Carl Gottlieb Rücker ja Johann Heinrich Schmidti kaardid (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Metsandus - ja maaehitusinstituut
Geomaatika osakond
Carl Gottlieb Rücker ja Johann Heinrich Schmidti kaardid
Referaat
Kartograafia
MI. 0208
Juhendaja lektor …
Tartu 2014

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
1Kartograafia kujunemine Eestis 4
2Liivimaa triangulatsioon ja Liivimaa üld- ja spetsiaalkaart 5
1.1.Carl Gottlieb Rücker (1778- 1856 ) 9
2.Eestimaa kubermangu erikaart 11
2.1.Johann Heinrich Schmidt (1804-1881) 12
Kokkuvõte 13
Allikate loetelu 15
Lisa 1. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht I – Tartu 16
Lisa 2. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht II – Valga 16
Lisa 3. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht III – Koknese 18
Lisa 4. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht IV – Riia 19
Lisa 5. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht V – Lemsalu 19
Lisa 6. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht VI – Pärnu 21

Sissejuhatus

Kartograafia (kreeka keeles Χάρτης, chartis – 'kaart' ja graphein – 'kirjutama') on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb geograafiliste kaartide (sealhulgas gloobuste) valmistamise, uurimise ja kasutamisega. ( Wikipeedia )
Tänase kartograafia eelkäijaks on olnud muistsete tsivilisatsioonide poolt savitahvlitele ja koopaseintele kantud geograafilised pildid ja maastikujoonised, mis aastatuhandete jooksul on arenenud geomeetriliselt täpsete topograafiliste kaartideni. ( Potter , Treikelder 2011)
Sajandeid on olnud käsitsi ja trükitehnoloogiate abil valmistatud kaardid peamisteks andmete kandjateks. Tänase infoajastu ja digitaliseerimise tulemusena on suuresti kaardiarhiivid asendunud digitaalsete andmekandjatega. Selle peamiseks põhjuseks on digitaalse informatsiooni lihtne käsitlemine, töötlemine ja jagamine. Selle tulemusena tekkinud kaarte on võimalik üha enam kasutada mitmesuguste probleemide ja ülesannete lahendamiseks. (Suurna, Sisas 2012)
Käesolevas töös tuuakse välja lühike ülevaade Eesti kartograafia arengust 19. sajandil ning tutvustatakse lähemalt kahte kartograafi - Carl Gottlieb Rückerit ning Johann Heinrich Scmidti, kelle panus Eesti alade kaardistamisse oli märkimisväärne. Tänapäevane kartograafia on suuresti põimitud geoinformaatikaga ja on paljuski geoinfosüsteemide ehk GISide teoreetiliseks ja praktiliseks baasiks.

