bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7:
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem; Kärnkonnad
amnion). Vajavad sigimiseks vett. Areng toimub moondega. Moonde käigus toimuvad paljud olulised muutused: lõpused asendatakse kopsudega, naha ehitus muutub; tekivad silmalaud, nägemiselund muutub maismaa jaoks sobivaks; soolestiku pikkus muutub (vastse ning täiskasvanu toiduobjektid on erinevad); päriskonnalistel kaob saba. Vastsed erinevad täiskasvanutest tunduvalt nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised, enamasti poolveelise eluviisiga. Vastsed on taimetoidulised (päriskonnalised) või röövtoidulised (osa sabakonnalisi), enamasti veelise eluviisiga. Paljudel sabakonnalistel esineb neoteenia ehk vastsesigimine – nad ei moondu looduses kunagi, vaid sigivad vastsetena. Roomajate iseloomulikud tunnused: Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida. Nahk on sarvestunud, kaetud soomuste ja kilbistega.
melioratsioonitööd. Nende tegurite tõttu halveneb vee kvaliteet ja põhja settib palju orgaanilist materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus. Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased
....................................6 Herilaseviu......................................................................................................................................7 Harakas............................................................................................................................................8 Kahepaiksed.........................................................................................................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn...............................................................
Materjali koostas Sigrid Mallene, Krootuse Põhikooli õpetaja Rohukonn Rohukonn on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23- 2 ajal
Harilik kärnkonn Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid
.........................................11 Kirjandus...................................................................................................................................12 Sissejuhatus Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed
Kahepaiksed ja roomajad Üldine informatsioon: bio.edu.ee/loomad Kahepaiksed Klass: kahepaiksed. Kõigusoojased. Uimede asemel jäsemed. Hingavad kopsude ja naha kaudu. Toituvad selgrootutest ja talvituvad pinnasesse kaevunult. Elutsükkel: maismaaloomad, kes sigivad vees. Areng on moondega: muna – vastne/kulles – täiskasvanud. Selts päriskonnalised: Sugukond: konlased Sugukond: kärnkonlased Sugukond: mudakonlased Selts sabakonnalised: o Sugukond: salamandrilised Konlastel on enamasti kaks värvust: pruun (rohukonn, rabakonn) ja roheline (tiigikonn,
(Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997).
arusisalikud munemise teel. Noored sisalikud, keda on 3...10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4...4 cm, kuid suve lõpuks 5...5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75... 80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Arusisalik, 2011) Kahepaiksed Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn. Veekogudes elavad ka tähnikvesilikud ja karjatatavatel niitudel on iseloomulikuks liigiks juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10..
Kahepaiksed Referaat SISUKORD sisukord.......................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................3 KAHEPAIKSED.........................................................................................................................4 Kahepaiksed Eestimaal............................................................................................................4 Ohustatus Eestis......................................................................................................................5 Kahepaiksete kaitse.................................................................................................................6 Kahepaiksete esinemine Balti regioonis.............................................................
Harilik kärnkonn Bufo bufo L. Madli Keerman 8c Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, kes on levinud Loode-Aafrikas, Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, ka Koreas, Jaapanis ja Hiinas. Levila põhjapiir ulatub 66. (Soomes 68.) laiuskraadini. Eestis on levinud üle kogu vabariigi. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Saaremaal
Rohukonn Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. Siin elab 11 liiki kahepaikseid, mis Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. Siin elab 11 liiki kahepaikseid, mis tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Inimesele toovad kahepaiksed kasu hävitades putukaid ja nälkjaid. Kahepaiksed täidavad olulist osa erinevate ökosüsteemide aine- ja energiaringes. Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Rohukonn on suhteliselt suur, kasvades kuni 10 cm pikkuseks. Rohukonn on pruun ja kirju kõhualusega. Kuna ta ei ole kiire ja tal puuduvad röövloomade vastu head kaitsevahendid, on tema peamine kaitse varjevärvus. Tema tagajalgadel olevad vöödid loovad pideva pinna katkemise mulje.
