Mõõtkavas 1:10 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 5x5 km, mõõtkavas 1:20 000 aga 10x10 km. Kui jaotada 1: 200 000 kaardileht 100 väiksemaks ruuduks (numeratsioon algab alt vasakust nurgast), siis saame 1:20 000 Eesti Põhikaardi lehe. Põhikaardi 1:20 000 number on neljakohaline ning koosneb kahest osast: 1. 1:200 000 lehe number 2. 1:20 000 lehe number (00-99) Kahte numbrit omavahel eraldatakse punktiga, näiteks 64.10 1:20 00 kaardilehe jagades neljaks (numeratsioon algab jällegi alt vasakult nurgast) saame 1:10 000 kaardilehe, mille number on viiekohaline (näiteks 64.103) ja koosneb järgmistest osadest: 1. 1:200 000 lehe number 2. 1:20 000 lehe number (00-99) 3. 1:10 000 lehe number (1-4) Eesti Baaskaardi lehtede nomenklatuur Eesti Baaskaart on jagatud 50x50 cm suurusteks kaardilehtedeks. Mõõtkavas 1:50 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 25x25 km.
kaardi lehtedena. Mõõtkavaga 1:50 000 kaardileht koosneb 25-st 1:10 000 mõõtkavaga kaardilehest. Põhikaardi 1:20 000 lehtede raamid (10x10 km) ei ühti alati baaskaardi lehtede raamidega. Eri mõõtkavaga kaardilehtede seost on mugav määrata pannes samas mõõtkavas kokkuseade lehed valguslaual kohakuti. Kaardilehed on orienteeritud telgmeridiaani järgi, x koordinaat suureneb põhja - ja ykoordinaat ida suunas. Põhja-lõuna suunas määrab kaardilehe asendi x koordinaat. Uute kaardilehtede nomenklatuur on projekteeritud 1:200 000 kaardil. Kaardilehtede nomenkaltuur on valdavalt numbriline. 1:200 000 kaardilehest hargneb 2 sõltumatut süsteemi: 1) 1:100 000 2) 1:20 000. 1:20 000 kaardilehe nomenklatuuri eristab 1:50 000 kaardilehe nomenklatuurist punkt teise numbri järel. Kuni mõõtkavani 1:5000 tähistab kaks esimest numbrit 1:200 000 kaardi nomenklatuuri. 1:50 000 ja väiksema mõõtkavaga kaardilehtede puhul kahe esimese numbri
on rannikuala). Enamikku poolsaarest on siiski kaetud metsaga. Poolsaare idarannas asub Käsmu küla, kus on palju suvilaid, seetõttu on ka suvine elu seal palju aktiivsem. Käsmu poolsaare edelaosas asub mudase põhjaga Käsmu järv. Käsmu on ka aktiivne kalapüügi rajoon, peamised kalad on ahven, särg ja haug. Kivid Käsmu rannavees Käsmu kivikülv metsas Metaandmed Maa-ameti Geoportaalis 1. 1:10 000 kaardilehe number 74004 2. Põhikaardistuse aasta 2009, 1998 3. LIDAR andmed aastast 2013, 2009 4. Ortofoto piksli suurus (cm) 25 5. ülelennu aeg 21.08.2016 Käsmu pls on 9 ortofotot. Uusim 19.08-21.08.2016, vanim 1995. Vanu ortofotosid uutega võrreldes võib märgata, Käsmu küla suurenemist. Poolsaarest on 40 topokaarti. Vanim topokaart on NL topokaart 42 1:100000 (1898), uusim Eesti põhikaart 2015 (2009). Topokaartide omavahelisel võrdlusel erinevad
Põhikaardi tasapinnaline ristkoordinaatide süsteem on L-EST97, mille parameetrid on: 1. x-telg on kollineaarne LAMBERT-EST keskmeridiaaniga 2. lähtepunkti geodeetilised koordinaadid: B0=57°31’03.19415’’ ja L0=24°00’ 3. lähtepunkti ristkoordinaadid: x0= +6375 000 m ja y0=+500 000m Kaardilehtede nomenklatuur Kaardilehtede nomenklatuuriks nimetatakse numbrite(tähtede) kombinatsiooni, mis kujutab kaardilehe aadressi maakeral. Eesti Baaskaardi nomenklatuur Kaardilehtede süsteemi aluseks on 1:200 000 mõõtkavas kaardilehtede jaotus. Kaardilehed on orienteeritud telgmeridiaani järgi, x-koordinaat suureneb põhja- ja y-koordinaat ida suunas. 1:200 000 leht jagatakse neljaks, saades 1:100 000 lehe numbri, mis on kolmekohaline (näiteks 641). 1:100 000 leht jagatakse neljaks, saades 1:50 000 kaardilehe numbri, mis on neljakohaline (näiteks 6411), mis on Eesti Baaskaardi leheks.