Kartograafia kujunemine Eestis

Peamised geograafiliste andmete levimise viisid Eesti alade kohta olid sõja- ja ristiretkede kaudu. Andmeid leidus Henriku Liivimaa kroonikas, vaku - ja hindamisraamatutes, katastriandmetes, piirilepetes ja teistes 13.-16. sajandi ürikutes. Maamõõtmisega tegelesid juba 15. sajandi algul ordu õpetatud maamõõtjad , kes oskasid mõõta ja arvutada maatükkide pindalasid lihtsamate geomeetriliste kujundite abil. Üha enam on kujutatud Põhja-Euroopa alasid, sh Läänemerd ja Liivimaad 16.-17. sajandi maa- ja merekaartidel, mida tollal koostasid peamiselt Madalmaade kartograafid. Koostatud kaardid pakkusid eelkõige Liivi sõja eel Venemaale, Saksamaale, Taanile , Poola-Leedule ja Rootsile, kes soovisid geopoliitilisi muudatusi läbi suruda. Eesti alade kohta koostatud tolleaegsed säilikud on laiali neid alasid valitsenud riikide arhiivides. (Potter, Treikelder 2011)
Rootsi kuningavõimu alla jäämisel algas Liivi- ja Eestimaal suurem süstemaatiline mõõdistamine ja boniteerimine. Peale Põhjasõda jätkus maamõõtmine Vene võimu all ning aegapidi vahetusid Rootsi maamõõtjad baltisaksa või vene päritolu maamõõtjatega. Vastavalt siinsetel aladel valitsenud võimule ja keelekasutusele muutus ka maamõõtja ametinimetus aegade jooksul. Tuginedes erinevate teadlaste uuringule on Eesti rahvuslik kultuur saanud palju mõjutusi eri päritolu allikatest, ka kaardistamise ja maamõõtmise valdkonnas. Eesti maamõõtmis- ja kaardistamise kultuuri juured on kahtlemata jäänud Rootsi kuningriigi valitsemisaega meie territooriumil, kuna sel perioodil avati siin Tartu Ülikool ning sealsetel astronoomidel ja geograafidel on väga oluline roll eesti rahvusliku geodeesia ja kartograafia tekkes . Samuti esitasid olulist rolli Eesti alade kaardistamisel Rootsi kuningriigi meremehed ja kutselised maamõõtjad, kes Liivi sõja järgselt asusid Läänemere idaranniku alasid kaardistama. (Potter, Treikelder 2011)
Eesti kartograafia alguseks võib pidada 19. sajandi algusaastatel (1794-1810) krahv Ludwig August Mellini Rootsi aja maamõõdutulemustel põhinevat Liivimaa atlase loomist. Mellini juhtimisel koostatud Liivimaa atlaseks koondatud Vana-Liivimaa üldkaart ja maakonnakaardid olid Vene impeeriumis triangulatsioonieelse aja täpseimad maakaardid Eesti- ja Liivimaa kubermagu kohta. Mellini koostatud kaarte kasutati edukalt kohaliku kultuuri ja majanduse edendamiselgi. (Potter, Treikelder 2011)