Rohukonn (Rana temporaria L.) Looma koht süstemaatikas ja „sugulased”- Klass: kahepaiksed Amphibia, selts: päriskonnalised Anura, Sugukond: konlased Randae keha põhiosad ja iseärasused- On pruuni ja kirju kõhualusega. Heaks kaitsevahendiks röövloomade vastu on kaitsevärvus. Tema tagajalgadel olevad vöödid loovad pideva pinna katkemise mulje. Istuval konnal vöötidest koosnev muster jätab mulje nende kehaosade seotusest, mis päriselt seotud ei ole, ja see mulje katkeb kohe, kui konn jalgu sirutab
Rabakonn Rabakonn on üsna väike, umbes 5-7 cm pikkune konn, kes kuulub pruunkonnade hulka ning on värvuselt pruun või hallikas ja tumedate laikudega, mis muudab ta oma keskkonnas raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud üle Eesti ja ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ning soode äärealad. Rabakonn püüab toitu peamiselt õhtuti. Rabakonn sööb peamiselt mardikaid kuid ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem.
..................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED............................................................................................................................................................4 MUDAKONN.................................................................................................................................................................4 KÕRE...........................................................................................................................................................................5 ROOMAJAD....................................................................................................................................................
Harilik kärnkonn Harilik kärnkonn levinud peamiselt laialdaselt Euraasias. Kesk- ja Lääne-Euroopas tegu väga tavalise loomaga. Idapoole liikused muutub levik lünklikumaks, kuid levinud kuni Jaapanini. Euroopas puudub mõnedel Vahemere saartel, Iirimaal, Põhja-Soomes, Rootsi ja Norra mägisel alal.Kokku teada asustus 41 riigis.Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis.Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Täiskasvanud kärnkonn on väga krobelise nahaga loom. Tavaliselt on harilikud kärnkonnad pruunikad, kuid on ka liivatooni, halle või punakaid isendeid. Kõhupool hallikas, enamasti mustriline. Silmad oranzikas kuldsed horisontaalse pupilliga. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks
.................................... 14 Sissejuhatus 20. sajandi esimesel poolel oli kõre e juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) väga iseloomulikuks liigiks Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel. Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus Eestis pidevalt langenud. Kõre hääbumise peamiseks põhjuseks võib pidada liigile sobivate elupaikade kadumist. Eestis on kõre asustanud enamasti rannaniite, eriti rannakarjamaid (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 a). Kõre ehk juttselg- kärnkonn on kahepaikne, kes sarnaneb väga tavalise konnaga. Jalad on tal lühemad kui konnal, liigub aeglasemalt ja pigem kõnnib kui hüppab. Kärnkonna nahk on 2 kuiv ning sageli ka krobeline. Silmade taga ja veel mitmes keha piirkonnas on käsnad, kus asuvad mürginäärmed. Kärnkonna mürk on inimesele ohutu, kuid mõne väiksemale loomale võib see mürk olla ka surmav (Dozo-van der kar, 2004).
Ühed tavalisemad kahepaiksed on konnad. Meie tavalisemaid konni on rohukonn. Konnadel nagu kaladelgi pole kaela, neil on üks kaelalüli, mille abil nad pead liigutada saavad. Täiskasvanud konnal pole ka saba. Konna keha katab paljas õhuke niiske nahk. Seda hoiab niiskena nõre, mida eritavad limanäärmed. Konnadel on liikumiseks jäsemed. Tagajalgade varvaste vahel on ujunahad, mis soodustavad vees liikumist. Konnadel on kloaak, millesse avanevad tagasool, eritus- ja suguelundite juhad. Konnad hingavad naha ja kopsude kaudu. Kehavereringe ehk suure vereringe kõrval on arenenud kopsu- ehk väike vereringe. Selles voolab veri kopsudesse ja naha veresoontesse, kus ta rikastub hapnikuga ning läheb tagasi südamesse. Südames ei ole venoosne ja arteriaalne pool teineteisest eraldatud, seetõttu arteriaalne ja venoosne veri osaliselt seguneb ning konnade kehas liigub segaveri. Konn on kõigusoojane. Kohastumused: 1) eluks maismaal on jäsemed, tugev luustik, kopsuhingamine,silmalaud
roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist.
