Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" (1)

(Kool)
Referaat
Romaani põhjal „ Jumalaema kirik Pariisis“
V. Hugo
Koostaja :
Tallinn 2010

Victor Hugo

Victor Marie Hugo sündis 26. veebruaril 1802. aastal Besançonis. Kuna tema isa teenis kindralina Napoleoni armee, reisis Hugo juba lapsena palju. Vanemad läksid peagi lahku ja alates 1812 aastast elas Hugo ema juures Pariisis. Pärast lühiajalisis õpinguid Pariisi Polütehnilises koolis alustas Hugo kirjutamisega. Kui ema 1821 . aastal suri, loobus ta isa toetusest . 20-aastasena hakkas ta saama Louis XVIII-lt luuletajapalka, mis võimaldas tal abielluda samal aastal Adéle Foucher´iga. Abielust sündinud neljast lapsest – kahest tütrest ja kahest pojast – surid kolm veel kirjaniku eluajal, ellujäänud tütar jäi vaimuhaigeks. Hugo esimene proosapala “Islandi Han” ilmus 1823. aastal, kolm aastat hiljem Walter Scottist mõjustatud romaan “Bug-Jargal”. Arvatavasti 1823. aastast alates andis Hugo välja prantsuse romantikute häälekandjat, ajakirja “La muse française” ja taasasutas 1827. aastal romantikute kunstirühmituse “Cénacle”. Oma draamades “Cromwell” (1827) ja “Hernani” (1830), mille esietendusel puhkes skandaal , lähtus ta romantismi ideedest, nagu ka ajaloolises romaanis “Jumalaema kirik Pariisis” ( 1831 ). Nii selles teoses kui ka romaanis “Hukkamõistetu viimne päev” (1829) astus ta välja surmanuhtluse vastu. 1833. aastal algas Hugo pikaajaline vahekord näitlejanna Juliette Drouet´iga, aga selle kõrval oli tal ka teisi afääre. 1841. aastal võeti kirjanik Prantsuse Akadeemia liikmeks. 1843. aastast alates hakkas Hugo aktiivselt poliitikaga tegelema. Nooruses oli ta konservatiivselt meelestatud, nüüd toetas vabariiki. Napoleon III valitsemisajal 1851. aastal läks ta Brüsselisse pagendusse ja elas 1855. aastast koos Juliette´iga La Manche ´i väinas asuval Guernsey saarel. See oli tema loomingu kõige viljakam periood; samuti joonistas ta palju. Peale luuletuste, sealhulgas eriti vihased tiraadid keisri aadressil, ja filosoofilise eepose “Sajandite legend” (1860) kirjutas ta romaanid “Hüljatud” (1862), “Meretöölised” (1866) ja “Inimene, kes naerab ” (1869). 1868. aastal suri Adéle. 1870. aastal naaseb Hugo Pariisi. Ta lõpetas oma revolutsiooniromaani ”Tapakirbe aastal” (1874). 1876. aastal valiti kirjanik senaatoriks. 1882. aastal suri Juliette, samal aastal ilmus kirjaniku viimane teos, draama “Torquemada”. Victor Hugo suri 22. mail 1885. aastal Pariisis.
Lühitutvustus
Romaani tegevus toimub 15.sajandi(Tegevus algab 6.jaanuaril 1482 ja lõppeb sama aasta augustis, kestes umbes 8 kuud)
Pariisis Jumalaema kirikus enamasti toimub tegevus Geneve väljakul. Louise XI valitsusajal, mil oli teatavasti nõidade põletamise haripunkt. V.Hugo on oma teoses oskuslikult vahele peita peatükid, mis käsitlevad Pariisi arhitektuuri.
Tegelased
Pierre Gringoire – reaalselt eksisteerinud kirjanik. Tema kirjutatud müsteeriumist (keskaegne piibliaineline etendus) saab kogu tegevus alguse.
Esmeralda – Rahvuselt oli ta mustlane . Ta oli noor ja armas. Esmeralda oli väga abivalmis ja ta ei soovinud kellelegi halba. Ta oskas väga hästi tantsida ja žonglöörida. Ta armastas loomi. Tal oli väike armas valge kitseke kelle nimi oli Djali. Ta arvas, et Djali oskab ta mõtteid lugeda.
Claude Frollo – Jumalaema kiriku ülemdiakon
Phoebus de Châteaupers – kuningliku kaitseväe kapten
Gudule – rotiaugus elav patukahetseja, kes vihkab mustlasi, sest need varastasid ta imeilusa tütre
Quasimodo –Jumalaema kiriku küürakas ja kurt kellamees, kes valiti narride kuningaks. On kiriku ülemdiakoni ustavaim teener.
Probleemid teoses
Teost läbivad kaks probleemi – esiteks vastamata armastus. Selles romaanis on preester armunud hurmavasse kaunitari Esmeraldasse, preester tahab teda iga hinna eest endale saada. Kuid Esmeralda on omakorda kõrvuni armunud kapten Phoebusesse, edevasse seelikukütti, kes näeb tüdrukus ainult uut seiklust.
Teiseks probleemiks on ema oma lapse otsingutel. Emalt on varastatud tema laps. Ema otsib oma last meeleheitlikult, kuid tulutult. 16 aastat uskuda ja arvata, et Su laps on varastatud, muudetud koledaks kääbuseks, ära söödud või lihtsalt surnud on väga valus . Emal on veel üksainus soov - näha oma last elusana, kasvõi ühe minuti. Teose lõpus ta leiabgi oma lapse ja saabki teda hoida paar minutit.
Minu hinnang raamatule
Romaan "Jumalaema kirik Pariisis" on hea ja huvitav raamat, kuid teose sisu on keeruline. Üpris palju oli kirjeldusi, mis takistas mul raamatusse süveneda, kuid need tõid pildina kõik silme ette. Mulle meeldis, kuidas autor kujutas inetut tegelast, kes on südames hea, sest tihtipeale on välimus petlik. Siinkohal ongi suurepärane näide teoses Quasimodo tegelaskujul, sest lugeja pannakse uskuma, et maailmas on hullematki kui inetu näolapp ja vääralt arenenud keha. Peale raamatu lugemist tundus lõpp traagiline, sest õnnetud armastajad surevad kõik üksteise järel vastuarmastust leidmata. Ning on kahju, et tegelased surma said. Lähtudes sellest, kuidas nö. pahad surma said, oli lõpp isegi õiglane. Minu meelest oli õnnelik lõpp kitsel, sest ta ei pidanud Esmeraldat taga igatsema ega leinama (kuigi südames oli ta Esmeraldaga), hiljem tema eest hoolitses Pierre Gringoire, kes teda toetas.
Kasutatud materjal
Victor Hugo romaan ”Jumalaema kirik Pariisis”
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/romantism_siimkornel.ht m
http://epl.ee/artikkel.php?ID=194992