Leidsid 23 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Karud". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
karude, karul, pruunkaru, mehhiko, jääkaru, poega, jälg, koopas, arktika, karvastik, päkk, asetse, karusid, karvad, seitse, jäsemed, arvuks, puuviljad, koopasse, mitmesugust, talla, rahvastel, biruang, pikkuseks, aasia, magavad, prillkaru, chihuahua, kiskja, tumepruuni, karvade, karule, taliuinakus, emaslooma, üksikud, kohtab, muutlik, mustast..................................................................................................4 1.9. Meeled........................................................................................................................ 4 Kasutatud kirjandus........................................................................................................... 5 PILDID..............................................................................................................................6 1. PRUUNKARU 1.1. Levila Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aaafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades väljasurnud.Pruunkaru on Euroopas häviv liik. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10.sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrika Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20.sajandil. Karude kogu arvuks maailmas hinnatakse 185 000 kuni 200 000
Karu Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik. Perekonnad karul on Harilik ehk pruunkaru (ursus), Valge ehk jääkaru (thalassarctos), Mustkaru (selenarctos) Levik Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-Aafrikast.. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru levila ahenenud. Paljudes piirkondades on ta välja surnud. Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende arv tunduvalt vähenenud. Suured asurkonnad on säilinud Alaskas, Lääne-Kanadas ja Põhja- Aasias. Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest piirkondadest.
Miks? * Kuidas mulle sobis selline õppimisviis? Hindamiskriteeriumid. · Hindan töö korrektsust ning sisu etteantud nõudmistele (loomade arv, lehtede arv, kas on olemas kõik, mis nõutud, kas on eneseanalüüs) · Kokkuvõtvat ettekannet ühest esindajast.(maksimushinne on ettekande eest, mida suudad peast oma sõnadega esitada). · Enesehinnangut oma tööle.(Vastused esitatud küsimustele) Näide imetajate esindajast: Pruunkaru. Liiginimi eesti keeles on pruunkaru. Pruunkaru on kiskja. RAHVAPÄRASED NIMED ON mesikäpp laikäpp, vana päts, metsaott, karuott. KARU VÄLIMUS. Karu on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Karu käpad on suured, laiad ja jõulised. Jämedaid küüniseid kasutab karu toidu haaramiseks, kaevamiseks, ronimiseks ja poegade kaitsmiseks. Karu oskab ujuda. Ta võib ujuda kuni 6 km. Karupojad oskavad ilusti ronida ja neile meeldib ronimine. Isegi vanad karud proovivad ronida, aga nende keha on raske
PRUUNKARU Liiginimi eesti Pruunkaru keeles Liiginimi ladina Ursus arctos L. keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel
välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Veel leiab teda peale Ida-Euroopa Siberist ja Skandinaavia poolsaarelt ning Põhja-Ameerikast. Eestis mandriosas on ta üsna tavaline loom, kelle arvukus on ca sajandi lõikes tunduvalt suurenenud. Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. Üldiselt domineerivad pruunkarud teisi karusid kellega neil elupaik kattub. Karu vanuse määramiseks kasutatakse tema tagakäpa suuruse vaatlemist. 9 kuni 18 kuu vanustel poegadel on jälje pikkus 13-14,5 cm. 2,5 aastastel 16 cm. 3,5 kuni 4,5 aastastel 18- 19,5 cm ja umbes 5-aastastel kuni 22 cm. Suurte ja vanade isakarude jäljed võivad olla kuni 30 cm pikad. Tagajalgadele tõustes võib olla suure karu pikkus ligi 3 meetrit. Tema käpad ei saa käies poriseks, sest karvutud tallaalused on isepuhastuvad.
aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Innaaeg on aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Hunt - Canis Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia hunt saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem.