Süda pikk ja torujas osalised. • lihased olemas, kinnituvad vähema arenenud, kimpudena keha sisemuses siseskeletile või keha ümber • hingavad kopsude või Hingavad kehapinnaga, lõpuste või lõpustega. Gaasi transpordib kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid
ühtlaselt tumedat pruuni värvi. Nii emas- kui ka isaslinnul on kulmul Teder punakas näsa. Sooritsikas Soo-rohutirts Huntämblik Päriskonnalised Harilik kärnkonn kasutab Tiskasvanud kärnkonn on väga Harilik kärnkonn elab hääitsemiseks krooksumist krobelise nahaga loom. Tavaliselt on väga mitmekesistes harilikud kärnkonnad pruunikad, kuid paikades. Tüüpiliselt on ka liivatooni, halle või punakaid asustab Eestis kuivi isendeid
võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5…1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000…4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3…7 päeva pärast kooruvad 7…8,5 mm pikkused vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45…55 päeva. Vahetult enne moonet on kullesed 2,5…2,8 cm pikkused ning erinevalt teistest meie kärnkonnadest võib nende areng toimuda ka riimvees. Kõred saavad suguküpseks 3…4 aasta vanuselt. Kõre kuulub looduskaitse alla ning tegemist on haruldase ja kaitset vajava liigiga, kelle arvukus on viimastel aastatel järjest langenud. Selle põhjuseks on rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni konnadele sobivad kudemispaigad. Samuti häirib kärnkonni igasugune inimtegevus nende elupaikades
KLASS KOPSKALAD Hingavad nii lõpuste kui kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid, lihaselised loibjad paarilised uimed. N. neotseratodus, protopterus, lepidosiiren KLASS VIHTUIMSED Ainus liik latimeeria, merekala, hingab lõpustega, rinnauimede toes meenutab vihta, röövkala Suurimate vihtuimsete kalade pikkus ei ületanud ühte meetrit. Vihtuimsete kalade tähtsus evolutsioonis on väga suur, sest ainult neile iseloomulikest uimedest said tekkida jäsemed. KLASS KAHEPAIKSED Olulised muutused: uimed muutusid varvasjäsemeteks lõpusehingamine asendus kopsuhingamisega Sarnasused kaladega: “külmaverelised" südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kusekui ka seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad, arenemine toimub moonde teel, vastsed kalalaadsed Selts SABAKONNALISED Pika keha ja sabaga
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu o
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
· üldpikkus on 10...16 (18) cm, kere pikkus 6,5 cm · Eesti kõige tavalisem roomaja · toitub mitmesugustest putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest · kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse ! RABAKONN · kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse ! · värvuselt pruun või hallikas, Rana arvalis Nilsson tumedate laikude või täppidega - · kehapikkus on 5...7 cm muudab ta rohu, kõdunevate · Eestis on levinud kõikjal lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks
