Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Iseseisva elu algus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
minus, alari, toomsalu, asusin, riietuma, suhtumist, väsimus, mõnus, pannud, omaette, kordi, kadestan, ajada, elan, rahulikult, kuhjub, tunnen, hakkan, suuremaidElu raskeim algus ! Martin Haug 10B Asusin septembrist uude kooli õppima, Saaremaa Ühisgümnaasiumi . Alguses oli väga raske, ikka poole raskem kui põhikoolis . Kõik oli teistmoodi kui rahulikus põhikoolis , vahetundides oli koridoris nii suur müra ja kisa , et ei kuulnud õigesti isegi seda , mis ise rääkisin . Muidu üldmulje jäi ikka hea , õpetajad on väga head ja kassikaaslased on ka toredad . Pikapeale olen hakanud sellega harjuma , mis toimub . Kooli sisse elamine ja aru saamine , et ei käi enam põhikoolis võttis
Muutused minus septembrikuu jooksul Laura Jürisson, 10C 14.10.2013 Kui me saime sellise ülesande, et tuleb kirjutada, mis on meis muutunud, siis alguses ei tulnud mul ühtegi muutust kohe meelde, aga preagu, seda esseed kirjutades ja pikemalt sellele mõeldes, tuleb välja nii mõnigi muutus. Ma arvan, et kõige suurem muutus minus on see, et ma olen palju julgemaks ja avatumaks muutunud. Kuna siis, kui ma otsustasin edasi õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, siis ma olin päris kindel, et ma ei saa selles koolis hakkama. Juba sellepärast, et ma ei ole vööras seltskonnas eriti julge ja mulle ei meeldi eriti oma asjadest teistele rääkida, aga see kõik läks hoopis teisiti. Terve minu klass ja üldse terve koolipere on mulle väga kalliks saanud ja ma olen ikka palju julgem, kui ma alguses ette kujutasin
vähemalt keegi keda ma tunneks varasemast ja huvi ehitusesest saidki otsustavaks minu valiku puhul. Katsetele tulles juhtus selline asi, et muil jäi ID-kaart maha ja pidin teine päev uuesti tulema ja siis ei sobin veel tervisetõend mille sain eelmisest koolist ja pidin tooma perearsti käest uue ehk siis tuli ka tulla kolmandat korda ka veel. Siia kooli tulin ma selleks, et omandada erialased oskused ja minna edasi tööle kuhugi. Asusin sellele alale õppima selle pärast, et mu vanaisa oli ka kunagi ehitaja ja väiksena tahtsin ka saada ehitajaks. Esimene päev on alati uues koolis kõige olulisem ja lubavam päev. Esimene koolipäev uues koolis oli nagu ikka esimesed koolipäevad on. Ühest käest huvitav ja põnev, teisest käest uimane ja väsinud, kuna see oli siiski esimene koolipäev peale pikka suve. Nagu uue koolimajaga ikka, tulime
Neil on alati mingi oma teema ja need toimuvad mõnustates kohtades. Kõige toredam on see, et seal esinevad õpilas esinduse noored erinevate kavade ja näidenditega. Seltskond on alati kirev ja rõõmsas tujus. Kõik saavad omavahel häasti läbi sellistel pidudel ja sealt saab kindlasti rohkem tuttavaid juurde ja on koolis ka huvitavam käia kui tead rohkem inimesi. Vähemalt on kellega juttu ajada. Meie koolis pole ühtegi sellist inimest kes hoiaks omaette kõikki hoitakse ja hoolitakse neist ühtemoodi. Koolis on näieteks ka see positiivne, et kool maksab mingi osa sinu toidust kinni, paljudes koolides seda luksust pole ja pead ise kõik oma toidu ise maksma. Kõige rohkem meeldib mulle, aga see et koolis on võimalus ka stipendiumi saada. Väga hea on vaadata kuidas kõik pingutavad selle nimel, et sellele kandideerida ja see raha saada , sest see on minu jaoks vähemalt suur summa ja aitab väga palju kaasa