- Punktobjektid- need on väikesed märgid ( geodeetilised, elektripostid jne) mis ei ole mõõtkavas. Meil on leppemärke vaja, et me saaksime kaaridst või plaanist aru, kus ja mis asub. Leppemärgid on tehtud nii, et inimesed neist ilusti aru saaksid. Nt. Linna plaanilt on aru saadav inimestele, kus on haigla, raudtee, bussijaam jne. Leppemärgid lihtsustavad meil kaardi lugemist. 9. Kaardilehtede nomenklatuur. Miks on vaja? Kaardilehe nomenklatuur on kaardilehe numbrite ja tähtede kombinatsioon, mis on kaardi aadress maakeral. Nomenklatuuri aluseks on kaardileht mõõtkavaga 1:1 000 000, mis on omakorda jaotatud neli korda suurmeaks 1:500 000 ja 36 korda 1:200 000. Nomenklatuur lihtsustab meie tööd, kui me kanname süsteemi sisse aadressi, siis tuleb kaart lahti. Kuna Esmalt on see tehtud 1:1000 000 , siis oleks tüütu ja raske leida täpset vastet otsitule. 10
Direktsiooninurk on nurk ristkoordinaatide võrgu X-telje ja joone suuna vahel. Seda mõõdetakse päripäeva 0°-360°. Kaardi orienteerimine maastikul Maastikul orienteerumine seisneb kaardi orienteerimises ilmakaarte järgi, orientiiride tunnetamises, seisupunkti määramises ja kaardil kujutatud situatsiooni võrdlemises maastikuga. Kaardi orienteerimiseks kasutatakse kompassi, maastiku joonelisi objekte. Kompassi abil määratakse põhja-lõuna suund ja kaardilehe X-telg keeratakse antud punktis selles suunas. Kõrgussüsteemid Maastikupunktide kõrgusarvude määramisel eristatakse: • absoluutset kõrgust ehk kõrgust geoidist mööda loodjoont • geodeetilist kõrgust ehk kõrgust ellipsoidist mööda normaali • suhtelist kõrgust ehk kõrguskasvu Absoluutne kõrgus H määratakse mere või ookeani keskmisest pinnast, mida nimetatakse nullnivoopinnaks. Nivoopind on rahulikus olekus vedeliku pind, mis on igas punktis risti loodjoonega
Suurematest asulatest jäävad piirkonda Aegviidu, Alavere ning Jäneda. 6 Joonis 1. Baaskaardi lehel nr. 6342 kujutatud maa-ala asukohaskeem (Allikas: Maa- amet) Teedevõrk: Kaardilehte nr. 6342 läbib Tallinn - Tartu - Võru – Luhamaa põhimaantee nr. 1, Kose- Jägala tugimaantee nr. 12, Jägala-Käravete tugimaantee nr. 13. Lisaks on mitmeid kõrvalmaanteid. Teedevõrk on kaardilehe äärealadel tihedam, sest piirkonna keskosa on enamuses osast soine. Reljeef: Maa-ala on üldiselt tasane, kuid maapind tõuseb ida ja lõuna suunas. Leidub üksikuid kõrgemaid punkte nagu 95,7 m ja 94,7 m. Kõige kõrgem punkt on Albu vallas Mägede külas paiknev Valgehobusemägi, mille kõrguseks on 105,8 m. Reljeefi madalam osa jääb kaardi loode ossa. Madalaim kaardilt näha olev reljeefipunkt on 51,2 m. Enamasti jääb reljeefi kõrguslik erinevus maksimaalselt 40 meetri piirimaile.
