J.S.Bach (0)

J.S. Bach
Johann Sebastian Bach 31. märts 1685 Eisenach – 28. juuli 1750 Leipzig oli saksa helilooja ja organist, Bachide suguvõsa kõige väljapaistvam liige.Oma eluajal ja ka veel 18. sajandi lõpul oli Bach tuntud vaid võrdlemisi kitsas ringkonnas, heliloojana hakati teda laialt tunnustama alles 19. sajandi esimesel poolel. Praegu peetakse teda üheks põhiliseks heliloojaks barokiajastul ning üheks suurimaks terves muusikaajaloos. Tema loomingut on peetud saksa klassikalise muusika kõrgaja alguseks.
Lapsepõlv Eisenachis (1685– 1695 )
Linnad, kus Bach elas Johann Sebastian Bach sündis vana kalendri järgi 21. märtsil 1685 Eisenachis organisti Johann Ambrosius Bachi ja Maria Elisabetha (Lämmerhirt) Bachi noorima pojana . Bachi isa ja kõik onud olid professionaalsed muusikud. Isa õpetas talle juba lapsena viiuli- ja klavikordimängu ning onu Johann Christoph Bach (1645–93) tutvustas noorele sugulasele orelimängu. 8-aastaselt hakkas Bach õppima Eisenachi ladinakoolis. Bachi ema suri 1694. ja isa 1695. aastal. Pärast seda kolis Bach koos venna Johann Jakobiga vanema venna Johann Christoph Bachi (1671–1721) juurde lähedalasuvasse Ohrdrufi.
Ohrdruf (1695–1700)
Õpilaste nimekiri Ohrdrufi lütseumis, Bachi nimi on teises nimekirjas neljas. Johann Christoph tegutses Ohrdrufis organistina ning võttis üle 14 aastat noorema venna Johann Sebastiani muusikalise harimise. Muuhulgas õpetas ta vennale klavikordimängu ja tutvustas talle Saksamaa heliloojate, sealhulgas Johann Pachelbeli, kelle juures ta ise õppinud oli, Johann Jakob Frobergeri ja Dietrich Buxtehude loomingut. Kui uskuda tema hilisema õpilase Lorenz Christoph Mizleri kirjutatud nekroloogi, siis kirjutas Johann Sebastian Bach öösiti salaja ümber moodsama muusika käsikirju, mille vend oli tema eest ära peitnud. Bach õppis tasuta Ohrdrufi Lütseumis, kus ta võeti kooli juures tegutsenud tänavalaulikute hulka. Õppeedukuselt oli Johann Sebastian alati parimate hulgas. Tema koolivendadeks olid muuhulgas Bachi eluaegne sõber Georg Erdmann ja nõbu Johann Ernst Bach.
Looming
Oma eluajal oli Bach tuntud küll orelimängija ja -hindajana ning kapellmeistrina[31], kuid mitte heliloojana. Tema kuulsus heliloojana jäi väikeseks suuresti seetõttu, et ta toimetas oma eluajal trükki vaid neli teost (Clavierübung I-IV). Bach on aegade suurimaid polüfooniameistreid, ta armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele .[32] Bachi loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus.[33] Bach polnud uuendaja, vaid pigem temale eelnenud kolme sajandi muusikatraditsioonide kokkuvõtja ning sinna kuulunud stiilide ja vormide täiuslikkuseni arendaja .[34] Bach on loonud kõikides tema ajal eksisteerinud kunstmuusika žanrides peale ooperi. Kokku on Bachilt säilinud üle 1000 teose, mis on Wolfgang Schmiederi poolt 1950. aastal kantud Bachi teoste kataloogi (Bach Werke Verzeichnis )
Kammermuusika
Viiulisonaadi nr 1, g- moll , BWV 1001 käsikirja esimene lehekülg Kammermuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ning sellest on säilinud vaid väike osa. Eriti tähtis roll on tema teostel soolopillidele: partiitad (itaalia süidid) ja sonaadid viiulile, süidid tšellole ja sonaat flöödile. Kõik need on vastavate pillide mängijate repertuaarides asendamatud. Kammermuusikast on Bachilt säilinud veel ansamblisüidid ning elu lõpus Leipzigis kirjutatud "Muusikaline ohver" ja " Fuugakunst ". Neist viimasel pole autor täpsustanud teose koosseisu.
Kantaadid
Märkimisväärne osa Johann Sebastian Bachi loomingust on kantaadidel, mis on kirjutatud põhjasaksa kirikumuusika , varasel perioodil eriti Dietrich Buxtehude eeskujul. Valdava osa neist kirjutas Bach Leipzigis. Kokku kirjutas ta üle 300 vaimuliku kantaadi , neist on säilinud pisut alla kahesaja.[36] Lisaks neile kirjutas ta veel ilmalikke kantaate, millest säilinud on 20. Need on loodud pidulike sündmuste tähistamiseks (näiteks kantaat "Tönet, ihr Pauken ! Erschallet, Trompeten!" BWV 214 on kirjutatud Saksi kuurvürstinna ja Poola kuninganna sünnipäevaks) või pühendatud erinevatele isikutele (näiteks kantaadi "Schwingt freudig euch empor", BWV 36c kirjutas Bach Tooma kooli õpetaja Johann Matthias Gesneri auks).
Klaviirimuusika
Klaviirimuusikat (muusikat klahvpillidele, millel on vaid üks klaviatuur) kirjutas Bach peamiselt Köthenis, eesmärgiks õpetada nende kaudu oma vanematele poegadele pillimängu ja kompositsiooni aluseid. Neist tehniliselt lihtsaimad on kogutud "Wilhelm Friedemann Bachi noodivihikusse" ja "Anna Magdalena Bachi noodivihikusse". Pisut raskemad, kuid siiski puhtalt õppeotstarbelised teosed on 2- ja 3-häälsed inventsioonid, väikesed prelüüdid ja fuugad. Hoopis keerulisemad on aga "Hästitempereeritud klaviiri" (HTK) 1. ja 2. vihikusse kogutud 24 prelüüdi ja fuugat (vihiku kohta) kõikides mažoor- ja minoorhelistikes. Seejuures on Bach esimene terves muusikaajaloos, kes kasutab süstemaatiliselt ja täielikult ära kogu helistike ringi. Uuenduslike HTK teoste kõrval kirjutab Bach ka traditsioonilises klavessiinimuusika stiilis tantse, mis on kogutud kolme kuueteoselisse süidikogumikku: "Inglise süidid", "Prantsuse süidid" ja 6 partita`t (itaalia süiti).[38]
