"Hind" (0)

Retsensioon
Käisin 29.märtsil Kuressaare Linnateatris, kus esitati Ameerika kirjaniku Arthuri Milleri draamat ''Hind''. Loo lavastajaks oli Heiti Pakk ning teatritükk ise rääkis kahest vennast ning ühest pärandusest, mida nad kuidagi jagatud ei saa.
Teose lavastajatöö oli mitmeti omapärane, kuid moodustas siiski lõpp kokkuvõttes ilusa terviku. Näitejuht oli käsitlenud Arthur Milleri teoses olevaid teemasid ja probleeme ülletavalt hästi. Hea lihvi nädendile lisasid iselaadsed ja konteksti igati sobivad näitlejad. Nad justkui täiustasid üksteise rolle, kuid samas ei jäänud kellegi isiksust tahaplaanile. Seda oli mõnus vaadata ning oli tunda, et lavastaja oli oma tööga ilusasti hakkama saanud.
Näitlejate juures meeldis enim see, kuidas nad oma teksti siiralt ja tundeküllaselt edastasid.Etenduses oli kokku neil näitlejat: Guido Kangur , Riho Kütsar, Elina Reinold ja Aarne Mägi. Etlejad suudsid luua õige meeleolu 20. sajandi Ameerikast . Väga sügava mulje jättis Guido Kangur, sest tema pärast jäi mulje nagu oleks tegu komöödiaga, kuna temas oli peidus palju erinevaid külgi, millega ta üllatas.Tema kehastatud 89-aastane juudist antiigikaupmees Solomon oli nooruslik , kaval, sõbralik, kergesti solvuv.See kõik tegi ta näitlejatöö äärmiselt nauditavaks. Teiseks jättis mulle sümpaatse mulje Elina Reinold, kes kehastas Victori naist. Ta oli mulle kuidagi meeltmööda, olenemata tema teksti vähesusest. Ühel hetkel pidi ta näägutama ja virisema, teises täiest kõrist karjuma. Tema suhtumine rolli oli üpris kirglik.
Aarne Mägi oli Walter ,mees, kes otsis lepitust oma vennaga, soovides minevikku selja taha jätta. Ta oli tundlik ja intelligentne, kuid tema etlemises ei olnud midagi erilist, millega ta oleks silmapaistnud. Veel oli laval Riho Kütsar, kes kehastas politseinikut Victorit, kes elas tavainimese elu.Siiski vaevas teda hinges kahetsus oma elus tehtud otsuste üle ja asjaolu,et millist hinda ta nende eest maksma on pidanud. Minu arvates sobis Kütsar sellese rolli suurepäraselt ja andis karakterit muljetavaldavalt edasi.
Taeatritüki lavakujunduse eest oli hoolitsenud Rein Nettan, kes sai sellega hästi hakkama. Laval olid väga kauni dekooriga kapid, ja riiulid, väga sümpaatse mulje jättis ka ilus vanaaegne diivan , millel näitlejad etenduse jooksul istet võtsid. Hubase meeleolu jättis grammofon koos plaatidega, millest ühele oli salvestatud isegi naer. Peaegu kõik asjad, mis olid lavale paigutatud, leidsid erineval moel ka kasutust . Seega kunstniku loodud õhkkond ei olnud kuidagi ülepaisutatud, vaid oli just väga praktiline ning sobiv.
Teatrietendus oli minu meelest väga kaasahaarav ning samas ka aktuaalne , sest ka Eestit tabas 2009.aastal majanduslangus . Ent pean tõdema, et loo pealkiri ei olnud algul minu jaoks kaugeltki mitte huvitav ning ootasin midagi igavamat, kuid õnneks pidin selles pettuma. Olen rahul, et käsin seda vaatamas, sest see on siiani minu meelest üks parimate killast !