse saabudes, „ Rainbow High“, mida Eva laulab erinevaid kleite, kalliskive ja aksessuaare proovides ja teda kritiseerivaid ajalehti arvustades ning „And The Money Kept Rolling In and Out“, mida Ché laulab Eva Peróni fondist ja inimestest, kes sellest kasu lõikasid.
Esinejate tase oli tõeliselt märkimisväärne. Lauljad hääldasid kõik sõnad korralikult välja ning seetõttu olid kõik laulud väga puhtalt ja korrektselt esitatud. Tõelisteks lemmikuteks kujunesid Maarja-Liis Ilusa poolt esitatud „Don’t Cry for Me Argentina“ ja „You Must Love Me“, kuna ta laulis neid laule tõeliselt võimsalt ja hingestatult. „Don’t Cry for Me Argentina“ ajal tõusid mul isegi ihukarvad püsti. Samuti olid ka tantsijad , kes muusikalis suurt osa mängisid, väga professionaalsed. Nende liikumine oli sünkroonis ja väga emotsionaalselt esitatud. Minu isiklikuks lemmikuks kujunes heategevusballil esitatud tango, mis vaatamata tagaplaanil esitusele, suutis siiski silma jääda.
Minu jaoks on muusikal „Evita“ üks paremaid teatrielamusi. Usun, et selle põhjuseks on tasemel näitlejad, lauljad ja tantsijad, emotsionaalsus ning kaasahaarav sisuliin. Soovitaksin seda lavastust kindlasti kõigile, kes naudivad muusikale ja tõsisemaid tükke ning loodan, et lähitulevikus on mul taas võimalus külastada teost, mis sellist naudingut pakub.
3