Eksamiteemad Kui jaotada 1: 200 000 kaardileht 100 väiksemaks ruuduks (numeratsioon algab alt vasakust nurgast), siis saame 1:20 000 Eesti Põhikaardi lehe. Põhikaardi 1:20 000 number on neljakohaline ning koosneb kahest osast: 1. 1:200 000 lehe number 2. 1:20 000 lehe number (00-99) Kahte numbrit omavahel eraldatakse punktiga, näiteks 64.10 1:20 00 kaardilehe jagades neljaks (numeratsioon algab jällegi alt vasakult nurgast) saame 1:10 000 kaardilehe, mille number on viiekohaline (näiteks 64.103) ja koosneb järgmistest osadest: 1. 1:200 000 lehe number 2. 1:20 000 lehe number (00-99) 3. 1:10 000 lehe number (1-4) Eesti Baaskaardi lehtede nomenklatuur Eesti Baaskaart on jagatud 50x50 cm suurusteks kaardilehtedeks. Mõõtkavas 1:50 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 25x25 km.
9. Klass: Mercatori põiksilindriline konformne projektsioon Telgmeridiaan L=24° 00' Mõõtkavategur =0.9996 Lähtepunkti geodeetilised koordinaadid: B0=00° 00', L0=24° 00' lähtepunkti ristkoordinaadid: X0=0 m, Y0=500km 10/12. LAMBERT ESTONIA Lähtepunkti geodeetilised koordinaadis: Bo=57``31N Lo=24``00E Ristkoordinaadid: Xo=6375km Yo=500km Telgmeridiaan L=24``00E Paralleelid: Bs=58``00N Bn=59``20 11. Tähtede ja numbrite kombinatsioon, mis kujutab kaardilehe aadressi maakeral. Eesti Põhikaart on jagatud 50x50cm suurusteks kaardilehtedeks. Mõõtkavas 1:10 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala5x5 km, mõõtkavas 1:20 000 aga 10x10km. 13. Asimuut- horisontaalnurk, meridiaani P-suunast päripäeva kuni antud jooneni. Direktsiooninurk- horisontaalnurk, telgmeridiaani P-suunast päripäeva kuni antud jooneni. Seos- direktsiooninurk võeti kasutusele, et lihtsamates ül vältida meridiaanide koonduvuse mõju arvestamist.
topograafiline kaart praktiliselt asendamatu abivahend. Valmistatakse erinevaid kaarte. Tsiviilstruktuurid vajavad näiteks maa katastrikaarte, geodeetilisi kaarte, turismikaarte. Meresõiduks ja ka mereväes kasutatakse merekaarte, õhusõidukites lennukaarte. Kaitsevägi kasutab maismaategevuses põhiliselt spetsiaalseid kaitseväekaarte, millele on kantud sõjategevuse planeerimiseks ja juhtimiseks vajalik informatsioon. Iga kaitseväekaardi nurgal on ära toodud kaardilehe asukoha viitenumber ja rahvusvahelise (NATO) standardi seerianumber. Samuti on igal kaardilehel nimi, mis on omistatud tavaliselt kaardilehel paikneva suurima asula nimetuse järgi. Lisaks eeltoodutele on igal kaitseväekaardil veel magnetilise- ja kaardivõrgustiku suunaparanduse joonis koos väärtustega. Kaardi mõõtkava näitab kaardi vähenduse suurusjärku võrreldes tegelikkusega. See on kantud kaardi servale joonmõõtkavana või arvmõõtkavana
looduskaitsealad) Topograafilisel kaardil on kolmekordne raam: • siseraam, mis piirab maastiku kujutist • minuti- ehk kraadiraam • jämedama joonega välisraam, mis on dekoratiivse tähtsusega. Topograafilise kaardi raamile on märgitud: • ristkoordinaatide ja geograafiliste koordinaatide • väärtused konstantse intervalliga ning naaberlehtede nomenklatuurid Ristkoordinaatide täielikud väärtused kirjutatakse ainult kaardilehe raami nurkade lähedal olevatele kilomeetrivõrgu joonte juurde, teiste võrgujoonte otste juurde kirjutatakse lühendatult kümnelised ja ühelised kilomeetrid. Kaartide jagunemine Üldgeograafilised – on enamasti kujutatud objekte ja nähtusi, mis on maastikul viibides reaalselt jälgitavad (veekogud, reljeef, asulad, teed jne). Topograafilised – sama eelmisega, kuid suuremas mõõtkavas
