Kadripäev (0)

Kadripäev - 25. november

Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne.
Kadripäev on nime saanud arvatavalt 4. sajandil elanud ja aastal 304 surnud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Katariina oli 18-aastane noor haritud neiu , kes ei soovinud abielluda, sest ta oli Kristuse pruut. Legendi järgi väidelnud ta edukalt 50 filosoofi vastu, kes saadetud talle kristluse mõttetust tõestama. Vihane keiser saatis Katariina piinamisele – ta pidi hukatama rattal. Legendi kohaselt lagunenud piinariistad koost . Lõpuks lasti tal pea maha raiuda.
Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak. Kuna Katariina sümboliks on ratas, on tema kaitse all ka kõik rataste jõul töötavad mehhanismid . Ta on teoloogide, filosoofide, kõnepidajate patroon . Samuti lapsehoidjate (ta raiutud peast voolas vere asemel piima) ja igasuguste ketrus - ja kudumistööde patroon. Katariina kuju leidus peaaegu kõigis kirikuis, talle on Euroopas pühendatud arvukalt kirikuid; tänapäeval ka näiteks kristlikke kolledžeid. Keskaja ikoonidel tunneb Katariina ära piinaratta järgi. Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit .
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks .
17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.
Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse ande. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga , samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neis tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha.
Kadripäeva eelõhtul rändasid ringi ennekõike naised või siis naisteks riietunud mehed. Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad — varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas — oma tänaval, tuttavate majades .
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast . Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka , suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis.
Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi - ja kadripäeva juurde. Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.
Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud — polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne.
Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi - ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu " sant viib villa ära". Keelatud oli kõik villaga seotu.
17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi.
Kadripäeval söödi tanguputru, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi.
Ilmaennustused kadripäeva järgi:
Kui kadripäeval on sula, siis tähendab, et andresepäeval (30. november) on külm.

Kui kadripäeval tuuled ja tormid, siis jõuludeks toob ilusa ilma.
Kui kadripäeval külmetab või lumi on maas , hanged aia ääres, siis tuleval aastal oodata head viljasaaki.
Kui kadripäeva ja jõulude vahel on rohkelt härmatist, siis tuleval aastal on rukkilõikuse ajal ilusad ilmad.
Kadripäeval pidavat talvetaat viskama külma kivi merre ja sooja kivi allikasse.
Kadripäeval läheb sügis üle talveks.
Kadri vesistab ja sulatab selle, mis Andres (Andresepäev, 30. november) külmaks teeb.
Selline, nagu on ilm kadripäeval, on ta arvatavasti ka küünlapäeval (2. veebruar).

http://et.wikipedia.org/wiki/Kadrip%C3%A4ev
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-kadripaev.php