Johann Voldemar Jannseni tegevused Eestis (0)

                                                Tallinna Arte Gümnaasium                            Johann Voldemar Jannseni tegevused Eestis
                                                      referaat                                                                                                                                Koostaja:  Vanessa Faith Andresson 11.H                                                                                              Tallinn 2022
SISUKORD


2… Sisukord 3… Sissejuhatus 4… Jannseni elu 5… Perno Postimees 6… Eesti Postimees 6… Vanemuine 7… Eesti esimene üldlaulupidu 8… Kokkuvõte 9… Kasutatud allikad 10… Lisad                                                                     2


Sissejuhatus   Eesti kultuur on kirev ja rikas. Laulupidu, kirjandus, muusika, kunst jpm. Suur osa nendest  kultuuri tähtedest on tänu Johann Voldemar Jannseni töödele Eesti kultuuri edendajana. Aga  kes ta oli ja mida ta tegi Eesti kultuuri jaoks?                                                          3 Jannseni elu
 Johann Voldemar Jannseni elu algas 16.mail (osade allikate põhjal 4. mail) 1819. aastal 


Vana-Vändra mõisas vesiveskis möldri pojana. Jannsen sündis Jaan Jannsenina, aga muutis  selle hiljem Johann Voldemar Jannseniks 12. aastasena alustas ta kooliteed vallakoolis ja  peale seda Vändra kihelkonnakoolis mille ta lõpetas 1836. Ta köitis pastor Carl Eduard  Körberi tähelepanu ja peale kooli lõpetamist kolis pastoraati ja hakkas seal kutsariametit  õppima. Alates 1938. aastast töötas Jannsen juba kantori, köstri ja koolmesitrina. 1842. aasta  märtsis abiellus Jannsen Emilie Kochiga. Järgneval aastal sündis neil tütar Lydia. 1850. aastal kolis pere Pärnusse kus Jannsen kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli juhataja. 1857.  aastal hakkas Jannsen väljastama esimest eestikeelset ajalehte Perno Postimees, mida ka  siiani väljastatakse. 1863 kolis pere Tartusse. Kus Jannsen elas oma elupäevade lõpuni. 1880. aastal tekkis Jannsenil halvatus, milletõttu pidi ta tagasi astuma oma ametitelt. Tänu ravile  taastus ta hääl, aga 1890. aastal 13.juulil (osade allikate põhjal 1.juulil) suri ta 71 aastasena.  Ta maeti Tartu Maarja kalmistul.                                                                   4


Perno Postimees e. Näddalileht Inspireeritud Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädalalehest otsustas Jannsen taotleda luba ajalehe väljaandmiseks ja nii 5. juunil 1857. aastal Pärnus ilmuma hakanud ajalehega Perno Postimees e. Näddalileht rajas Jannsen pideva eestikeelse ajakirjanduse. Tagasihoidlikult ja piiratud võimalustega alustanud ajaleht omandas Jannseni oskusliku tegevuse tulemusel paari aastaga  ülemaalise  populaarsuse,  kuigi toimetus-  ja ajalehe  tööd pidi  Jannsen  oma suure töökoormuse tõttu peamiselt õhtuti ja öösiti tegema. Jannseni ajaleht oli ilma kindla poliitilise jooneta,   Vene   valitsuse   survel   see   ei   tohtinudki   kuuluda   lehe   eeskavasse.  Ajaleht   teenis eeskätt rohkem teadetelehe ja rahvast harivaid ülesandeid. Sellele vastavalt toodi lehes teateid ja sõnumeid kodu- ja välismaalt, anti näpunäiteid põllunduse, majanduse ja tervishoiu alal, õhutati rahvast haridus- ja kooliolusid parandama ning püüti rahvapärases vormis esitatud jutustuste kaudu äratada lugejatele huvi kirjanduse vastu. Ajalehe  esimeses numbris pöördub Jannsen mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole.  "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda.  Lisaks Jannsenile aitas lehe ilmumisele kaasa ka F.W. Borm. Nii muutuski Perno Postimees ülimalt mõjukaks ja   loetavaks   ajaleheks,   1862.   aastal   oli   lehel   tervelt   2262   tellijat.   Jannsenist   sai   Perno Postimehe tõttu peaaegu ülemaailmse kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene Eesti avalik tegelane.   Samaaegselt   Perno   Postimehega   ilmusid   ka   kirikuringkondade   poolt   toimetatud ajalehed Tallorahwa Postimees ja Missioni leht, mis aga toimetajate kesise keele tundmise ja kasutusega manitsevateks ja ajakaugeteks väljaanneteks kujunesid ning seetõttu ajalehtedega alles   harjuma   hakkavale   eestlasele   võõraks   jäid.   Jannsen   lõpetas   Perno   Postimehe väljastamise 1863. aastal, aga jätkas Eesti Postimehe väljastamisega Tartus.                                                              5