Deklinatsioon on muutuv suurus, aastane muutus ulatub 8'-ni ja ööpäevane kuni 15'-ni. Magnettormide puhul võib see hälve ulatuda mitme kraadini. Direktsiooninurgaks nim joone suuna ja ristkoordinaatide võrgu joone põhja suuna vahelist nurka. See on tavaliselt aluseks ja maastikul saab direktsiooninurga suuruse määrata kahe geodeetilise võrgu punkti abil. Deklinatsioon on pos kui magnetiline meridiaan kaldub tõelisest meridiaanist ida poole. Kaardilehe alla trükitakse tavaliselt koordinaatvõrgu vertikaaljoone suund, tõelise-ja magnetilise meridiaani suund. Kaardilehel tuleb näidata ka meridiaanide koonduvus. Ida pool olevatel kaardilehtedel on meridiaanide koonduvus positiivne. 6.Topograafilised leppemärgid Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 7
Tartumaa lõuna osas paiknev Otepää kõrgustik on tekkinud liustikukeelte vahele ning seda nimetatakse saarkõrgustikuks. Sood on kujunenud jääajast. Kuna jääjärvede alla kandus peeneteralist liiva ja savi, mis peavad hästi vett. Siis tänu sellele kujuneski nõgudesse sood. Peipsi ja Võrtsjärve madalikud on kujunenud jääjärvede kadumisel. Meie pinnamoodi ja -vorme on mõjutanud enamasti ikka jääaeg. (viide 4) 8. Maavarad- nende teke ja kasutamine Tartu kaardilehe piires esinevad vaid pinnakatte maavarad, nt järvelubi, järvemuda, turvas, liiv, kruus, savi ja mineraalvett. Nendest kõige enam kaevandatakse ja kasutatakse turvast, mille varud ulatuvad üle 113 miljoni tonni. Turvas on hinnaline loodusvara, mida kasutakse kütte-, alus- aiandus- ja väetisturba tootmiseks. Turvast võib kasutada ka ravivahendina, samuti keemiatööstuse tooraine, näiteks vahade, peitsi, aga samuti isolatsiooniplaatide valmistamiseks. Tartumaal
tsoonideks & 1:10000 ja suuremad 3 o tsoonideks. Kõik tsoonid on ühesugused, seega sobivad kõik arvutused ka teistele tsoonidele. Tsoonide eristamiseks antakse neile numbrid. TM proj. satelliitfotode põhjal tehtud baaskaart on M 1:50000: * proj. abipind on silinder, mis lõikub ellipsoidiga. *kasut. ühte tsooni meridiaaniga 24 o *ristkoordinaatide võrgu ordinaattelg on ekvaator. Kaardilehtede nomenklatuur - numbrite ja tähtede kombinatsioon, mis näitab antud kaardilehe asukohta maailma koordinaadistikus. Gauss-Krügeri nomenklatuur M 38 101 A a 1 (1:1000000). Eesti baaskaart (52:292). Joonte orienteerimiseks nim. maastikul või plaanil olevate joonte asendi määramist ilma kaarte suhtes. Jooned orienteeritakse: *geograafilise e. tõelise asimuudi järgi.*magnetilise põhja-lõunasuuna järgi. *tsooni kesk- e. telgmeridiaani või x-telje suhtes. 1.)Astronoomiliste vaatluste või güroskoopiliste mõõtmiste põhjal määratakse