Liivimaa triangulatsioon ja Liivimaa üld- ja spetsiaalkaart

1816. aastal võttis Tartu Ülikooli vilistlane ja professor Wilhelm Struve maamõõdutööde põhistamiseks kasutusele triangulatsiooni – maapinna punktide kõrgusvahe määramiseks kaldkiirega mõõdeti vertikaalnurgad, milleks kasutati ka baromeetrilise nivelleerimise viisi. Struve määras Liivi- ja Eestimaa kubermangus triangulatsioonipunktide absoluutkõrgused merepinna suhtes. Tema koostatud on ka esimene ( 1844 ) Liivimaa kubermangu kõrgussuhete kaart, mille hulgas oli ka Tartu tähetorni peaukse lävepaku kõrgus, millest sai Lõuna-Eesti nivelleerimistööde lähtekõrgus. Struve esitas ka 1862 aastal Vene Geograafia Nõukogule ühtsel lähtekõrgusel põhineva riikliku kõrgusvõrgu rajamise projekti. (Potter, Treikelder 2011)
Kuna Mellini Liivimaa atlas ei olnud piisavalt geomeetrilise täpsusega otsustas Tartu Ülikool professori Engelhardti ettepanekul Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Ühing 1816. aastal tellida Struvelt ja topograaf Carl Gottlieb Rückerilt geodeetiliselt põhistatud uue Liivimaa atlase koostamise. Struve ülesandeks oli rajada triangulatsioon ning Rückeri ülesandeks jäid topograafilised tööd ja kaardilehtede joonestamine. Eesti alade katmine triangulatsioonivõrkude ja geodeetiliselt põhistatud keskmõõtkavaliste maakaartidega võimaldas Liivi- ja Eestimaa mõisnikel alustada ulatuslike kuivendustöödega. Struve triangulatsiooni läbiviimine lõppes grandioosse, ligi 3000 km pikkuse meridiaanikaare mõõtmisega , mis tolle aja kohta oli unikaalse täpsusega. (Potter, Treikelder 2011)
Liivimaa triangulatsiooni läbiviimine otsustati Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Ühingu poolt 1816 ühehäälselt. Lisaks otsustati arutluse käigus, et uus atlas antakse välja ühest üldkaardist koosnevana ning spetsiaalkaardist kuuel lehel. Ühing võttis kanda kõik triangulatsiooniga seotud kulud ning Struve pidi läbi viima kõik välitööd. Liivimaa atlase väljaandmist ei suutnud Ühing siiski teostada, sest spetsiaalkaardi koostamise kulud olid niivõrd suured, et loobuti üldkaardi väljaandmisest ja kogu töö sai ilmumisel Liivimaa spetsiaalkaardi (mitte atlase) nime. (Varep 1957)
Triangulatsiooni läbiviimiseks ei olnud Struvel kasutada suurt varustust. Varustus koosnes Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Ühingu poolt talle muretsetud kahest nurgamõõtjast, Tartu Ülikoolilt saadud pikksilmast, taskukronomeetrist ja pikkuste mõõtmiseks kasutatavast seadeldisest. Vaatlused teostas Struve ise, kasutades sealjuures abilistena üliõpilasi, nagu saab lugeda tema tööde päevikust. (Varep 1957)
Struve ja Rücker koostasid ühiselt 1819-1839 esimese geodeetiliselt põhistatud Liivimaa kubermangu kaardi. Vastavalt kokkuleppele Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Ühinguga sõlmitud lepingule tuli koostada ja välja anda Liivimaa üldkaardist (1:605 000) ja kuuest pooltopograafilise (erikaardi) lehest (1:184 000) koosnev uus Liivimaa atlas. Kaardistamisest jäi välja Saaremaa ala, kuna Mellini koostatud Liivimaa atlases avaldatud kaarti peeti piisavalt täpseks ning see võimaldas ka kulude osa vähendada. (Potter, Treikelder 2011; Varep 1957)
Matemaatiliseks aluseks kaartidele oli Walbecki ellipsoidile põhistatud kahe lõikeparalleeliga (59º09´/58º23´) Delisle’i kooniline projektsioon. Kartograafilise lähtematerjalina kasutati põhiliselt mõisaplaane mõõtkavades 1: 5200 ja 1:10 400; mis seoti Liivimaa triangulatsioonivõrgu punktidega. Umbes 10% Liivimaast tuli uuesti mõõdistada, kuna paljudel riigimõisatel puudusid plaanid, lisaks oli vaja ligi 2000 mõisaplaani kohapeal kontrollida ning üle täpsustada. (Potter, Treikelder 2011)
Rücker asus kaarte koostama 1819. aasta sügisel. Esmaseks tööks oli Valgas Liivimaa mõõdu - ja revisjonikomisjonis leiduvate mõisakaartide kopeerimine uues mõõtkavas , millele järgnes mõisakaartide kogumine, vähendamine ja kaardile kandmine sektsioonide järjekorras. Kihelkondade kaupa koguti kokku kaardid, kirikuõpetajatele saadeti ankeedid, milles paluti teatada igasse kihelkonda kuuluvate mõisate, külade ja talude nimed ning need kanti kaardile koos kihelkondade piiridega. Olemasolevaid mõisakaarte vähendati pantograafi abil, mõisakaartide vahelised erinevused tasandati ning omavahel ühendatud kaardid kanti üle originaaljoonisele. Kaardilehtede mõõtkavad kujunesid kavandatust veidi erinevateks, kuna mehhaaniline 26-kordne vähendamine on keeruline toiming (Potter, Treikelder 2011).
Kaardi koostamisel esines erinevaid taksitusi. Ühingu tellitud instrumendid ei valminud õigeaegselt, vaidlusi tekitas ettepanek saata mõisaomanikele piiritülide reguleerimiseks vähendatud mõisakaartide koopiad, üleskutse peale laekus mõisakaarte väga visalt (kohati saadeti isegi valeandmeid, umbusu või hoolimatuse tõttu). Rücker käis sageli kohapeal kaarte vastu võtmas ning seejärel neid Tartus, Valgas, Valmieras või Riias kopeerimas. Paljude mõisate kohta puudusid kaardid üldse, need mõõdistati uuesti üle ja see omakorda aeglustas kaardi valmimist. Aastail 1827- 1832 käis Rücker kontrollreisidel üle Liivimaa ning nende tulemusel täiendas ta kaarti uute karjamõisate, kõrtside, tuule- ja vesiveskite ning taludega. Kõnealused spetsiaalkaart kuuel lehel kujutabki selle tulemusena Liivimaad aastail 1827-1832, mitte 1839, millal see ilmus. (Varep 1957)
Spetsiaalkaardi lehejaotus oli järgnev (sulgudes valmimisaasta):