ainult need sõbrad ja tuttavad kes seal ise juba õppisid. Paljud tegid selle kooli maha ja rääkisid aina ,et seal on nii kerge ja sealt ei saa head haridust, aga mind see üldiselt ei heiduta mida teised arvavad. Mina jään alati enda otsustele kindlaks, et mida tahan ja mida ma teen , kuna iga inimene otsutab ise selle üle mida enda elult oodata . Otsustasin just nimelt selles koolis õppida majutusteenidust . Praegusel hetkel on mul tegelikult raske välja tuua neid muutuseid , mis minus on selle septembri-oktoobri-novembri jooksul toimunud . See kõik on veel värske , et seda analüüsida ja kindlaks teha , kuidas ja millistes asjades ma olen muutunud . Muidugi oleks ka praegu selliseid kohti , näiteks kasvõi see et olen hakanud tähtsustama seda , miks ma õpin . Ma õpin ju endale , et ma saaksin edasi minna õppima seda eriala kellena ma tahan tulevikus töötada . Üldiselt nende kuude jooksul olen ma saanud juba hästi palju uusi tutvusi ja õppinud
ragistame, seda paremini töötab meie aju vanemas eas. Jah, hirmud olid kuid olid ka ootused, saada juurde uusi ja huvitavaid teadmisi. Minu lõpetamisest on möödas juba kolmkümmend aastat ja mul polnud aimugi, milline oli tänapäeva õppimissüsteem. Paaniline hirm võõrkeele õppimise ees, ei ole mul ju keelte peale eriti annet. Kuid esimene kursus sai edukalt läbitud ja ka võõrkeel tehtud. Minust oli saanud enesekindlam inimene, inimene kes julgeb vajadusel öelda ka ,,ei". Kas minus on ikka niipalju visadust ja jõudu, et õppida ja samas käia ka tööl? Olla lastele hea ja hoolitsev ema ja hea abikaasa? Kuidas jagada oma aega töö, kodu ja õppimise vahel, ei ole ma ju hea aja planeerija. Ega ma pole oma aega eriti kunagi planeerinud, ka mitte koolis käies. Kõik sa tehtud kuidagi iseenesest. Millegipärast ei ole mul kunagi aega. Õppimisele pühendun ma tavaliselt öösel, öövalves olles, kahjuks alati see ei õnnestu. Kuna ma vajan keskendumiseks
õppimise tõttu madalad olid. (Kõik, kes mind vähegi teavad, said muidugi aru, et see oli nali.) Sellised on esimesed mälestused, mis mulle pähe tulevad, kui keegi gümnaasiumi aja vastu huvi tunneb. Aitäh nende eest. - Kaarel Koel Mälestusi Läänemaa Ühisgümnaasiumist on hulgaliselt ning neist omaette võiks kirjutada juba raamatu. Mul õnnestus sattuda imelisse majanduse klassi, kus olid parimatest parimad klassikaaslased. 1. septembril kui ma esimest korda n-ö ametlikult LÜG-i läksin, siis pidin minema Evi Riivitsa klassi, kes oli mu klassijuhataja. Sinna jõudes teda veel polnud, aga olid juba kogunenud minu tulevased klassikaaslased, kellega me vaikselt juttu tegime. Istusin tagasihoidlikult tagumisse seinaäärsesse pinki, kus ma ka terve oma gümnaasiumi aja veetsin
Kuressaare Ametikool Karjääriplaneerimise arvestustöö Essee Koostaja: Maarja Strandson Töö juhendaja: Eveli Kallas Kuressaare 2007 1 Karjääriplaneerimine on väga keerukas otsus ja seda ei saa uisapäisa teha. Näiteks mina palusin abi oma emalt. Tema oli kõigega nõus mida ma ise valin ja meeldib edasi teha. Aga siiski ta eelistas et ma edasi keskkolli läheksin. Veel palusin ma nõu oma kooliõpetajatelt. Sealt tuli palju erinevaid pakkumisi mulle kuhu ma võiksin edasi õppima minna, kuna mul olid põhikoolis väga kõrged hinded siis soovitati mul keskkooli edasi jääda. Kuid minu kunsti õpetaja soovitas mul kunsti edasi õppima minna. Kuna tema arvates oli mul annet, see tuli mul loomulikult ja mulle meeldis sellega tegeleda. Mina tahtsingi midagi uut ja huvitavat proovida ja otsustasin Kuressaare Ametikooli õppima tulla. Minu