Oratoriaalsed suurteosed
Vokaalseid suurteoseid kirjutas Bach vaid Leipzigis, kus paar aastat enne helilooja kantoriks määramist algatati iga-aastane passioonide esitamise traditsioon suure reede jumalateenistustel. Bachi nekroloogi andmetel kirjutas ta passioone kokku viis, kuid praeguseks on neist säilinud kaks: Matteuse ja Johannese passioon . Lisaks sellele on olemas veel fragmendid Markuse passioonist, mille muusika on Bach võtnud oma varasematest teostest. Bachi passioonid järgivad vanu traditsioone, need sisaldavad viit eri liiki osi:evangelisti ehk jutustaja retsitatiivid;piibliteksti otsekõned, mida esitavad solistid , kes kehastavad ühte kindlat piiblitegelast;koorinumbrid, kus koori roll on kehastada rahvahulka (jüngreid, ülempreestreid või rahvast);lüürilised vahepalad, enamjaolt aariad ;koraalid.Bachi üks peateostest – Missa h-moll – on sarnaselt Markuse passiooonile kirjutatud varasemate teoste põhjal. Ta komponeeris selle oma elutöö kokkuvõttena ega lootnudki seda eales ette kanda. See 24-osaline traditsioonilises missatsüklis teos sisaldab meisterlikke aariad, duette ning koorifuugasid, olles justkui monumendiks kogu barokiajastu vaimulikule vokaalkunstile.Bach kirjutas veel kolm oratooriumi: Jõuluoratoorium, Lihavõtteoratoorium ning Taevaminekuoratoorium. Siiski meenutavad nad pigem ulatuslikke kantaate. Olulisel kohal on veel tema kuus vaimulikku motetti, vähem tuntud on Bachi ilmalikud ja vaimulikud laulud ning koraaliseaded.
Orelimuusika
Bach, kes oli oma elu ajal tuntud eelkõige orelivirtuoosi ja -hindajana, kirjutas mõistagi suurel hulgal orelimuusikat. Oma teostes ühendas ta Lõuna-Saksa stiili (Pachelbel, Froberger, millest ta kuulis venna juures õppides) ja Põhja-Saksa stiili, mida Bach kuulis oma eeskujudelt: Buxtehudelt ja Reinkenilt. Eriti tugevaid Buxtehude mõjutusi on tunda Bachi tuntuimas oreliteoses – Tokaata ja fuuga d-moll (BWV 565). Selles ei ole muidugi midagi imekspandavat, sest helilooja kirjutas selle varsti pärast 1705.–1706. aasta Lübecki reisi, kus kohtumine Buxtehudega oli eesmärgiks. Arnstadti ja Mühlhauseni perioodid olid Bachi jaoks orelimuusika poolest viljatumad, kuna sealsed kirikud soosisid tagasihoidlikumat jumalateenistuste muusikalist kujundamist. Märkimisväärseim osa Bachi oreliteostest on komponeeritud Weimaris, kus sealne lossikirik andis helilooja ideedele täieliku vabaduse. Tutvused Vivaldi muusikaga lisasid nüüd Bachi orelimuusikasse ka itaalia kontserdi väljenduslaade. Pärast Weimarit polnud Bachi töökohustused enam oreliga seotud, seepärast on hilisemas elus oreliteoste osakaal marginaalne.[42]
Orkestrimuusika
Orkestrimuusikat kirjutas Bach peamiselt Köthenis ja Leipzigis, kus tema käsutuses olid väga kõrgel tasemel orkestrid. Köthenis aitas ilmaliku instrumentaalmuusika kirjutamisele kaasa ka seal valitsenud ning kirikus kunstmuusikat tauninud kalvinism . Peamised žanrid, milles Bach orkestriteoseid kirjutas, olid kontsert ja süit. Neist esimeses jäljendas ta Vivaldi soolokontserdi vormi, kuid lisas sinna endale omase polüfoonia. Seega olid tema orkestrimuusikas kõik partiid võrdsed, igal pillil oli täita justkui solisti roll. 1721. aastal kogus Bach kokku oma kuus parimat orkestriteost ning saatis need pühendusega Brandenburgi markkrahvile. Kuigi kontserte Brandenburgi õukonnas kunagi ei esitatud, osalt kontsertide ebatavaliste koosseisude tõttu, hakati neid hiljem nimetama Brandenburgi kontsertideks. Brandenburgi kontserdis nr 5 on eriti virtuoosseks solistiks klavessiin, mistõttu peetakse seda muuhulgas muusikaajaloo esimeseks klahvpillikontserdiks. Olulisel kohal Bachi orkestriloomingus on tema viiulikontserdid, neist tuntuim on Kontsert kahele viiulile, keelpillidele ja basso continuole, d-moll, BWV 1043. Paljudest viiulikontsertidest kirjutas Bach Leipzigis ka töötlused klavessiinile ja orkestrile. Kui Bachi kontsertides on tunda tugevaid itaalia barokkmuusika mõjutusi, siis neljas säilinud orkestrisüidis on helilooja jäljendanud prantsuse muusikat. Bachi orkestrisüite nimetatakse ka uvertüürsüitideks, sest kõik nelja puhul on teose esimeseks, pikimaks ning olulisimaks osaks prantsuse stiilis avamäng (ouverture). Ülejäänud osadeks on tantsud või karakterpalad. Viimase näiteks on ülemaailmse kuulsuse saavutanud "Badinerie" 2. süidist ja " Aaria " (tuntud ka kui "Air") 3. süidist.
Tuntud teosed
Vokaalmuusika

