Johann Voldemar Jannsen (0)

Tootsi Lasteaed-Põhikool
Johann Voldemar Jannsen
Referaat
Katrin Klemmer
8. klass
Tootsi 2014
Sisukord
Elulookirjeldus …………………………………………………………………………………3
Roll rahvuslikus liikumises…………………………………………………………………….5
Kasutatud kirjandus ………………………………………………………………….…......…8
Elulugu
Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826 . aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra pastori Carl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis ta õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist.
1838. aastal asuski Johann tööle Vändra köstrina, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse . 1843. aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta jõululaupäeval sündis ka tütar Lydia, kes mängib edaspidi väga olulist osa perekonna avalikus elus. Põhilise töö kõrvalt oli ka kirjamees , kes kirjutas eesti keeles.
1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Siiski räägitakse rahva seas, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali valda, kus ta oli kaks aastat kooliõpetaja. Lühemat aega töötas lisaks veel ka alevivalitsejana. 1857. aastal ilmus „ Perno Postimees ”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud.
Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863 aastal kolima Tartusse . Ajalehel oli üle 2500 tellija ning arvestades seda, et ühte lehte luges tollal rohkem kui paar inimest oli see kõige loetavaim kirjatükk piibli järel. Tartus osales ta ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas.. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu. Johann Voldemar Jannseni eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.
 
Roll rahvuslikus liikumises
Johann Voldemar Jannsen oli eesti koolmeister ja üks rahvusliku liikumise juhte.
Rahvusliku liikumise valmistas ette estofiilide tegevus 18. sajandi lõpul – 19. sajandi I poolel. 1860. aastail hakkasid esimesed eestlastest rahvuslased (Johann Voldemar Jannsen ajalehtedega Perno Postimees ja Eesti Postimees, Lydia Koidula oma isamaaliste värssidega, noored pedagoogid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jt) ajalehekirjutiste ja seltsikõnedega õhutama rahvusteadvust. Algas ärkamisaeg. See on aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu , Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees. Oma kirjutistes virgutas ta eestlasi talusid ostma, andis tulusaid õpetusi põllupidamiseks, kirjutas hariduse vajalikkusest. Tema lihtne rahvapärane jutustamisviis tegi lehe kiiresti populaarseks. 1864 kolis ta Tartusse, kus asutas ajalehe „Tartu Postimees“. Tartus saavutas ta kiiresti rahvamehe tunnustuse . Suureks abiks oli tal tütar Lydia Koidula. Jannsen visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused.
1865 asutas Jannsen Tartus koos tütre Lydia Koidulaga laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo.
Ärkamisaja tähtsamad sündmused olid ajalehtede "Perno Postimees", "Eesti Postimees" ja "Sakala" ilmuma hakkamine, seltside "Vanemuine" ja "Estonia" loomine, Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine ja Eesti eepose "Kalevipoeg" ilmumine.
Eesti Kirjameeste Selts asutati Tartus 1872. aastal, tegutses kuni 1893. aastani. Idee autoriteks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni. Enamus liikmeid olid kooliõpetajad.Laullu- ja mänguselts "Vanemuine" asutati 1865 J. V. Jannseni eestvedamisel. "Vanemuine" polnud ainult Tartu keskne , tal oli üle-eestiline tähtsus. "Vanemuine" õhutas ja näitas eeskuju pasunakooride, laulukooride ja näiteringide loomiseks. "Vanemuine" ja J. V. Jannsen panid aluse laulupidude traditsioonile (1869, 1879 ja 1894). . Aastal 1869 osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaataja 1870. aastal loodi rahvuslik teater just tänu "Vanemuise" seltsile.
Esimene üldlaulupidu Tartus 1869
Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis -lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele.
Kasutatud kirjandus:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/jannsen_liisisokman.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/rahvuslik_liikumines.ht m
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/rahvuslik_liikumine_eestis
http://www.elvag.edu.ee/~joosep/esitlus/Vene%20aeg%20II.doc
http://www.kool.ee/?5897
http://www.folklore.ee/tagused/nr1/pics/kaart1.gif
8