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST12KÕ1 MINA ÕPPIJANA Essee Õppejõud: MÕDRIKU 2013 Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem kutsekooli nagu osad põhikooli klassikaaslased oleks saanud veel lisaks keskharidusele ka ameti. Aga mulle on lähedased inimesed alati öelnud, et ma ise otsin endale väljakutseid. Ma pean ise ka ennast õppijana üsna tolerantseks, sest m
Rakvere 2010 Öeldakse, et inimene õpib terve elu, mina usun, et täpselt nii see on. Kuigi õppimisviise on erinevaid, usun, et iga inimene valib õppimisviisi vastavalt oma vajadusele. Mina olen oma lühikese elu jooksul suhteliselt palju erinevate erialadega kokku puutunud. Noorena teadsin, et tahan saada kunstnikuks, sellest lähtuvalt läksin õppima Tartu Kunstigümnaasiumisse, olles kindel, et edasi viib tee Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Läks aga hoopis teisti, asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli medõe erialale, mis oli mulle ja ka teistele minu tuttavatele suureks üllatuseks. Olles aasta seal õppinud, tundisn, et see ei ole päris see, mida ma teha tahan ning jätsin selle kooliga hüvasti. Peale Tervishoiu Kõrgkooli võtsin endale mõtlemiseks aega, et mida ma siis tegelikult tahan õppida ja töötasin mõnda aega klienditeenindajana. Sügis lähenes ning taas oli võimalus kooliteed alustada. Isa soovitusel otsustasin minna Tartu
ma jõudnud arusaamiseni, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks. Mõned õpilasfirmad on põrunud, võib-olla just selletõttu, et neil puudub ,,äriinimene". Teised firmad on osutunud veelge edukamaks, kui alguses arvata osati, võib-olla just selletõttu, et neil on olemas juht, kellel on eeldused ettevõtjaks olemisega. Meie firma tegevust ma hindan edukaks, rääkides juba rentaablusest, mis on hiiglaslik. Ma järeldan, et minus on ettevõtja verd. Ettevõtjal peavad olema mõned iseloomuomadused nagu enesekindlus, saavutusvajadus ja inisatiiv. Õpilasfirmaga tegelemine on näidanud, et mul on need olemas. Ma olen ensekindel. Ma ei karda ,,põlemist" alustades millegi uuega. Näiteks toon õpilasfirma. Ma ei kartnud võtta endale juhiroll, ma ei mõelnud kordagi sellele, et mis siis saab, kui me kahjumisse jääme, mis juhtub kui me läbipõleme. Ma olin kindel, et kui koos on
Vot mina nii ei saa. Infot tuleb ju liiga palju. Ja kõik see läheb ju kaotsi. Või ei lähe? Mulle meeldib lugeda ja teha seda ikka vaikses keskkonnas. Hea on olla selles keskkonnas. Praegu õpetajana olles viie aastaste laste rühmas, näen, et lapsed vajavad palju mängulisust ja vähem õppimist. Lapsed on tublid ja tahavad õppida, aga mõned lapsed on sunnitud õppima vanemate soovi kohaselt. Alles täna oli mul rühmas üks poiss, kelle vanemad on teda pannud igasse ringi. Tunnen ja näen, et see laps on täitsa ära kurnatud. Nii et õppimisel ongi vaja igal inimesel leida endale sobiv stiil. See mis sobib sulle, ei pruugi sobida su pinginaabrile. Igal inimesel on tähelepanu valiv ja mitte kõike ei märgata ega jäeta meelde. Ka õppijad on erinevad mõni õpib kuulde põhjal , teine eelistab näha ja kolmas soovib ise teha. ,,Parem vähe ja paremini!" on õppimise kuldreegel. Ka meie oma president Toomas hendrik Ilves on ölnud,