• 5 passiooni , neist tervikuna säilinud kaks:
  
• Matteuse passioon;
  
• Johannese passioon.
  
• 3 oratooriumi:
  
• Jõuluoratoorium, BWV 248;
  
• Lihavõtteoratoorium, BWV 249;
  
• Taevaminekuoratoorium, BWV 11.
  
• Enam kui 300 vaimulikku kantaati, millest on säilinud ligi 200, sealhulgas:
  
• "Ein feste Burg ist unser Gott , BWV 80 ("Üks kindel linn ja varjupaik ");
  
• "Aus der Tiefen rufe ich, Herr , zu dir", BWV 131 ("Su poole sügavusest hüüan");
  
• "Gott ist mein König", BWV 71 ("Jumal on mu kuningas");
  
• "Wie schön leuchtet der Morgenstern", BWV 1 ("Nüüd paistab meile kaunisti ").
  
• Missa h-moll.
  
• 20 ilmalikku kantaati, sealhulgas:
  
• "Kohvikantaat", BWV 211;
  
• "Talupojakantaat", BWV 212.
  

Instrumentaalmuusika

• 6 Brandenburgi kontserti.
  
• 4 orkestrisüiti (tuntud ka kui uvertüürsüidid).
  
• Suur hulk klaviirimuusikat, sealhulgas:
  
• 6 inglise süiti;
  
• 6 prantsuse süiti;
  
• 6 itaalia süiti (partiitat);
  
• "Hästitempereeritud klaviir " I ja II osa.
  
• 6 tšellosüiti.
  
• "Fuugakunst", BWV 1080 .
  
• "Muusikaline ohver", BWV 1079.
  
• Suur hulk oreliteoseid (tokaatad, fuugad, Orelimissa, koraalitöötlused, fantaasiad ).
  
• Viiulikontserdid, millest on säilinud kolm.
  
• Oma õpilastele ja lastele kirjutas ta lihtsamaid klaviiripalu: "Väikesed prelüüde ja fuugasid", inventsioone ja tantse. Neist osa on kogutud "Anna Magdalena noodivihikusse".