Retsensioon filmile "Sügisball" (0)

Retsensioon filmile „Sügiball“
„Sügisball“ jutustab kuue täiesti erineva eluga inimese loo, neid seob vaid ühine keskkond – Lasnamäe. Film põhineb Mati Undi samanimelisel romaanil. Terve filmi meeleolu on nukker. Tegelaste silmis ei näe korrakski siirast rõõmu, päikegi ei piilu pilve tagant välja.
Linateoses näidatakse küll tänapäeva Tallinnat , kuid tänu rezisööri ja operaatori heale koostööle andakse edukalt edasi kuuekümnendate õhkkonda. Linn näeb välja räsitud ja väsinud. Esmapilgul ei paista filmis kujutatud tegelastel midagi peale Lasnamäe ühist olevat, kuid varsti võis vaataja näha, et Veiko Õunpuu, filmi režissöör ja stsenarist, on nende kõigi ümber loonud ühesuguse miljöö. Õnnetu magalarajooni kohal on pilves, päiksetu taevas. Kõik tundub lõpetamata. Haljasala , kuhu tegevus tihti liigub, on kui unustatud põld metsade vahel. Enamus neist elab pooleldi remonditud korterites, vaid arhitekti, keda kehastas Juhan Ulfsak , erineb teistest selle poolest.
Üksinda elus rabelevate tegelaste ümber pole kunagi armastavat perekonda, kedagi kellele toetuda. Elu vintsutustega peavad nad iseseisvalt hakkama saama. Tiina Tauraite kujutatud naine leidis, pärast abikaasaga tülitsemist, lohutust vaid võõra mehe käte vahelt. Ka Mirtel Pohla tegelaskuju hülgas oma kallima ning üritas teisega õnnelik olla. Muidugi ei saa siin mainimata jätta Taavi Eelmaa kehastatud šveitserit, kes märkmikusse kõik oma sängivallutused kirja pani. Alati leitakse lohutus järgmisest suhtest. Mitte kunagi perekonnalt, mitte kunagi sõpradelt. Pidevalt otsitakse väljapääsu oma tõelisest elust, midagi millele keskenduda, et eemale pääseda. Üksikema Laura ehk Maarja Jakobson leidis oma väljapääsu seebiooperitest ja väiksest napsust. Meestejuuksur, keda mängis Sulevi Peltola, leidis päikesekiire väikese tüdruku silmadest.
Alati on tore kinoekraanil, antud juhul tahvlil, näha Eesti näitlejate koorekihti. Just nimelt paremik minu arvates „Sügisballis“ mängibki. Selles ei ole küsimustki, kas saadi oma tööga hästi hakkama. Sõnagi lausumata, andis Soomest pärit Sulevi Peltola oma rolli edasi. Iga näitleja emotsioonid tundusid mulle nii ehtsad , nagu elaksid nad kõike päriselt läbi. Väikese rahvuse kohta nii palju pärleid pole halb tulemus.
Kas mulle isiklikult see teos meeldis? Ei. Satun teleka ette või kinno harva, kui see juhtub, ei taha ma näha teiste inimeste kurba saatust ja probleeme. Mul on endalgi küllaga muresid . Filmidest ootan pigem seda, et saan hetkeks mõistuse välja lülitada, lihtsalt naerda ja end hästi tunda.