minusilmis ära teeninud). Ma olen küllalti vastuvõtlik uutele kogemustele ja tihti tunnen ma soovi minna ja avastada maailmas koht, kus pole veel keegi käinud. Sõna maailm muudab mind hulljulgeks, sest leian, et maailmas on kohti ja inimesi kellel on mulle palju pakkuda, ma mõtlen siinkohal elu väljaspool tsivilisatsiooni. Mind huvitab kuidas käib elu hõimudes ja kommuunides. Kõik see ongi positiivne minus, selline ma olengi. Kui juba positiivsetest iseloomujoontest tuli juttu, siis nüüd oleks aeg rääkida ka negatiivsetest iseloomujoontest. Kindlasti on minus vähem negatiivseid jooni kui positiivseid, sest nagu enamik oman ka mina teatud tasandil kõrget enesehinnangut. Minnes teema juurde, pean ma suurimaks miinuseks enda juures kohati esinevat kriitilise aususe välja ütlemist, mida tihtipeale võidakse mõista valesti ja
talle selle tagajärgi rahulikult selgitada. Tihti jaoks on tagarääkimine kaitsemehhanism, millega ebakindel inimene maandab oma hirme. Nende taha peitudes pole vaja väljendada otseselt oma emotsioone või arvamusi, võtta endale vastutust ebaõnnestumiste eest. Seepärast ongi harjumusest isegi soovi korral raske loobuda. Küll võib leebelt lähenedes aidata sellisel kolleegil muuta suhtumist, nii et ta loobuks rääkimast teiste kohta halba. Üks inimõigustest on olla vaba. Nagu ka lasteõiguste konventsioon ütleb, on lapsel õigus olla kaitstud, tugev ja vaba! Lapse jaoks tähendab vaba olemine eelkõige seda, kui ta ei pea minema kooli või tegema koduseid ülesandeid, aga ka see, kui laps võib koduõuest välja minna. Tegelikult on laps vaba siis, kui ta saab ise otsustada ja valida erinevate tegevuste vahel.
Ostja tuleb kohale, avastab mõned vead ning viib tehingu lõpule. Koju jõudes hakkab vigu vaikselt esile kerkima - alati jääb midagi kahe silma vahele. Olen ise kord sattunud sellise auto peale, mis oli minu käes umbes kolm kuud ning siis oli vaja klaasipesuvedelikku lisada. Proovides paaki täita avastasin, et vedelik jookseb välja - paak oli puruks. See oli müüja poolt varjatud viga, mida ma ostes tähele ei pannud - alati jääb miski märkamata. Vältimatu arengu printsiibi kohaselt areneb kõik meie ümber ja kõik võib igal järgmisel hetkel muutuda või jääda samaks. Olen pidevalt kursis erinevate elektroonika toodete arengu ja hindadega. Ma ei osta eriti tihti tehnikat poest, vaid teen tehinguid teiste inimestega - kasutatud tehnikaga. Võib ju arvata, et ostetav tehnika ei ole uus aga vastupidi - inimesed on
“ (Lisa 2.5) Riivo: „Hoidke üksteist. Väike kogukond on ainult üheskoos tugev.“ (Lisa 2.25) Eero: „Soovitaksin kindlasti minna reisima ja kui võimalust ning tahtmist, siis ka välismaale tööle ja elama. See on unustamatu kogemus ja selle läbiviimiseks on vaja lihtsalt osata inglise keelt. Keeled on tähtsad, nii inglise kui ka vene keel. Küll on kordi, kus ma soovin, et oleksin rohkem rõhku vene keelele pannud. „Minge rändama, maailmas on palju ilusaid kohti ja palju näha.“ (Lisa 2.33) Kristel Imeraj-Mäe: „Soovin õpetajatele ja õpilastele ilusat kevadet ja jõudu ning jaksu edaspidiseks. Inglise keeles on ütlemine – sky is the limit! Julge unistada ja neid unistusi täide viia!“ (Lisa 2.10) Tanel soovitab endast kui eestlasest head muljet jätta. (Lisa 2.3) Ave: „Loodan, et kõik oskavad hinnata seda, mida see kool annab.“ (Lisa 2.24) 2.6. Tagasipöördunud vilistlased