kindlasti "aitas kaasa" ka trilobiitide kohmakas liikumine. Teiseks kaitsetuks jahisaagiks olid kilpkalad, kes surid välja Devoni lõpul ja olid suhteliselt kergeks ohvriks lõugsuusetele kaladele. Loomad asustavad maismaa Lülijalgsed asusid kuivale maale ilmselt Hilis-Siluris. Selgroogsed loomad tegid sellise ülemineku alles Hilis-Devonis. Anatoomia põhjal on ammu aru saadud, et kaladele kõige lähedasemad neljajalgsed selgroogsed on kahepaiksed- konnad, kärnkonnad, salamandrid ja nende sugulased. Sellele et kahepaiksed esindavad primitiivseid neljajalgseid selgroogseid, viitab ka fakt et, need loomad elavad oma varasel elustaadiumil vees ja on ilma jalgadeta. Nad kooruvad munadest vees, seal möödub nende juveniilne staadium, misjärel nad arenevad õhku hingavateks ja maal elavateks täiskasvanuteks. Tänapäeva kahepaiksed on väikesed loomad, kes erinevad märkimisväärselt suurte kahepaiksete kivististest, mida on leitud Ülem-
3.Iirimaa 17% 4.Rootsi 16% 5.Kanada 14% 5.Indoneesia 13,6% Soode tekkeviisid ja nende iseloomustused. 1) Järvede kinnikasvamisel - ~1/3 Eesti soodest -põhjast -pealt -põhjast ja pealt üheaegselt 2) Maismaa soostumine - ~2/3 Eesti soodest -kestev veerohkus 2. Soode tüübid Eestis, taimestik ja loomastik. Soode tüüpide iseloomustused. Madalsoode liigitus ja taimestik. Madal- ja siirdesoode loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad. Siirdesoo taimestik. Rabade liigitused. Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused. Rabataimede iseärasused, liigid rinnete kaupa. Taimeliigid, milledele on ohtlik ja ohutum astuda. Laukad, nende paiknemine. Älves. Rabade loomastik: putukad, ämblikud, kahepaiksed, kalad, roomajad, linnud, imetajad. Madalsoo -57% -madalamatel aladel -toitub mineraaliderikkast veest Madalsoo võib olla tingitud: vesi voolab lohku kokku
~99% loomaliikidest on koondunud üheksasse hõimkonda (käsnad, ainuõõssed, okasnahksed, rõngussid, lameussid, ümarussid, keelikloomad, limused, lülijalgsed), neist omakorda ~70% kuuluvad klassi putukad(Insecta). Paljud hõimkonnad sisaldavad ainult üht kuni mõnisada liiki, nt. naastloomad, kammloomad, ürgkeelikloomad, siilussid.. Hõimkond Keelikloomad Alamhk – Mantelloomad; Koljutud; Selgroogsed Selgroogsete liike maailmas: kalad 24450, kahepaiksed 5020, roomajad 7877, linnud 9377, imetajad 4475. Selgroogseid Eestis: kalad 75, kahepaiksed 11, roomajad 5, linnud 383, imetajad 60. METSAD Definitsioone: *Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. (Eesti Metsaseaduse järgi) *Metsamaaks loetakse maatükki pindala vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%.(Eesti Metsaseaduse järgi)
truupide servad, kivid. Saarma ekskremendid on väga kergesti äratuntavad need on värskena mustad kuini rohelised vormitud ,,laigud", mis vananedes muutuvad halliks ja haisevad tugevasti kala järgi. Saarmas on aktiivne enamasti öösiti või hämaras. Urud on enamasti kaldas ja urusuu avaneb tihti vee alla (sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk). Enamasti on ühel saarmal mitu puhke ja varjepaika. Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad. Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega
Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Luhtade loodusväärtused: · Pärandkooslused; · Haude- ja rändlinnustiku suur mitmekesisus; · Niidetavates kooslustes suhteliselt kõrge taimeliikide mitmekesisus; · Spetsiifilised liigid kahepaiksed, putukad (eriti kiilid, ühepäevikulised jmt), limused, tarnad; · Biotoobikompleksi osa talitleb toitumis-, varje-, rände-, paljunemispaigana; · Looduslik biopuhastus. Ohud luhtadele: 8 · Sihipärase majandamise lõppemine; · Kuivendamine; · Väetamine; · Saastamine; · Tallamine liiga raskete masinatega; · Ülekarjatamine vaesustab liigistikku;
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
