Haug on põhiliselt paikne kala, kes eelistab aeglase vooluga jõgesid, järvesid ja rannikumerd, hoidudes enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. Samas esineb ka hauge, kes elavad avavees ja jällitavad pisemaid kalaparvi. Haug on röövkala, kes toitub teistest kalades, ka oma liigikaaslastest. Suuremate haugide puhul võib esineda menüüs konnasid, pardipoegi ja pisiimetajaid. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees
päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees
aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4..
Samal ajal on oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. Toit Kohad tegutsevad ja püüavad saaki ainult öösiti ning veekogu põhja lähedal. Röövkalana langevad talle saagiks enamasti Peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Koha on ka kannibal ja sööb oma liigikaaslasi. Suus, üla- ja alalõual, asetsevad 2 paari kihvu, mille vahele jäävad väiksemad hambad. Paljunemine Paljunemine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2-3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. See toimub tavaliselt päikesetõusul. Paar ujub kudemisplatsil 1-2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid. Kogu valvepidamise ajal ei söö ta midagi. Vastsed kooruvad 7-10 päeva pärast ning toituvad esimesel elusuvel peamiselt
Kohad on elupaiga suhtes valivad - nad elutsevad nn. kohajärvedes, mis peaksid olema toitainerikkad, väikese vee läbipaistvusega ja eelistatult kivise põhjaga. Samal ajal on aga oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. Kohad tegutsevad ja püüavad saaki ainult öösiti ning veekogu põhja lähedal. Röövkalana langevad talle saagiks enamasti peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Soojätkamine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2...3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga
on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. HAUGI KUDEMINE Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees.
Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haugid koevad kohe peale jää lagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. . Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Angerjas - emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja
nõrgemaid liigikaaslasi ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, suuremad aga ka liigikaaslasi. Maimud toituvad planktonivähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest. 4 Sigimine ja areng Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais, mõnikord võib see toimuda isegi jääkatte all. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees
suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine. Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63..
vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast
nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees
Karpkala alamliikide looduslik levila. a Cyprinus carpio carpio; b Cyprinus carpio haematopterus; c Cyprinus carpio viridiviolaceus 1.4Kudemine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele
nõgu). (Kottelat & Freyhof, 2007) Puudub ta vaid Issõk-Kuli ja Balhasi järves, Krimmi ja Kaukaasi veekogudes ning Amuuri vesikonnas. (Spanovskaja, 1979) 6 Joonis 2: Haugi levila Euroopas (http://www.fk.ut.ee/elsee/est/pix/pl_04_oak-distribution_pike.jpg) Sigimine Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saaks röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5m sügavuses vees
Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. SIGIMINE http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees.
nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees.
isased). Viljastamata marjaterad on jõesilmul enamasti kergelt elliptilised, kudemise ajal pikema diameetriga 0,9-1,1 mm. Samas marjaterade suurus võib tugevasti samal isendil varieeruda. Jõesilm on Lääne- ja Põhjamere vesikondade (Prantsusmaa, Iiri ja Lõuna-Norrani) ja Vahemere lääneosa (Arno, Tiberi ja Po jõgikonnad) siirdekala. [1, 3, 7] Eestis tungib ta praktiliselt kõigisse merresuubuvatesse jõgedesse ja ojadesse. Jõkketõusu intensiivsus sõltub vooluhulgast, koelmuteks sobivad kohtade esinemisest ja vee 6 kvaliteedist. Kõige silmurikkamad on meil Eestis Soome lahe jõed, eesotsas Narva jõega. Suhteliselt palju võib jõesilma ka kohata Puidsoo, Jägala, Vääna ja Kunda jõgedest. Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva-kruusa- või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates
seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees.
annaabi.ee 
