Jalgpall (0)

Pärnu Hansagümnaasium
Referaat
Jalgpall
Eliise Vilepill
11.a

Sisukord

Sissejuhatus 3
Ajalugu 3
Mängu reeglid 4
Väljak 5
Äärejooned 5
Karistusala 6
Varustus 7
Mängijate põhivarustus 7
Jalanõud 9
Pall 9
Klubid, liigad ja karikavõistlused 10
Mänguaeg ja võitja selgitamine 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul vastase väravasse. Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab enim väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.
Kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest. Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA . Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.

Ajalugu

Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a. Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.
Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu. Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886 . aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).
Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas . Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.
Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904 . aastal Pariisis seitsme riigi esindused. Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.
Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused. Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele) ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta olümpiamängudel, mis on tänaseni jäänud koondise ainsaks suurturniiriks.

Mängu reeglid

Võistkonnas mängib korraga 11 mängijat, kaasa arvatud väravavaht, kes ainsana tohib palli kätega puutuda (oma värava ümber karistusalal).
Mängus on 2 poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile , seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad . Rohkem väravaid teinud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.
Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võidakse hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Mängu juhib väljakukohtunik, kes saab mängijatele kollast või punast kaarti näidata, ja 2 piirikohtunikku, kelle peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus , kus ilma pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vaid väravavaht.

Väljak

On sätestatud, et väljaku pikkus peab alati ületama laiuse . Samas on rahvusvahelised tähistused alati muutumatud. Klubid peaksid väljakute rajamisel eelistama rahvusvaheliste mängude korral kehtivate mõõtmetega väljakuid:
maksimaalselt 110 x 75 m (120x80 jardi),
minimaalselt 100 x 64 m (110 x 70 jardi).
Mängu huvides tuleks tagada hea ühtlane murukate. Kui väljakut kasutatakse pidevalt igapäevaseks treeninguks, oleks soovitav muru asemel maha panna poorne ilmastikukindel kate.
Väravad (laius 7,32 m, kõrgus 2,44 m) asuvad lühemate külgede keskel.

Äärejooned

Külgjooned on pikemad äärejooned. Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks. Mängu alustatakse uuesti küljesisseviskega.
Väravajooned ehk otsajooned on jooned, mis asuvad väljaku kummaski otsas ja ühinevad täisnurga all küljejoontega. Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu. Kui pall ületab kas õhus või maas täielikult väravajoone (välja arvatud väravapostide vahelt ja põikpuu alt, mis puhul on tegemist väravaga), loetakse pall mängust väljas olevaks ja mängu alustatakse uuesti:

• väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija);
  
• nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
  

Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks, mida tuleb arvestada:

• lahtilöögi tegemisel - kui mängijad peavad paiknema oma väljakupoolel kuni lahtilöögini;
  
• suluseisu korral - mängija ei ole suluseisus, kui ta asub hetkel, mil tema võistkonna liige lööb palli, oma väljakupoolel.
  

Karistusala

Ristkülikukujuline ala värava ees, mille mõõtmed on koos joonte laiusega 40,3 x 16,5 m (44 x 18 jardi). Karistusala otsarve on järgmine:

• Tähistada väljaku seda osa, kus lüüakse penalti, mis määratakse ükskõik millise kümnest kaitsemängija poolt toime pandud penaltiga karistatava rikkumise eest;
  
• Tähistab väljaku seda osa, kus kaitsva võistkonna väravavahil on lubatud palli käega puutuda;
  
• Tähistab ala, millesse sattudes tuleb pall mängu lüüa väravaesise lahtilöögiga või vabalöögiga, mille õigus antakse kaitsvale poolele oma karistusalas;
  
• Tähistab väljaku seda osa, kus lüüakse penalti, mis määratakse ükskõik millise kümnest kaitsemängija poolt toime pandud penaltiga karistatava rikkumise eest;
  
• Tähistab väljaku seda osa, kus kaitsva võistkonna väravavahil on lubatud palli käega puutuda;
  
• Tähistab ala, millesse sattudes tuleb pall mängu lüüa väravaesise lahtilöögiga või vabalöögiga, mille õigus antakse kaitsvale poolele oma karistusalas;
  
• Tähistab penalti määramisel ala, millest väljapoole peavad jääma kõik mängijad, välja arvatud väravavaht ja penalti lööja, või millest väljapoole peavad jääma kõik vastaspoole mängijad, kui kaitsev pool sooritab väravaesist lahtilööki või vabalööki.
  

Penaltikoht (penalti märk). Penalti löömiseks pannakse pall penalti märgile, mis asub karistusalas 11 m (12 jardi) kaugusel väravajoone keskpunktist täisnurga all.

Varustus

Mängijate põhivarustus

Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad.
Mängijad peavad hoolitsema selle eest, et põlvikud kataksid säärekaitseid täielikult kogu mängu aja.
Säärekaitsed võivad olla kummist, plastmassist, polüuretaanist või mõnest muust taolisest ainest.
Mängija ei tohi kanda midagi sellist, mis võib vigastada teisi mängijaid või teda ennast. Prille võib kanda omal vastutusel ja vastavalt väljakukohtuniku äranägemisele.
Võistkonnad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast (ja väljakukohtunikust). Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad: nende riietuse värvid peavad olema eristatavad teiste mängijate ja väljakukohtuniku omast. Nähtavad alusriided, näiteks elastikpüksid, on lubatud. Nende värv peab kokku langema võistkonna vormipükste domineeriva värviga ning need ei tohi ulatuda põlvest allapoole. Mängijad peavad särgil kandma numbrit.
Kui ilmneb, et mängija isikliku varustuse hulka kuuluv ese ei ole nimetatud ettekirjutustega kooskõlas, peab ta väljakukohtuniku nõudel väljakult lahkuma , et viga parandada. Mängija ei tohi minna väljakule tagasi enne, kui väljakukohtunik on isiklikult veendunud mängija varustuse vastavuses reeglitele. Mängija võib väljakule tagasi tulla ajal, kui pall on mängust väljas.

Jalanõud

Jalanõudel on mängija varustuses oluline osa. On korraldatud mitmeid eksperimente ja katsetusi, et toota jalanõusid, mis mängijate nõudmistele vastaksid ja oleks samas ka määrustele vastavad. Mängija vastutab selle eest, et tema jalanõud oleks kaasmängijatele ohutud .

Pall

Pall on kerakujuline ja kaetud naha või mõne muu Rahvusvahelise Nõukogu poolt heaks kiidetud materjaliga.
Jalgpalli ümbermõõt peab olema 68-70 cm (27-28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410-450 g (14-16 untsi ). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6-1,1 atmosfääri, mis võrdub 600-1100 g/m2 merepinnal. Tänapäeval toodetakse jalgpalle, millel on vettpidav pealispind, mis tähendab seda, et palli kaal jääb kogu mängu ajal enam-vähem samaks, isegi märjal ja porisel väljakul. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.

Klubid, liigad ja karikavõistlused

Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.
Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierahiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudeshooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja pälvib maa meistritiitli ja parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.
Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División ( Hispaania ), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa).[15][16] Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjades, nagu näiteks Meistrite Liiga ja UEFA karikas Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistriste Liiga ja UEFA karika tiitliomanikud selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.

Mänguaeg ja võitja selgitamine

Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org
www.annaabi.ee
11