Mis on elus tähtis ? Iga inimese elus on midagi olulist. Nad tõstavad seda esile ja pööravad sellele rohkem tähelepanu, kui millegile muule. Inimesed peavad oluliseks erinevaid asju tervist, raha, tundeid, haridust või mistahes eluvaldkonda. Inimese väärtushinnangud võivad olla nii materiaalsed kui ka vaimsed. Kuid alati ei ole kõige tähtsam see, mis esmapilgul tähtsana paistab. Mida mina oma elus tähtsaks pean? Loomulikult ei saa ma minna üle ega ümber materiaalsetest väärtustest. Selleks, et elada, on ju eelkõige vaja sooja kodu, voodit kus magada ja sööki lauale. Kuigi vaadates enda ümber ringi, peame tihti nägema, et paljud inimesed peavad ja saavad hakkama ilma kindla koduta ja tihtipeale ka ilma söögita. Kindlasti on elus tähtsal kohal raha, sest just rahaga saamegi me omale lubada kodu ja muud, mis eluks vajalik. Kuid selleks, et meil oleks raha, peame me ise selle nimel pingutama. Praegu, kui ma veel koolis käin, elan ma kü
Me õpime edaspidiseks eluks, mitte kooli jaoks Õpilaste poolt tehtud tööd on vaja hinnata. Kõik õpilased on tuttavad hinnete ja protsentide vahekorraga. 90%-100% on hinne 5, 70%-89% on hinne 4 jne. Paljude lase kodudes nõutakse ja tahetakse, et ikka nende laps õppiks väga hästi ning oleks väga tubli. Osades peredes isegi antakse raha või pakutakse preemiat selle eest, et lapsel kõik viied tunnistusel oleksid. Need lapsed, kes istuvad kodus, pöörates tähelepanu enamasti ainult koolitööde õppimisele, on küll targad, kuid kas nad suudavad ka elus läbi lüüa? Või äkki laps, kes pole küll kõige parem õpilane, kuid siiski on tal teadmised ning ka mingisugune elukogemus on nii öelda targem ja tugevam. Elus läbilöömiseks ei piisa ainult koolitarkusest. Kool õpetab meid ainult ise loogilisi järeldusi tegema ja mõtlema asjadele mitu käiku ette. Tooksin siinkohal näite siinuse, koosinuse ja tangensi kasutamisest. Kui mulle on antud võrand (1-s
Sellegi poolest ma seda otsust ei kahetse. Võttes arvesse seda, et olen saksa keelt õppinud seitse aastat, siis ma tunnen, et selle ajaga oleksin ma pidanud oma saksa keele oskuse palju kõrgemale tasemele arendama, kui ma seda senini teinud olen. Saksa keel on minu jaoks siiski väga keeruline. Ei ole raske õppida selgeks seda, mida üks või teine sõna tähendab, kuid grammatiliselt korrektsete lausete koostamine on minu jaoks siiski veel väga kauge tulevik. Kindlasti on palju ka minus endas kinni. Oleksin pidanud rohkem saksa keele õppimisse panustama, kuid see on lihtsalt tagantjärgi tarkus. Mida on saksa keel ning selle oskus mulle andnud? Selle küsimuse esitamine paneb mind mõtlema. Varem ei ole ma mõelnud sellele, mida see mulle andnud on. Olen selle õppimist lihtsalt täiesti loomulikuna võtnud ning pole mõelnud selle väärtusele. Sellele mõtlemine paneb mind aga mõistma, et see on tegelikkuses mulle päris palju juurde andnud
Mida ma teen vabal ajal arvutis. See on päris huvitav küsimus , et mis ma teen vabal ajal arvutis , kui täiesti aus ja konkreetne olla siis ma ise ka ei teagi ega saa aru mida ma teen selles arvutis. Ma ei ole üldse arvuti inimene eriti , ma ei ole sellised nagu mõned arvutisõltlased , et nii kui koolist või töölt koju jõuan , et siis kohe jooksuga arvuti taha ja hakkan mingit mängu kähku mängima või midagi muudsellist imelikku värki. Mina olen selline inimene , et mina lähen arvutisse siis kui mul on midagi vaja teha , midagi kindlat vaja teha , mul ei ole sellist vajadust , et ma peaksin arvutis istuma tunde päevi nädalaid või isegi kuid. Mina lähen arvutisse näiteks siis kui mul on selleks vajadus ja kui mul on selleks võimalus , ma usun , et ma ei ole ka selle pärast selline arvuti sõber , et ma juba väiksest peale olen kasvanud ilma arvutita ja ma olen oma elu jooksul väga vähe arvutit kasutanud.