• I – Tartu (1827)
  
• II – Valga (1828 algul)
  
• III – Koknese (1828 lõpul)
  
• IV – Riia (1830)
  
• V – Lemsalu (1832 kevadel)
  
• VI – Pärnu (1833 aprilli lõpul)
  

Spetsiaalkaardi kuue kaardilehe pildid on esitatud lisadena (Lisad 1-6) ning neid säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogu Digitaalarhiivis digiteeritud rahvusteavikute DIGMAP-idena. Kaardileht I – Tartu (Lisa 1.) kohta on fragment Liivimaa spetsiaalkaardist.
(Varep 1957; Potter, Treikelder 2011)
Trükioriginaalide graveerimiseks taotleti luba keisrilt Nikolai I-lt kohe peale esimese kaardi valmimist 1824, graveeriti sõjatopograafide korpuses ja trükiti 1839 aastal Peterburis kindrastaabi trükikojas. Nagu planeeritud koostas Rücker ka Liivimaa üldkaardi (Joonis 1), mis ilmus 1836 Tartus Kluge kirjastuses, kuid uus atlas jäi finatseerimisprobleemide tõttu välja andmata. (Potter, Treikelder 2011; Varep 1957)
Joonis 1. Carl Gottlieb Rückeri koostatud 1836 Liiviimaa erikaart (Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv)
Rückeri Liivimaa erikaart oli Mellini Liivimaa maakonnakaartidega võrreldes lihtsam, kuid geodeetilisele põhise tõttu tunduvalt täpsem ja topograafilise situatsiooni ja kohanimede (u 4600) poolest detailsem. Rückeri erikaardi erinevus Mellini Liivimaa atlase kaartidest oli veel see, et Rückeri kaart kattis ära vaid Liivimaa kubemangu. 1846. aastal ilmus Rückerilt veel Liivi-, Eesti- ja Kuramaa üldkaart (Joonis 2), millest sai Baltimaade esimene reisikaart. (Potter, Treikelder 2011)
Joonis 2. Rückeri 1846. Aastal ilmunud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa üldkaart (Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv)

Carl Gottlieb Rücker (1778-1856)

Carl Gottlieb Rücker sündis 30. juulil 1778 Kolga- Jaanis Viljandimaal kolm põlve kirikuõpetaja ametit pidanud baltisaksa päritolu Rückerite suguvõsas . Tema isa ja vend olid Jena ülikooli kasvandikud, mis asus Saksamaal Tüüringi liidumaal. Kahjuks puuduvad andmed Rückeri hariduse kohta. 1815. aastaks oli ta saavutanud maamõõtja staatuse ning töötas Valgas kroonumaamõõtjana. 1819. aastal võeti ta konkursi korras Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Ühingu topograafiks ning oli seal ligikaudu 20. aastat. Pärast seda kui Rücker oli jäänud ilma Liivimaa Üldkasulikult ja Ökonoomiliselt Ühingult taotletud pensionist, töötas ta mõned aastad Valga mõõdu- ja revisjonikomisjoni alluvuses, kuniks seal viidi läbi reorganiseerimine ning juhtkond vahetus ja Rücker kaotas töö 1855. Viimastel aastatel töötas ta seal peaaegu pimedana. Liivimaa spetsiaalkaardi lõpetamise järel 1843. aastal, kolis ta elama mõisasse, mis asus Kolga-Jaanis kirikuõpetaja lesemaal ning „mõisakese“ nimeks oli Wittwenbesitz Carolinenhof. Tema teistkordsele taotlusele saada pensionit, anti ka riigikassast eitav vastus, kuna käimas oli Krimmi sõda ning Rückeri jaoks ei leitud taas tarvilikke summasid. Peale töökoha kaotamist Valga mõõdu ja revisjonikomisjonis, jäi ta viimaseid eluaastaid veetma Kolga-Jaani kirikumõisasse, kus ta suri 1856. aastal 31.mail. Kogu Rückeri tegevus ja tema kohta leiduvad napid teated iseloomustavad teda tagasihoidliku, kuid väga hoolika töömehena, kes Liivimaa Spetsiaalkaardi koostamisega on jäädvustanud oma nime meie alade teadusliku uurimise ajalukku. (Varep 1957; Eesti Loodusuurijate Selts)
19. sajandi Baltimaade silmapaistvaima maamõõtja ja topograafi Rückeri tähtsus meie alade geograafilises uurimises ja geodeetiliselt põhistatud kaartide koostamises, on märkimisväärne. Tema koostatud kaartidest – Liivimaa üldkaart (1836), Liivimaa spetsiaalkaart (1839) ja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa üldkaart (1846), on tehtud mitu järeltrükki. Äramainimist väärib ka tõsiasi, et Rückeri koostatud kaarte kasutati kuni Esimese maailmasõjani mitmesuguste temaatiliste kaartide koostamiseks . (Potter, Treikelder 2011)