Kõnealused spetsiaalkaart kuuel lehel kujutabki selle tulemusena Liivimaad aastail 1827-1832, mitte 1839, millal see ilmus. (Varep 1957) Spetsiaalkaardi lehejaotus oli järgnev (sulgudes valmimisaasta): I – Tartu (1827) II – Valga (1828 algul) III – Koknese (1828 lõpul) IV – Riia (1830) V – Lemsalu (1832 kevadel) VI – Pärnu (1833 aprilli lõpul) Spetsiaalkaardi kuue kaardilehe pildid on esitatud lisadena (Lisad 1-6) ning neid säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogu Digitaalarhiivis digiteeritud rahvusteavikute DIGMAP-idena. Kaardileht I – Tartu (Lisa 1.) kohta on fragment Liivimaa spetsiaalkaardist. (Varep 1957; Potter, Treikelder 2011) Trükioriginaalide graveerimiseks taotleti luba keisrilt Nikolai I-lt kohe peale esimese kaardi valmimist 1824, graveeriti sõjatopograafide korpuses ja trükiti 1839 aastal
Mitme mõõtkava võrdlemisel on suurem see, mille suhtes parempoolne arv on väiksem. Näiteks mõõtkava 1:20 000 on suurem kui 1:50 000. Mida suurem mõõtkava, seda üksikasjalikumalt on sellel kujutatud maastikku. KAARDI IDENTIFITSEERIMINE Selleks, et leida vajalikke kaardilehti nõutavas mõõtkavas teatud alade kohta maa ellipsoidil, on kaardilehel andmed kaardi identifitseerimiseks. Identifitseerimisandmed koosnevad kolmest põhi- komponendist 1. Kaardilehe number 2. Kaardi seerianumber 3. Väljaande number e trükk Seeria koosneb paljudest erinevatest lehtedest, mis kõik on sarnase kujundusega. Seeria N757 koosneb 112 kaardilehest ja katab kogu Eesti. Üksikuid lehti uuendatakse aeg-ajalt. Uuendatud kaardilehtedel muutub andmete kolmas komponent väljaande number ehk trükk. Alati tuleb kasutada kõige uuemat väljaannet, s.o kaarti, mille väljaande number on kõige suurem. KAARDI HOOLDAMINE Te peate hoidma oma kaarti
Teisalt oli Ptolemaiosel teavet ka põhjas ja lõunas asuvaid meresid ühendava veetee kohta piki suuri jõgesid, kuid ilmselt polnud võimalust teavet millegagi vastandada, seega teave, mis Ptolemaiosel olemas oli, võis tõene olla, kuid samas oli liiga palju puudujääke, et terviklikku pilti kokku panna. Kui tuletada meelde Ptolemaiose märkust, et Euroopa VIII tabeli keskmine paralleel on meridiaaniga suhtes samamoodi, nagu 11 on suhtes 20-ga, saame leida vaadeldava ala raamid ja kaardilehe põhjapoolsete nurkade tänapäevased koordinaadid. Ptolemaiose märgitud viis jõge mahuvad sellele alale ilusti ära. Kõige kirdepoolsem jõgi Chesenos on kaardil ühendatud Kaspiaga. Siin on kahtlus, et kas tegemist on autori fantaasiaga või oli Ptolemaios tõesti kuulnud midagi sellisest ühendavast veeteest. Tõsiasi on, et Ptolemaiose tegutsemise ajal, teisel sajandil, olid veeteed Läänemerest, kas Neeva või Väinajõe kaudu üle Dnepri Musta mereni ja
raske stereos kaardistada, samuti on kaardistamisel kasutatud fotod 1-6 aastat vanad). Linnade vektorkaardistuse käigus finantsvahendite nappusest tingituna välitöid tehtud EI OLE. Linnade vektorkaarte lehtedeks jaotatud ei ole. Kogu info on ühes failis. Digitaalne mullastiku kaart ja andmebaas Mõõtkava: 1 : 10 000. Kaardi koostamisel kehtisid samad sisulised nõuded, nagu käsitsi tehtud töö puhul, sama oli ka muldade kaardistamisüksuste nimestik. Kaardilehe piiresse jäävate maakasutuste või nende osade mullastikukaardid skaneeriti aluskaardile, kusjuures sobitati kokku mõlemate kaartide alussituatsioon (teed, jõed ja ojad, muude veekogude piirid, kuivendusvõrk, metsakvartalid ning kõlvikute piirid). Skaneeritud kaardil tehti mullastikukaardi koostamise tööd (ühtlustati mullapiirid 18 ja -andmestik maakasutuste piiridel, kaasajastati muldade
