Karl August Hermann (1)

KARL AUGUST HERMANN ( 1851 -1909)
Karl August Hermann sündis 23. septembril 1851. aastal Põltsamaa vallas Võhma külas sepa pojana. Tema lapsepõlv möödus väga rasketes majanduslikes tingimustes. Õppimine algul Anikvere külakoolis ja hiljem Põltsamaa kihelkonnakoolis vaheldus kingsepa ja rätsepa õpipoisi ameti ning karjaskäimisega. Kihelkonnakoolis puutus ta kokku muusikaga, mis jäi tema armastatuimaks alaks elu lõpuni. K. A .Hermann laulis ka Martin Vilbergi kooris. Samal ajal mängis ta kooli puhkpilliorkestris. 1867. a. lõpetas K. A. Hermann kihelkonnakooli ja sai samasse abiõpetaja koha. 1868. a. sooritas ta vallakooliõpetaja ja aasta hiljem Tallinnas elementaarkooliõpetaja eksamid. 1869. a. õnnestus K. A. Hermannil viibida Tartus I üldlaulupeol. Rahvusliku liikumise erutavad ideed ning peo vaimustav õhkkond haarasid ka noort K. A. Hermanni . Noorukipõlves oli K. A. Hermannil kindel kavatsus pühenduda muusikale , nüüd andis lõpliku tõuke selleks üldlaulupidu. 1869. a. sügisel Tallinnas eksamitel olles võttis ta muusikatunde. Hoolimata väheseist majanduslikest võimalusist püüdis ta edasi õppida. 1871. a. õnnestus K. A. Hermannil saada kooliõpetaja koht Peterburis. Seal uuris ta võimalusi klaveriklassi pääsemiseks. 1873. a. jättis ta Peterburi, tuli Tartusse ja lõpetas 1874 . a. eksternina gümnaasiumi. 1875. a. asus ta õppima Tartu ülikoolis usuteadust, mille katkestas ning astus 1878. a. Leipzigi ülikooli keeleteaduskonda. Leipzigist käis ta juhatamas II üldlaulupidu 1879. a. Lõpetanud 1880. a. ülikooli filosoofiadoktori kraadiga, alustas ta Tartus aktiivset tegevust ühiskondliku ja kultuurielu avaral rindel. 1882. a. sai K. A. Hermannist J. V. Jannseni ajalehe “Eesti Postimees ” ja 1886 . a. “Postimehe” toimetaja. 1889. aastast oli ta Tartu ülikoolis eesti keele lektor . Ühte oma tähtsamat ülesannet nägi ta kooride varustamises noodiliteratuuriga. Ta hakkas välja andma “Eesti Postimehe Muusika -Lisalehte”, milles 1882-1884. a. avaldas arvukalt sega- ja meeskoorilaule, põhiliselt saksa heliloojate loomingust. 1885. a. asus ta toimetama esimest eesti muusikaalast ajakirja “Laulu ja mängu leht”. “Laulu ja mängu leht” muutus koguni entsüklopeediliseks käsiraamatuks, kust võis leida vastust nii muusikaajaloo kui ka -teooria küsimustele. K. A. Hermanni muusikaharidusliku tegevuse hinnatavamaid külgi on eesti rahvalaulu propageerimine ning levitamine. 1888. a. avaldas ta üleskutse “Tähtjas soov ja palve ”, milles õhutas kooliõpetajaid rahvaviise koguma ja talletama. Veel hilises eas pidas K. A. Hermann paljudes Eesti linnades ettekandeid rahvamuusika arengust ja tähtsusest. Keelemehena pani K. A. Hermann rõhku muusikaterminitele eestikeelsete vastete leidmisele. Karl August Hermann suri 11. jaanuaril 1909. aastal.