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST14 MINU KARJÄÄR 3, 5 JA 10 AASTA PÄRAST Essee Õppejõud: Anu Varep, MA Mõdriku 2015 Millises kohas ma praegu olen? Minu nimi on Nelli Mahmutov. Olen üsna noor kahekümne aastane neiu. Olen lõpetanud Jõhvi Gümnaasiumi meedia ja sotsiaalsuunas ja hetkel Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö eriala päevaõppes õppimas. Kuigi pean end puhtaks eestlaseks, on mu veres siiski ka Tatari rahva verd. Aga kuna olen terve elu suhelnud emauselt eestlastega ja õppinud eesti keelses koolis, pean emakeeleks siiski eesti keelt. Minu kodulinnaks on Kohtla-Järve. Keeltest valdan ma hästi vene, inglise ja eesti keelt. Vene keele omandasin ma juba lapseeas, kuid juurde õppisin Inglise keele. Sotsiaaltööga olen mitmeti kokku puutunud, esialgu käisin töövarjupäeval Jõhvi sotsiaalametis peresotsia
palju on ka lihtsalt kaasa sündinud. Arvan nii, sest kuigi minu suhtlemisoskus on aastatega palju muutunud, on tuum siiski samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust avaldama, kritiseerima, ka endale ja oma võimetele teise pilguga vaatama. Kuidagi sattusin ka näiteringi. Juhendaja andis mulle olulisi rolle ja pidin nii suuremale kui ka väiksemale publikule esinema
Viimane, mida ma tahan rääkida ,et enne, kui hakkan õppima, kirjutan üles selle, mida tahan leida. Seega, kui mul kerkib mõni probleem, siis ma saan leida kiiresti faktid, mis seonduvad sellega. Näiteks kui on vaja iseloomustada mõnda kirjandustegelast, siis lugemisel leian kergesti üles faktid, mis seonduvad just selle tegelasega. Kui loen enne teose läbi ja otsustan pärast mõnest tegelasest kirjutada, siis on faktide leidmine paksust raamatust palju raskem. Kindlasti leidub minus ka õppijana negatiivseid omadusi. Nagu ma juba rääkisin üleval, ma saavutan küll häid hindeid ning saan kõik vajaliku õigeks ajaks õpitud, kuid varsti peale arvestust kipub sellest suur osa ununema. See on kõik selle pärast ,et mõnedel ainetel, mis mulle huvi ei paku, või on mingi teine põhjus, miks ma ei saa aru, olen ma lihtsalt "äraõppija", mis kahjuks on probleem, millega tuleb töötada. Teadagi on see ajakaotus
Diana Leesalu on 24-aastane ja kes õpib keskkonnakaitse magistrantuuris Eesti Maaülikoolis ning töötab SA-s Keskkonnainvesteeringute Keskus programmispetsialistina. Ta lõpetas 2001 hõbemedaliga Põlva Keskkooli. Samal aastal pälvis ta Arno Tali Sihtkapitali kevadise ArnoTeele konkursi stipendiumi. Leesalul on ilmunud kaks raamatut: «2 grammi hämaruseni» (2005) ja «Mängult on päriselt» (2006). Tema romaan "Kaks grammi hämaruseni" ("2 grammi hämaruseni") märgiti ära 2004. aasta romaanivõistlusel. Raamat ilmus 2005 kirjastuse verb väljaandes. See on noorsooraamat, mis jutustab väikelinna neiust, kes pärast mitme perekonnaliikme hukkumist satub vastamata armastuse pärast kannatades alkoholi ja narkootikumide küüsi ning lõpuks teenimatult vanglasse. Oma viimase noorsooromaani "Mängult on päriselt" eest sai ta noorsooromaanide konkursil
kelleks saada .kõigil on oma kindel soov jõuda elu edasi ja saada kellekski .Juba lapse eas mõtlevad ,et kui suureks saan siis hakkan kellekski paljudel on väikestel on omad iidolid välja kujunenud poisslapsed soovivad suureks saades saada politseinikuks tuletõrjujateks aga tüdrukutel on välja kujunenud teised ametid algul tahavad saada lasteaia kasvatajateks küll siis õpetajateks arstiks aga kui suureks juba saavad siis hakkavad mõtlema ja tulevad juba teised ametid enam ei ole see mis lapseeas sai mõeldud. Ka mina väiksena mõtlesin et kui suureks saan siis saan kellekski mis head raha sisse toob et elus kuhugile jõuda olla keegi. Aga ennem et sinna maani saada tuleb käia väga pikka teed. Algul põhikool keskkool ja paljudel isegi ülikool või mõni kutsekool. Elus on muidu asju mida võib ka teha ilma õppimata, aga see ei oleks see, siis olla