Meridiaanide koonduvus: Meridiaanide koonduvus antud kaardilehel tähendab nurka ristkoordinaadistiku püsttelje ja meridiaani vahel, kusjuures see nurk on positiivne sel juhul, kui püsttelg kaldub meridiaanist paremale (itta) ning negatiivne, kui püsttelg kaldub meridiaanist vasakule (läände). Meridiaanide koonduvus sõltub asukohast (pikkus ja laiuskraadidest sõltuv funktsioon). Tavaliselt kantakse meridiaanide koonduvuse keskmistatud väärtus kaardilehele. Muutused kaardilehe piires saab kindlaks teha järgmise metoodikaga: Nurk g määratakse täisnurkse kolmnurga abil, mille kaatetid on a ja b. Kui kolmnurga külje b pikkuseks võetakse terve põhikaardi (M: 1:20 000) lääneraami pikkus (standardkaardilehtedel 50 cm e. 10 km looduses), siis lühema külje a võime arvutada lõikude a1 ja a2 (so meridiaani kaugus lääneraamist või lähemast ristkoordinaatvõrgu püstteljest) vahena kaardilehe lõuna-ja põhja- serval (a = a1 a2)
( 628.88 KB, 2.03.2010 ) . Muuhulgas antakse kaardil informatsiooni aluspõhjaliste murrangute mineraalse koostise hinnang, värvus. geoloogia selgitamisel, tugineb tänapäeval osa. ja litostratigraafiliste üksuste stratotüüpide kohta. *Mikroskoopiline kirjeldus - õhikud. praktiliselt täies ulatuses erinevatele Iga aluspõhja kaardilehe kohta on koostatatud *Lahustumatu jääk – lahustamine soolhappes, st mikrofossiilidele. Võib-olla oleks hea näiteks täpsustada ka, et üks või kaks kristalliinse aluskorrani ulatuvat, mittekarbonaatse osa eraldmine, selle koguse ja neid kivimeid esineb nii tardkivimite (nt enamasti põhja-lõuna või ida-lääne suunalist koostise uuring
· selgitava tekstina (1cm kaardil vastab 500m maastikul). Joonmõõtkava ( pilt 6.3) Kaitseväes kasutatavad kaardid on mõõtkavas 1:50 000 see tähendab: 1 cm-le kaardil vastab 50 000 cm ehk 500 m maastikul. Pilt 6.3 166 KAARDI IDENTIFITSEERIMINE Selleks, et leida vajalikke kaardilehti nõutavas mõõtkavas teatud alade kohta, kasutatakse identifitseerimisandmeid. Identifitseerimisandmed koosnevad: · Kaardilehe number (Näiteks O-35-66-CD) · Kaardi seerianumber (Näiteks N757) · Väljaande ehk trükinumber.(Näiteks 1) Identifitseerimisandmed asuvad kaardilehe ülemises parempoolses servas. TOPOGRAAFILISED LEPPEMÄRGID Kaardil kujutatakse maastikul esinevaid objekte ja nähtusi joonte, märkide, teksti ja värvide abil. Leppemärgid jagunevad: Joonleppemärgid. Näiteks maanteed (pilt 6.4), rajad, raudteed, elektriliinid (pilt 6.5). Pilt 6.4
jooneni(0o-360o ). Asimuut on kas magnetiline või geograafiline (tõeline). N N B AA;B A AB;A Magnetilise ja tõelise meridiaani vahel on erinevus deklinatsiooninurga võrra. Kui deklinatsiooninurk on idasuunas, siis on erinevus +märgiga, kui lääne suunas, siis -märgiga. Deklinatsiooni suuruse saab teada kohapealsetest meteoroloogilistest teenistustest või kaardilehe allservast. Magnetilise pôhjapooluse liikumised on ööpäevased ja aastased. Deklinatsiooni suurus muutub ühes ja samas punktis. Aastane muutus 9', ööpäevane on 15'. Järelikult ei saa magnetilise meridiaani järgi joont orienteerida täpsemalt kui 15'. Täpsus 15' rahuldab meid paljudel juhtudel, kuid arvutustööde läbiviimisel on see tülikas. Ageom Amag tmag A1, A2, A3 - otseasimuudid A'2, A'3 - vastuasimuudid