Eestimaa kubermangu erikaart

Tulenevalt Liivimaa kubermangu põhjalikust kaardistamisest tekkis ka Eestimaa mõisnikel soov erikaardi järele. Schmidti Eestimaa kubermangu kaart oli vasteks Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardile (Varep 1957). Tellimuse ning rahastuse tagasid Eestimaa rüütelkond ning Kose kihelkonnas asunud Meriino Lammaste Kasvatamise Selts. Lepinguga anti selle erikaardi koostamise 1841-1844 ülesanne kroonupalati maamõõtjale Johann Heinrich Schmidtile. (Potter, Treikelder 2011)
Mõõtkavaks oli 1:250 000 ning geodeetilise põhisena kasutas ta Läänemere, Tartu meridiaanikaare ja Liivimaa triangulatsiooni andmeid. Algmeridiaaniks oli Läänemere triangulatsioonivõrgu lähtepunkti meridiaan. Kaardi koostamise materjalidena kasutas Schmidt oma varasemate tööde käigus kogutud materjale ja ka mõisaplaane. Sarnaselt Rückeri kaardilehtedele graveeriti Eestimaa kubermangu kaart (Joonis 3) Peterburis sõjatopograafide korpuses, kuid trükiti 1844 Tallinnas. Trükitehniline kvaliteet oli Rückeri Liivimaa kaardist kehvem, kuid Schmidti eeliseks olid Eestimaa kaardile kantud mõisamaade piirid. Põhjalikult ümbertöötatud mõõtkavas 1:210 000, ilmus kaart kordustrükis 1871, 1876 ja 1884. (Potter, Treikelder 2011)
Joonis 3. Johann Heinrich Schmidti 1841-1844 koostatud Eestimaa kubermangu erikaart (Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv)

Johann Heinrich Schmidt (1804-1881)

Johann Heinrich Schmidt on sündinud ametniku perekonnas. Lõpetanud Tallinna kreiskooli asus 1821 Eestimaa kubermangu maamõõtja õpilaseks. Töötas mõned aastad vabakutselise maamõõtjana ja 1833.aastast erinevatel ametikohtadel tsiviilteenistuse, sh kubermangumaamõõtjana (1862). 1862 anti talle õuenõuniku auaste ja 1875 Püha Anna III järgu orden. (Potter, Treikelder 2011)
Schmidti karjääri märkimisväärseks saavutuseks on Eestimaa kubermangukaari koostamine aastatel 1841-1844. Lisaks sellele koostas (või koostati tema juhendamisel) ka Tallinna linnamaade piirikaart (1859), Rakvere ja Paide linna kaardid (1863), Tallinna üldplaan (1860 ja 1865) ja linnakvartalite plaan (1865). (Potter, Treikelder 2011)