28.09.2014 ÕPIOSKUSTE TÕHUSTAMISE ARUANNE 1. Minu õpikäsitlus: mis on õppimine? milline olen õppijana? Mis on tugevusteks ja nõrkusteks minu õpihoiakutes ja -harjumustes? Õppimine on minu jaoks teadmiste ja oksuste omandamine kui ka tegelikult enamus inimeste jaoks. Muidugi õppimine võib olla ka kellegi jaoks suurt pingutust nõudev kohustus või vastupidi, võib pakkuda suurt avastamisrõõmu, kus uued teadmised ja oskused innustavad otsima üha uusi arenguvõimalusi.Mina isiklikult katsun endas leida motivatsiooni õppimiseks. Mulle meeldib õppida ja uusi teadmisi saada. Raskuste või probleemide korral julgen abi paluda kaaslaste käest ja usun, et nad aitavad mind. Olen seadnud endale reaalsed eesmärgid. Loodan, et suudan neid ka täide viia. Õpin tasa ja targu. Katsun oma testide ja ülesannetega hakkama saada. Ma arvan, et minu õpimotivatsioon j
vajatud. Seal elasid nad lühikest aega. Siis kolis pere Jõhvi linna ühte korterisse, põhjus oli täpselt sama. Jõhvis kohtas Rudolf naist nimega Elmiire. Mõne kuu pärast abiellusid Rudolf ja Elmiire. Kuna Elmiirel oli tütar, siis nad pidid elama 2-toalises korteris viiekesi: Rudolf ja Elmiire ning Rudolfi lapsed Erna ja Albert ning Elmiire tütar Helbe. Elmiire sai minu vanaemale võõrasemaks. Elmiirel oli poeg ja tütar. Poeg elas juba omaette, aga tütar ei olnud nii suur ja elas koos oma emaga. Tihtipeale Elmiire tegi minu vanaemale ülekohut. Kõigele lisaks Elmiire õmbles oma lapsele ilusamad riided kui minu vanaemale. Kui vanaema käis juba viiendas klassis kolisid nad Jõhvi linna teise korterisse, kuna vend Albert sai miilitsas tööd ja see võimaldas neil kolida paremasse kohta. Albert ei jäänud kauaks sinna elama, kuna ta abiellus oma pruudiga ja ta läks oma pruudi juurde elama.
Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võtsin südame rindu ja hakkasin võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli PÄRIS KUNSTNIK. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis mulle onu, kes nägi minu filigraanselt järele joonistatud 3 rublalist rahatähte. Kunstniku juures harjutades kasvas minus veendumus, et kindlasti tuleb edasi õppida ja lehmade karjatamine võiks jääda kellegi teise hooleks. Kolme aasta pärast soovisingi astuda Kunstiülikooli arhitektuuri õppima, sest graafikat ei julgenud ma proovida (olin kindel, et selleks olen liiga andetu). Arhitektuuri ma sisse ei saanud ja et mitte nõukogude armeesse teenima minna, astusin ma hoopis Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Peagi aga tüdinesin ma teadusest ja katsusin
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST Vhgchggc jcghch MINU ELUKAARE ANALÜÜS Essee Õppejõud: mnj jg, MA Mõdriku 2014 1 IMIKU-, VÄIKELAPSE- JA EELKOOLIIGA 0-7 eluaastat Sündisin Kohtla-Järvel, sama linna sünnitushaiglas 22. septembril 1994. aastal. Sel õhtul kella 17:10-ne paiku oli väga vihmane ja tormine ilm. Selline ilm on alati mulle õnne ja rõõmu toonud ning mulle ka head tulevikku ennustanud. Sündisin pisut ülekaalulisena, ning olin üsna lärmakas ja rahutu. Ma olin sündides väga tumeda naha ja peaaegu süsimustade juustega. Imekombel, mis sest et sündisin tumedana, olid mu silmad rohelised, tavaarusaama järgi peaks olema hästi tumedatel inimestel ka tumedad silmad, kuid minul olid väga helerohelised. Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline
Olen andnud nii uriini-, kui veredopingu proove. Kõik on olnud puhas ja võin öelda, et midagi keelatut ei ole kunagi võtnud. Kuid käies tihti laagrites ja võistlustel ning suheldes paljude sportlastega ma tean, kui palju võetakse dopingut. Mõned jäävad vahele, paljud ei jää. Enamus asju mis dopinguna kasutatakse kaovad organismist teatud ajaga (1 nädal kuni 1 kuu), sel ajal ei tohi lihtsalt kontrolli sattuda. Olen korjanud kõik oma võistlusnumbrid alates 1996. aastast kokku ja pannud kausta, kuhu lisan info selle võistluse kohta koos sellel võistlusel tehtud pildiga. Kokku on umbes 100 numbrit. Olen kogunud kokku kõik ajalehe ja ajakirjade artiklid, mis minust on kirjutatud või kus mind on mainitud alates 1996. aastast. Ei ole kunagi proovinud suitsu ja purjus olnud. Alkoholi tarbin vaid nii palju, et korra aastas võibolla joon klaasi veini, kuid viimased aastad ei ole ka seda ette tulnud. 20
SUHTLEMINE Mõned inimesed on introverdid teised ekstraverdid. Kui ollakse seltskonnas, siis on enamasti inimesed, kes veavad vestlust edasi ja teised, kes lähevad lihtsalt kaasa või vaikselt kuulavad. Osad avavad end ainult väga lähedaste tuttavatele, kui sedagi aga mõned on valmis oma isiklikke muresid, läbielamisi rääkima ka inimesele, keda tunneb väga põgusalt. Mina ise võin end pidada avatud inimeseks, leian kiiresti teiste inimestega kontakti. Pole probleemi alustada vestlust mõne võõra inimesega, ning olen isegi teinud tööd, kus on olnudki tööülesandeks võõraste inimestega suhtlemine ning neile toodete müümine, see amet andis mulle väga palju julgust juurde. Kuid on teemasi mida ma räägin vaid väga lähedastele inimestele. Vahepeal unustan end lobisema ja räägin liiga palju, isegi teemadest, mida võiks enda teada jätta. Kipun inimesi liialt ruttu usaldama, mis ei ole eriti hea, sest nii võib tekkida
kui ta kohtunikke ära osta ei suuda. J pakub, et sõitku Hispaanjasse või kuhugi. Zaiid küsib millise raha eest. ,,Sa ei pea nii vaenulik olema, sa oled minu kodus, mees. Seda armi näed mu kulmul, see on sinu sõrmusest. Nii et mitte miski ei kohusta mind sind aitamast, aga miskipärast ma ikkagi teen seda." J küsib, kas ta ise selle peale pole tulnud, et kui ta on elus selliseid valikluid teinud siis ei tasu pärast imestada, et nüüd jama sees on ja äkki peakas suhtumist muutms. Zaiid tormab selle peale uksest välja ja läinud ta ongi. +24 Koolis on J-l kummaline- üksteise järel käivad klassikaaslased tema käest vabandust palumas, mõne tahaks J pikalt saata, aga ei taha- pole mõtet enda elu keeruliseks teha ja vana vimma üles kiskuda. Vahetundidel astub ta üles uute koomuskikavadega. Neid mõtleb ta nüüd juba kodus välja, sest teab, et neid temalt oodatakse ja mõni skets on juba täiesti korraliku stan up comedy mõõtu ja võiks
Sõpradega on kasutusel pigem rahustamine ja kiitmine ,,ei ole midagi hullu, sa saad hakkama uues töökohas" või siis ,,sul on õigus nagu alati ja ära üldse mõtlegi mingile muule variandile". Mind see suhtlemistõke ei sega ning ka minu sõbrad on saanud pigem toetust ja julgust minu ütlemisest. 6. Enamuse ajast kodus lastega veedan Vanema tasandil. Olen nii kontrolliv vanem, kes jagab käske ning loeb moraali ja jagab nõuandeid. Samuti leidub minus ka hoolitsevat vanemat, kes teeb pai ja jagab kallistusi. Enamasti jagangi hoolitsust perele ja lähedastele sõpradele. Mulle lihtsalt meeldib kui minuga end hästi tuntakse. Olgu see siis kallistus, hea õhtusöök või mõnus õhtu kaisus. Teen seda kõike ilma midagi vastu soovimata. Abikaasana olen vist olnud kõigil tasemeil. Lapsemeelne koos nalja, flirdi ja mängulisusega. On tulnud ette ka solvumist ja äkkviha, mis kiirelt vaibub. Viimasel ajal olen siiski
annaabi.ee 