töötades ka hiljem kiiresti ja koheselt kättesaadav (nn. järjehoidja) Toolbars tööriistaribade aktiveerimine ja ekraanile toomine Status Bar olekuriba info kuv amine Overflow Annotation kaardidokumendis Overf low Annotation akna kuvamine Scrollbars riba ekraani/kaardiakna serval, millega juhitakse kerimist ja kus näidatakse kuvatavate andmete suhtelist asukohta Rulers kujundusvaates kaardilehe ülaosas ning vasakul poole asuvate joonlaudade sisse-välja lülitamine Guides kujundusv aates püstjate ja rõhtsate abijoonte kuvamine Grid kujundusvaates asetuskohtade tähistamine punktidega Data Frame Properties andmef reimi parameetrite akna aktiv eerimine Insert menüü käskude lühikirjeldus Data Frame andmef reimi lisamine Title kujundusvaates pealkirja teksti lisamine Text teksti lisamine graaf ilise objektina Neatline..
Eristatakse püsi- ja ajutisi reepereid. Püsireeperid paigaldatakse ehitiste vundamenti või pinnasesse. Need moodustavad koos seinareeperitega riikliku nivelleerimisvõrgu ja on ajutiste reeperite ja muude maapinnapunktide kõrguste määramisel lähtepunktiks. Reeper peab olema paigaldatud sellisesse kohta, kus sellele saab paigutada püstloodis 3-4 meetrise nivelleerimislati. Iga reeperi kohta koostatakse vastav reeperi kaart, kuhu märgitakse reeperi number ja tüüp, paigaldamise aasta, kaardilehe nomenklatuur ja reeperi koordinaadid, käigu nimetus, asukoha kirjeldus ja pinnase geograafiline iseloomustus. Kaardi pööredel kantakse reeperi foto ja asukoha abtiss, kus näidatakse kohalike püsiobjektideni mõõdetud kaugused sentimeetri täpsusega. · Ajutiste reeperitena võib kasutada topograafilistel mõõdistamistel ja aerofotode kõrguslikul sidumisel ka selleks
Eristatakse püsi- ja ajutisi reepereid. Püsireeperid paigaldatakse ehitiste vundamenti või pinnasesse. Need moodustavad koos seinareeperitega riikliku nivelleerimisvõrgu ja on ajutiste reeperite ja muude maapinnapunktide kõrguste määramisel lähtepunktiks. Reeper peab olema paigaldatud sellisesse kohta, kus sellele saab paigutada püstloodis 3-4 meetrise nivelleerimislati. Iga reeperi kohta koostatakse vastav reeperi kaart, kuhu märgitakse reeperi number ja tüüp, paigaldamise aasta, kaardilehe nomenklatuur ja reeperi koordinaadid, käigu nimetus, asukoha kirjeldus ja pinnase geograafiline iseloomustus. Kaardi pööredel kantakse reeperi foto ja asukoha abtiss, kus näidatakse kohalike püsiobjektideni mõõdetud kaugused sentimeetri täpsusega. Ajutiste reeperitena võib kasutada topograafilistel mõõdistamistel ja aerofotode kõrguslikul sidumisel ka selleks sobivaid kohalikke objekte, nagu suure kivi kõige kõrgemat
