Me õpime edaspidiseks eluks, mitte kooli jaoks (0)

Me õpime edaspidiseks eluks, mitte kooli jaoks
Õpilaste poolt tehtud tööd on vaja hinnata. Kõik õpilased on tuttavad hinnete ja protsentide vahekorraga. 90%-100% on hinne 5, 70%-89% on hinne 4 jne. Paljude lase kodudes nõutakse ja tahetakse, et ikka nende laps õppiks väga hästi ning oleks väga tubli . Osades peredes isegi antakse raha või pakutakse preemiat selle eest, et lapsel kõik viied tunnistusel oleksid. Need lapsed, kes istuvad kodus, pöörates tähelepanu enamasti ainult koolitööde õppimisele, on küll targad, kuid kas nad suudavad ka elus läbi lüüa? Või äkki laps, kes pole küll kõige parem õpilane, kuid siiski on tal teadmised ning ka mingisugune elukogemus on nii öelda targem ja tugevam.
Elus läbilöömiseks ei piisa ainult koolitarkusest. Kool õpetab meid ainult ise loogilisi järeldusi tegema ja mõtlema asjadele mitu käiku ette. Tooksin siinkohal näite siinuse, koosinuse ja tangensi kasutamisest. Kui mulle on antud võrand (1-sinα)(1-sinα)tan2α= ? siis mitte ei peaks õpetajat huvitama, kui õigesti ma selle ära lahendan, vaid seda, kui osavalt ma kasutan valemeid ning mõtlen, kuidas midagi ära taandada ning võimalikuklt lihtsalt vastus kätte saada. Hinne näitab küll seda, et kas mul valem on peas või mitte. Mis omakorda näitab seda, kuidas ma tunniks valmistunud olen ja mis hinnet ma ootan. Järelikult hinne näitab minu teadmisi konkreetses asjas.
Hinded näitavad mingil määral ka tedmiste pagasit. Klassis on õpilane, kes midagi ei õpi vaid magab päevad läbi, teda kutsutakse lolliks ja temaga võibolla ei olda nii seltskondlik. Tema kõrval on õpilane kellel on head hinded, ta kuulab ning teeb tunnis kaasa. Ta pakub kohe teistele huvi, et kust ta teab ja tema käest küsitakse ka rohkem. Siit järeldades saame kohe aru, et lapse tarkust võetakse hinnete järgi. Tööde tulemused näitavad tegelikult päris selgelt kuidas keegi on materjali omandanud . Isegi kahe töö puhul on näha, kes on üritanud midagi ja kes mitte. Hinnete järgi saab kindlaks teha ka sobivust mõningatele olümpiaadidele, gruppidesse ja üritustele.
Paljud need lapsed, kes õpivad terve elu viitele on küll targad, kuid kas nad suudavad ka elus läbi lüüa? Võtame näiteks inglise keele – ma oskan seda rääkida saan ka aru, kui mulle midagi seletatakse ja oskan ka kirja kirjutada, aga hinne ei ole mul 5 ehk siis parim võimalik. Ma ei tea siiamaani mis asi on present continious või kas grammatiliselt on õige hääldada [tomeitos] või [tomatos]. Seega see pole õige, et hinded näitavad õpilase tegelikke teadmisi ja oskusi. Hinded näitavad vaid tublidust ja järjepidevust. Seepärast peakski koolides hindama õpilase pingutusi ja püüdlusi paremat tulemust saada. Mõni õpilane pole lihtsalt võimeline parimat tulemust saama. Mis ei tee temast väärtusetut inimest. Kui hinded kõik parimad ei ole, ei tähenda see kohe seda, et elus hakkama ei saa.
Hinnete põhjal otsustatakse, kas õpilane saab gümnaasiumisse edasi õppima minna või siis mitte. Minuarust peaksid ikkagi katsed olema. Hinnete väärtus on igas koolis erinev. Katsed näitavad aga seda, kuidas õpilane tegelikult on materjali omandanud. Riigieksamid on liiga erineva tasemega, nende põhjal ei saa tegelikku taset eristada. Eksam võib küll 5 olla, aga kui midagi muud ei oska, siis pole ainult sellest kasu. See näitab ainult seda kui tublit tööd on õpetaja teinud. Kool on ikkagi ju selleks, et elus hakkama saada, mitte teada kindla asja definatsiooni ja olla nagu robot kes ainuklt õpib ja ise ei mõtle midagi. Hinded näitavad kongreetse asja - võnkesageduse või mõningate geomeetrilise kujundite valemite teadmisi, aga see kõik ei ole päris see tarkus, mis on eluks kasulik. Vahepeal on küll selline tunne, et me ei õpi mitte elu, vaid kooli tarbeks. Meilt lihtsalt nõutakse nii palju. Puhtfüüsiliselt ei ole võimalik õppida aint viitele, eriti kui tahta seltskondlik olla (väljas käia) ning trenni teha.
Hinded ei näita õpilase tegelikke teadmisi ja oskusi. Alois Podhajsky, kes oli Hispaania Ratsakooli direktor , on öelnud: ’’On olemas head õpetajad, kes on meile eeskujudeks ja keda püüame kogu oma elu järgida, ning on halvad õpetajad, keda meile eriti ei meeldi meenutada. Õppida võime aga mõlematelt.’’ Mida rohkem erinevaid asju inimene õpib, seda huvitavam ta on ja seda paremini oskab erinevatel teemadel kaasa rääkida. Isegi kui koolis polnud parimate seas ja ei püüdnudki igas tunnis endale kõike meelde jätta. Hinded näitavad vaid seda, kui hästi keegi tuupida oskab või kui hea sa selles loomulikust intelligentsist oled, mitte seda mida sa tegelikuklt tead. Elmet Palmil on näiteks 6 klassi haridus ja ta on Raplas kuulus ärimees.