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
lehed põuaperioodiks maha. Tüüpilises savannis kasvavad puud hõredalt, kuna vähese niiskuse korral põuaperioodil on nende juured laienenud võrast suhteliselt kaugele. Mõned savannides kasvavad puuliigid suudavad vihmaperioodil oma tüvedesse koguda küllaldaselt vett, et pikka põuaaega üle elada. Sademetevaesematel aladel asenduvad puude tiheda astelvõsaga. Savannitaimed on hästi kohastunud eluks nii kuival kui ka niiskel aastaajal. Arktika Arktika on põhjapoolust ümbritsevate alade üldnimetus. Arktikasse kuuluvaiks loetakse alasid, kus juulikuu keskmine õhutemperatuur ei ületa +10 °C. Arktika pindala on ligikaudu 27 miljonit km². Arktikale on iseloomulikud madalad suvised temperatuurid, miinuskraadides aasta keskmine õhutemperatuur, oru- ja mandriliustikud ning igikelts. Arktika on tundrate ja arktiliste kõrbete levikupiirkond. Arktikas elavad loomad Jääkaru
Kari on territoriaalne (40-50 000 ha). Karja suurus Eestis on 5-6, max 10-15 isendit. Võivad moodustada erinevaid gruppe, ei pea kogu aeg karjana koos olema – kuid hoiavad koos ühte territooriumi. Territooriumi märgistavad uriinilaikudega või häälitsusega. Karjaline eluviis on talvepoolaastal hulkuv, suvepoolaastal on kari alfapaarist eraldunud. Emasloom toob ilmale 5-8 kutsikat. Välimus Hundi jälg on piklikum kui koeral Kui esimeste ja tagumiste jalatakkude vahele saab panna tiku ning ei lõika neid, siis on tegu hundi jäljega. Sigimine ja jooksuaeg Jooksuaeg on jaanuari lõpus- veebruaris. Jooksuala lõpetavad nad ulgumise. Toitumine Sõralised – uluksõralised (metskits, metssiga) või kodusõralised. Eestis teisel kohal on jänesed ja koprad. Tundraaladel, kus linnud pesitsevad ja sulgivad ning pole lennuvõimelised,
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab kehaehitus vastama tõustandardile. Käpp olgu tugev ja kompaktse ehitusega ja tagajalgade nurgad õiged, tagakeha ei tohi olla turjast kõrgem, rinnakorv olgu sügav, mahutamaks tugevat kopsu, selg sirge. Peatavad koerad, laikad (vene-euroopa ja lääne-siberi laika, norra põdrakoer) nende ülesanne on leida jälg, hääletult uluki jälje ajamine, juurde hiilimine ja ta haukumisega peatama ning samas anda ka märku jahimehele, et uluk on leitud. Hea laika ei tööta omapäi, nagu hagijas, vaid püüab omanikuga kontakti hoida. Laikaga peetakse Eestis metsseajahti, mingilmääral ka põdrajahti. Välimus: kikk-kõrvad, paksukarvaline, tugev. Vene-Eurooa ja Lääne-Siberi laikad on keskmisekavulised. Norra põdrakoer aga on alla keskmise turjakõrgusega.
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
põtra. Kõikjalt on leitud metssigade jälgi, harva on nähtud ka rebast. Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
inimkonna suures vanuses ning mõned kirikutegelased süüdistasid Boucher de Perthesi selles, et ta oli leitud pihukirved ise valmistanud. Hiljem kaevasid seal ka teised ning leidsid omakorda kivist tööriistu, peamiselt pihukirveid. Saint-Acheulist saadi esmakordselt tõendeid varajasest inimasustusest Euroopas. Teadlased vaidlevad selle üle, kas H. erectus oskas kasutada tuld. Kõige noorem ja vähem vaieldav jälg tuletegemisest H. erectuse poolt tuleb ajast u 400 000 a tagasi Terra Amata nimelisest leiukohast tänapäeva Prantsusmaal. Avastas ja kaevas esimest korda Henry D. Lumley. Siin ehituste jäänused. Ovaalse põhiplaaniga ehitised (mõõtmed u 6 x 12 m). Ehitised koosnesid väikestest postidest, mis toetasid seinu ja suurtest postidest hoone keskel, mis toetasid lage. Postidest olid säilinud augud ning kivid, mis poste alt toetasid
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