Eesti Postimees e. Näddalaleht Uue lehe ülesanded olid laienenud: lisaks kõigele endisele tuli juurde juba ilmekam rahvuslik joon. Ümberrahvastumise vastu  kirjutas Jannsen: “Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled aus mees ka oma rahva ees.” See väljaanne saavutas veelgi suurema  populaarsuse kui Perno Postimees, muutudes peagi Eesti suurimaks päevaleheks, üle 2500  tellijaga. Lehe juures hakkas töötama ka Jannseni luuletajast tütar Lydia Koidula. Pikka aega  ei palgatud mingit abijõudu ja kogu lehe juures tarvilik tehniline töö tehti kodus. Põhiraskus  oli Koidula kanda: “Ta pole olnud mitte üksi lehe toimetuse sekretär, mitte ainult lehe  kirjandusliku osakonna toimetaja, vais ühtlasi selle raamatupidaja, korrektor, ekspediitor;  jah, puudus ainult et ta ise oleks pidanud lehte ladumagi!” (A. Kallas) Hiljem tegid Eesti  Postimehele kaastööd F.R. Kreutzwald, J. Adamson, J. Jürisson, J. Hurt ja mitmed teised  ärkamisaja nimekad tegelased. 19. sajandi teisel poolel hakkas levima teooria, mille kohaselt  Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimehes kirjutaks ainult  sakslastele meelepärast juttu. See väide leidis hiljem ka kinnitust: Rudolf Põldmäe leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele.
  Vanemuine 1865. aastal asutati Tartus Jannseni eestvedamisel ja juhtimisel laulu- ja mänguselts  Vanemuine. Seltsi loomise paberitele kirjutasid alla 25 meest, peamiselt käsitöölised ja  mõned intellektuaalid Tartust. Vastavalt seltsi esimesele statuudile oli laulu- ja mänguselts  Vanemuine meeskoor, kuigi aeg-ajalt kasutati esinemistel ka naiskoori, s.t. ajutiselt esineti  segakoorina. 1873.aastast alates hakkas koor K. A. Hermanni juhatusel pidevalt tegutsema  segakoorina. Vanemuise seltsi koori asutamine pani aluse organiseeritud kooritegevusele  Eestis. Selleks, et tõsta üldist kultuuri taset, korraldas Vanemuise laulu- ja mänguselts n.n.  kuuõhtuid seltsiliste silmaringi laiendamiseks ja rahvusluse rõhutamiseks. Nendel esinesid  tolle aja kuulsad kirjamehed: F.R.Kreutzwald, J.Hurt jt. C.R.Jakobson pidas selles Tähe  tänava seltsimajas ka oma kuulsad „Kolm isamaalist kõnet“. Vanemuise seltsis etendatud  näidendid kirjutasid algul Jannsen ja Koidula muidugi ise ning esimesteks näitlejaiks olid  samuti Jannsenite perekonna liikmed. Nii oli Jannseni perekond ka teerajajaks eesti algavale  teatrile.                                                                     6


Eesti esimene üldlaulupidu Seoses läheneva priiuse 50. aastapäevaga (50 aastat pärisorjuse kaotamisest Liivimaal)   hakkas Vanemuise selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. See luba ka  veebruaris saadi ja pidu otsustati pidada juba juunis. Kogu organiseerimise tööd juhtis  Jannsen seltsi presidendina, abiks seltsi meesliikmed ja tema tütred, eesotsas Lydia  Koidulaga. See periood kujuneb aga kõigile väga raskeks, sest lisaks tavalisele kurnavale  lehetööle lisanduvad ka peo ettevalmistused. Koidula on kirjutanud Kreutzwaldile: “…ma ei  ole mitte seista saanud, ei puhatagi, ma olen nagu sulane adra taga või õiguse pärast nagu  elajas adra ees selle aja tööd pidanud tegema: leivamure suretab kõik pehmemad mõtted  peas peaaegu sootumaks ära. Nüüd veel nooditrüki ja parandamise ja saatmisega nädalate  kaupa jännata ja kõik need valmistamised peo vastu, mis aja ja jõu viimse piisani ära  kurnavad.” Vaatamata Köleri ja Jakobsoni, kes laulupidu liialt saksalikuks peavad,  vastuseisule, toimub aastal 1869. 18.-20. juunini Tartus Toomemäel Jannseni suurimaks  ülemaaliseks rahvuslikuks ürituseks peetud esimene Eesti üldlaulupidu, mis kujunes  haaravaks rahvuslikuks meeleavalduseks, millel oli suur rahvustunnet äratav ja hulki ühendav mõju. Esimesel üldlaulupeol olid esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas  Jannsen kõlbluse vastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann-Kunileid. Peeti  isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees J.Hurt. Eesti koorilaule oli kavas veel vähe. Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt)  aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad teinud.  Viimasest kujunes ka Eesti  riigihümn. Kogunetud kõigist Eesti maanurgist ligi 15- tuhandeliseks laulvaks ja samu isamaalisi tundeid läbielavaks vaimustatud rahvamassiks,  tunti end esimest korda ühise ja üksmeelse rahvusena. Seega õnnestus esimene üldlaulupidu  hiilgavalt. Ka Koidula oli vaimustuses, seda näitab kohe pärast pidu kirjutatud kiri  Kreutzwaldile: “Papa, mida kadedad keeled ja suled ei sisistaks: see oli siiski Eesti pidu!”.
                                                                                            7


Kokkuvõte Iga osa Eesti kultuurist täna saame mingil määral seostada Jannseni töödega. Ta oli Eesti üks  suurimaid kui mitte kõige suurem kultuuri edendaja. Paljud teavad teda ainult Hümni sõnade  autorina, aga tegelikkuses on Jannsen teinud palju rohkem, et vormida Eesti kultuuri selliseks nagu see on tänapäeval.                                                               8


Kasutatud allikad https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen  http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jannsen_johann_voldemar1 https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=en&do=autor&aid=653                                                                       9                                                                    


Lisad Lisa 1 Lisa 2 Lisa 3                                                                                                                                            10


                                                                                                               11