Kokkuvõte

Ajaloo vältel on meie aladel olnud võim mitmete eri riikide käes, ning meie rahvuslik ja kultuuriline identiteet on paljuski mõjutusi saanud mujalt. Siinjuures on äramärkimist vääriv asjaolu, et Liivi sõja järgselt Rootsi võimu alla jäädes, hakkas kuningriik panustama siinsete alade põhjalikumasse kaardistamisse.
Käesolev referaat on andnud lühikese ülevaate, olemasoleva vähese infomaterjali põhjal, meie alade kartograafia kujunemisest ning selle silmapistvamatest saavutustest 19. sajandil. Wilhelm Struve Liivimaa triangulatsioon oli suureks eeltööks Liivimaa ja Eestimaa kaartide koostamisel. Tänu sellele oli võimalik tollel ajastul koostada geodeetilisel põhisel koosnevaid kaarte unikaalse täpsusega.
Topograaf Carl Gottlieb Rücker ja maamõõtja Johann Heinrich Schmidt on 2 tähelepanuväärsemat meest Eesti kartograafia ajaloos. Rücker koostas Liivimaa triangulatsiooni alusel täpse Liivimaa üldkaardi ning Liivimaa spetsiaalkaardi kuuel lehel ning Schmidt koostas sellele vasteks Eestimaa kubemangukaardi. Kuigi kartograafiliselt oli Schmidti kaart vähem õnnestnud, jäi selle kaardi eeliseks sinna kantud mõisate piirid, mida Rückeri kaartidel ei olnud. Siiski on tollane 4600 kohanimega Lõuna-Eesti kaart 19. sajandi kohta väga täpne.
Võrreldes tänaseid võimalusi kartograafias 19. sajandiga , mil andmete talletamiseks oli kasutada vaid kirjutusvahend ning paber, on hämmastav tolle ajastu kaartide detailiderohkus ning täpsus. 21. Sajandil, tehnikaajastul, teostatakse mõõdistamisi laserskännerite, elektrotahhümeetrite ning muude geodeetiliste instrumentidega, paralleelselt teostatakse kontrolli kaardi õigusse kohta. Tänapäeval on paljud mõõdistused poolautomatiseeritud, näiteks laserskänner mõõdab punkte ise ning neid saab hiljem arvutiprogrammiga juba vajalikul kujul töödelda. Esmased välimõõdistusandmed digitaliseeritakse ning seejärel on kaardi koostamine juba lihtne. Kõik see näitab, kui suure töö on teinud ära Eesti kartograafia alusepanijad, kelle abivahendid manuaalse kaardistamise teostamisel, olid väga primaarsed. Kubermangukaartide jaoks koguti andmeid kirikuõpetajate kaudu kirjade teel, ajafaktorid venisid pikale andmete kogumisel ning ka töötlemisel ja kontrollimisel. Tähelepanuväärne on kaartide visualiseerimise metoodika ning filigraanne detailsus.
Eesti kartograafiale on põhja alla pannud väga oskuslikud haritlased ning Rückeri ja Schmidti koostatud kaardid on selle parimateks näideteks. Hoolimata sellest, et mõlema mehe kohta leidub materjali vähesel määral, on nad meie alade uurimise juures väga suure töö ära teinud.

Allikate loetelu

Eesti Loodusuurijate Selts. [ http://www.elus.ee/planeetmaa/?show=47&do=1 ] (23.03.2014)

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv. [ http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:50531#gallery ] (28.03.2014)

Kaevats, Ü., Varrak , T. 1995. Eesti Entsüklopeedia 8. Köide . Eesti Entsüklopeediakirjastus

Potter, H., Treikelder, I. 2011. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade. Maa-amet.

Suurna, R., Sisas, E. 2012. Kartograafia alused. Tallinn, SA Innove [ http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/kartograafia_oppematerjal.pdf ] (23.03.2014)

Varep, E. 1957. C.G. Rückeri Liiwimaa spetsiaalkaardist1839. aastal. Tallinn, Eesti NSV Teaduste Akadeemia

Varep, E. 1960. Jooni Eesti kartograafia ajaloost. Eesti NSV Teaduste Akadeemia.

Vikipeedia. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Kartograafia ] (25.03.2013)

Lisa 1. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht I – Tartu

Lisa 2. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht II – Valga

Lisa 3. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht III – Koknese

Lisa 4. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht IV – Riia

Lisa 5. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht V – Lemsalu

Lisa 6. Carl Gottlieb Rückeri spetsiaalkaardi kaardileht VI – Pärnu