KARL AUGUST HERMANNI HELILOOMING
Karl August Hermann oli produktiivne helilooja : talle kuulub üle 300 helitöö. Suurema ja parema osa moodustavad koorilaulud . Vähemal määral on ta katsetanud klaveri- ja viiulipalade ning soololauludega, kirjutanud ka muusikalise lavateose “Uku ja Vanemuine ”. Koorilaule kirjutas K. A. Hermann kogu eluaja ning nende arv ulatub 200-ni. Parimad, tuntumad ja populaarseimad on pärit 70-80-ndaist aastaist, mil K. A. Hermanni haaras veel rahvusliku liikumise vaimustus (“Oh laula ja hõiska” ja “Ilus oled, isamaa” 1873; “Kui Kungla rahvas” ja “Munamäel” 1874 jne.). Hilisema perioodi töödest lauldakse “Kevade marssi”, “Mu armas isamaa” jne. K .A. Hermanni laulud on ilmeka ning meeldejääva meloodia tõttu muutunud rahva hulgas populaarseks ning neid lauldakse ka ühehäälse massilauluna. K. A. Hermann on oma laulude tekstid enamasti ise kirjutanud, need kuuluvad peamiselt loodus- ja armastuslüürikasse. Helilooja kasutas ka Fr. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi , M. Veske jt. luuletusi. 90-ndatel aastatel köitis teda eriti A. Haava (“Tuksuv süda”, “Mu linnuke ” jt.). Tähtsaks tekstide hankimise allikaks oli rahvaluule , eriti aga eepos “Kalevipoeg”. K. A. Hermanni laululoomingut iseloomustab muretu optimism , kerge lõbusus, sageli naiivne ilutsemine. Esimesel loominguperioodil (kuni 1880. aastani) matkis K. A. Hermann nii muusikaliselt materjalilt kui ka muusikaliste kujundite loomises saksa väikekodanlike laulude eeskujusid . Teisel loominguperioodil ilmnesid tema juures selgemini rahvusliku iseloomu ja helikeele otsingud. Sel ajal on kirjutatud “Eesti neiu palve pärast Paala lahingut 1217 . a.” ja “Eesti neiu troost orjapõlve algusel” (J. Bergmanni tekst, 1880. a.). K. A. Hermanni kooriloomingu parim saavutus on 1880. a. kirjutatud laul “Isamaa mälestus”. K. A. Hermanni koorilaulud on eranditult homofoonilised, harva on kasutatud üksikuid imitatsioonivõtteid. Harmoonia on lihtne, isegi primitiivne, toetudes peamiselt põhiastmetele. K. A. Hermanni soololaulud ei erine temaatikalt, meeleolult ja helikeelelt millegagi tema koorilauludest. Klaverilooming on kirjutatud saksa salongiheliloojate ajaviitepalade otsesel eeskujul ning neil pole muusikalist väärtust. K. A. Hermanni viiuli- ja ansamblipalad kujutavad endast lühikesi, arendamata eesti rahvatantsuviise. Nad olid mõeldud tantsude saateks ja koduseks musitseerimiseks. Lavalis-muusikaline teos “Uku ja Vanemuine” on kirjutatud rahvamuistendi aineil. Naiivsele süžeele vastab diletantlik muusika. Ehkki K. A. Hermanni loomingus on palju diletantismi, ei puudu tal tähtsus ka heliloojana. Mitmed tema koorilaulud on veel tänapäevalgi populaarsed (“Kui Kungla rahvas”, “Oh laula ja hõiska” jne.). Eesti klassikalise koorilaulu raudvarasse kuulub aga kindlalt “Isamaa mälestus”. K. A. Hermanni suurim teene eesti muusikaajaloos seisneb muusikahariduslikus tegevuses.
TEOSED
Muusikalised lavateosed:
*Lauleldus “Uku ja Vanemuine” ehk “Eesti jumalad ja rahvad ” (rahvamuistendi aineil)
Koorimuusika:
*Laulud “Süda tuksub”, “Kurb süda” ja “Mälestus” (rhvl.); “Ootus” ja “Ilus oled, isamaa” (M. Veske); “Oh, laula ja hõiska”, “Eesti laul”, “Teretus”, “Leinaja”, “ Vaeslapse õhtulaul” ja “Naabri Mari laulab ” (K. A. Hermann); “Väiksele isamaale” (A. Kurrikoff); “Kungla rahvas”(F. Kuhlbars); “Lauliku isamaja” (A. Reinvald ); “Isamaa mälestus” (“Kalevipoeg”); “Tolm ja põrm” (F. R. Kreutzwald); “Enne ja nüüd” (J. Hurt); “Laevnik” (A. Haava); “Kevade tundmus” (M. Eisen ); “Kui sa kuulsid” (L. Koidula)
*Rahvaviisiseaded
Instrumentaalkammermuusika:
*” Paula -Walzer”, “ Tundeline unistus”, “Le chemin de la vie”, “Resultat de probleme” ja “Per aspera ad astra” klaverile
*Viiulipalad
Vokaalkammermuusika:
*Soololaulud “ Kuku sa kägu” ja “Pulma ootus” (rhvl.); “ Armuke ” (M. Veske); “Miks sa nutad, lillekene” (L. Koidula); “ Emakeel ” (J. Bergmann); “Ehatäht” (F. R. Kreutzwald); “Väike valss ”
Raamatud:
*”Noodiõpetus” (1892); “Viiuliõpetus” (1893); “Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus” (1893); “Ueber estnische Volksweisen” (1892)
KASUTATUD KIRJANDUS:
*Eesti muusika bibliograafiline leksikon
*Eesti muusika I
*Eesti heliloojad ja muusikateadlased