Hetkel on Eesti mullakaart ja mullaandmebaas saadaval kolmes erinevas vektorformaadis: · MicroStation · MapInfo · Arcview Microstation, Mapinfo ja ArcView formaadis olevad mullaandmed on "lõigatud" põhikaardi lehtede piiridega - samade atribuutidega mullaalad on erinevate kaardilehtede piiridel kokku liitmata. Seda eelkõige selle tarvis, et oleks lihtsamini võimalik andmeid kaardilehtede kaupa levitada ja ka päringutega kindla kaardilehe mullaalasid eristada. MicroStation dgn formaadis pole digitaalkaart ja andmebaas otseselt seotud. Oracle andmebaasis ning ka Mapinfo ja ArcView formaatides on nii ruumi- kui tärkandmed (tabelandmed) koos, st mullaalade ruumiandmed ja mullaalasid iseloomustavad atribuutandmed paremini omavahel seotud ning kasutajatele tunduvalt mugavamad kasutada, näiteks erinevate päringute ja teemakaartide tegemiseks. Küll aga on mingil määral kaotajaks jäänud andmete visuaalne
perve. või lauged. Kaartide jaotus Et kiiresti vajalikke kaarte leida ja kavas 1:50 000 NATO topograafilis- nende kohta esmast infot saada, on te kaartide nõuete järgi. Kaardi üle- kaartide ülemises paremas servas kaar val paremas nurgas olev arv näitab, dilehe viite-, seeria- ja trükinumber mitmes trükk on selle seeria kaardist (joonis 8.6). tehtud. Mida suurem see arv on, seda Viitenumber näitab kaardilehe paik- hilisema trükiga on tegemist. Lisaks nemist teatud maa-alal. Kaardi see- nimetatud andmeile iseloomustab rianumber näitab, missuguste nõuete kaardilehe paiknemist kaardilehe järgi on kaart koostatud. Näiteks on nimi, mis määratakse enamasti kaar- seeria N757 kaardid koostatud mõõt- dilehel oleva suurema asula järgi. 130 Topograafia Joonis 8.6. Kaardinurk
täpsem. Digitaalne kaart (otsisõna: Eesti Põhikaart) on antud mõõtkavas 1 : 10.000, trükitud põhikaardi mõõtkavaks on 1 : 20 000. Põhikaart, mida koostatakse Maaameti koordineerimisel aastast 1991, on kõige tähtsam geograafiline infosüsteem, mille digitaalne uuendamine toimub iga aasta jaanuarikuus. Põhikaardil on lisaks geograafilistele koordinaatidele käsutusel ka ristkoordinaadid. Et vajaliku punkti asukohta paremini kirjeldada, selleks on kaardilehe servadele märgitud korrapärane koordinaatvõrk. Võrgu kahe joone vaheline kaugus on 1 km (trükikaardil seega 5 cm). Arvud koordinaatvõrgu põhjateljel tähistavad kaugust ekvaatorist (näiteks tähendab 6419, et antud paralleel on ekvaatorist 6419 km kaugusel). Arvud võrgu ida-teljel tähistavad kaugust kokkuleppelisest telgmeridiaanist, mis asub Eestist 500 km lääne pool (16 kraadi 00 minutit E).
analüüs) Alljärgnevalt käsitletakse kuut enimlevinumat maastikuanalüüsi metoodikat, mida saaks kasutada erinevates situatsioonides kui kombineeritavaid osametoodikaid. Need metoodikad on järgmised: 1. Ajalooline analüüs 2. Ruumianalüüs 3. Väärtusanalüüs 4. Piirkonnaanalüüs 5. Lokaliseerimisfaktorite analüüs 6. (Keskkonnale mõjuvate) mõjude analüüs ehk keskkonnamõjude analüüs AJALOOLINE ANALÜÜS Kasutatakse ka nimetust “kaardilehe- või kaardianalüüs”. Meetodit, mille järgi toimub eri ajastutest pärit kaartide kihitamine ja erinevuste väljaselgitamine, kasutatakse maastiku kui ajaloolise protsessi tulemuse mõistmiseks. Maastikule omane dünaamiline arenguprotsess võib õigustada või mitte õigustada uusi plaanitavaid muudatusi maastikus. Analüüsi abil saab ka esile tuua maastikus leiduvaid kultuur-ajaloolisi väärtusi. Eesmärgiks ei ole mitte ainult
annaabi.ee 
