Armastus kui elumõte (0)

Arvustus «Hõimud»
Armastus kui elumõte
Lavastuses «Hõimud» on juttu kurdi noore inimese Billy elust, keda kehastas andekas eesti näitleja Pääru Oja. Billy sündis kurdina kuuljate  perel . Lavastuses «Hõimud» räägitakse arusaamatusest, mis on pereliikmete vahel, omapärasest armastusest ja kurdi inimese maailmavaadest.
Kõige meeldejäädavam stseen oli see, kui Billy ei viitsinud enam kannatada ja rääkis kõik oma tunnetest välja perele. Ta kasutas viipekeelt, ja esimest korda teda tõesti kuulati. Siin sees on, minu meelest, selline filosoofiline idee, mis paneb mõtlema. Kas on tõesti vaja karjuda, et kõik näeksid ja kuulaksid, või parem on näidata oma tegevustega, mida tahad teistele edasi anda.
Veel oli selline väikene stseen, kus Billy vennale Danielile, keda kehastas Tiit Sukk , keegi helistas, ta oli toas koos Billyga ja ütles: «Saab rääkida, olen üksi.». Üsna kurb hetk, Billy on nagu ülearune oma peres. Mõnikord mulle tundus, et ta mõtles, milleks tema üldse elab selle pere seas, nad ju ei tahtnud teda kuidagi arvesse võtta, tegid seda, mis nende arvamusel oli õige. Mul oli temast väga kahju.
Siis ta tutvus Sylviaga, keda kehastas Marta Laan . Billy armus temasse, sest neil oli midagi ühist. Sylvia oli Billy elus ainuke inimene, kellega ta tundis ennast vajalikuna. Võib-olla lavastaja selle armastusega tahtis näidata, et armastus saab sind kõikidest probleemidest välja kangutada, armastusest piisab , et olla õnnelik. See on tore idee, ja võib olla ongi elumõte.
Ma soovitaksin minna vaatama seda lavastust igaühele, kellele meeldivad draamatilised lavastused ja filmid, kust saab võtta väga palju ja pärast selle vaatamisttekkinud mõtetest üle järele mõelda. Võib-olla kunagi sa puutud kokku kurdi inimesega ja siis sul on juba selge pilt kui raske elu on kurtidel inimestel, ja kuidas nendega läbi saama ja kätuma. Igal juhul, selle  lavastuse vaatamine läheb kasuks.
See oli mul esimene kogemus, kui ma läksin Eesti Draamateatrisse vaatama eestikeelset lavastust. Mul oli väga hea meel, et ma olen saanud aru, mis toimus laval ja juttudest, mis käisid näitlejate vahel. Olid ka mõned naljad ja väljendid, millest oli venelastel väga raske aru saada, aga oluline on see, et lavastuse põhimõtte jäi täiesti mõistetavaks. Tahaks küll minna vaatama veel mingit head eestikeelset lavastust.