Minu tulevik 3, 5 ja 10 aasta pärast (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST14
MINU KARJÄÄR 3, 5 JA 10 AASTA PÄRAST
Essee
Õppejõud: Anu Varep, MA
Mõdriku
2015
Millises kohas ma praegu olen?
Minu nimi on Nelli Mahmutov. Olen üsna noor kahekümne aastane neiu. Olen lõpetanud Jõhvi Gümnaasiumi meedia ja sotsiaalsuunas ja hetkel Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö eriala päevaõppes õppimas. Kuigi pean end puhtaks eestlaseks, on mu veres siiski ka Tatari rahva verd. Aga kuna olen terve elu suhelnud emauselt eestlastega ja õppinud eesti keelses koolis, pean emakeeleks siiski eesti keelt. Minu kodulinnaks on Kohtla-Järve. Keeltest valdan ma hästi vene, inglise ja eesti keelt. Vene keele omandasin ma juba lapseeas , kuid juurde õppisin Inglise keele. Sotsiaaltööga olen mitmeti kokku puutunud, esialgu käisin töövarjupäeval Jõhvi sotsiaalametis peresotsiaaltöötaja, siis olen taotlenud sotsiaaltoetust Kohtla-Järve sotsiaalametist, ning olnud vabatahtlikuna tööl Kiikla lastekodus. Selle lühikese aja sees, mil olin vabatahtlik Kiikla lastekodus, sain aru, et erivajadustega inimesed on ala, mis mind huvitab. Mulle meeldib tegeleda erivajadustega inimestega. Eriti hästi saan ma, millegi pärast läbi paremini endast tükk maad vanemate inimestega, ma lihtsalt tunnen end seal seltskonnas vabamalt, kui enda vanuste seas. Nüüd kui ma olen olnud Kohtla-Nõmme Lastekodus laste- ja noorte praktikal ajavahemikus 13.04.2015-8.05.2015, tean, et nii paljude võõraste lastega töö siiski mulle ei sobi. Sellepärast, et kui ma tahaks teha kõike õigesti ja peaks reeglitest kinni, peab mulle kõik ette ja taha punaseks tegema, ehk siis ette näitama, mida ei tohi teha ja mida tohib. Inimesed küll õpivad vigadest, kuigi leidub ka neid, nagu olen mina, kes sooviksid, et neile kõik puust ja punaselt ette näidatakse. Tulevikus, sooviksin ma pürgida ametile, mis on seotud psüühiliselt haigete vanemate inimestega, mitte küll päris vanuritega, kuid keskealistega kindlasti. Minu arust võib olla see töö üsna pingeline , kuid huvitav. Kindlasti saan ka selle töö eest vastavat tasu, ja soovin, et mind vajataks, kui professionaali, et oleksin asendamatu. Sotsiaaltöötaja ameti mulle sobivuse kohapealt , ma väga kindel ei oleks. Seda sellepärast, et kardan , et võin uppuda liialt tegemata jäetud töödesse, kuid kogemused mida olen aastatega saanud, võivad teisiti rääkida. Kui mul on suur surve, siis teen ma kõik tööd kiiresti ja üllatavalt professionaalselt ära. Seega olen isiksus, kes töötab perfektselt suure surve all. Kui iseennast analüüsida, siis mul on tüüpilised isiksusejooned, nagu sõbralik, kannatlik , püsiv, taktitundeline, salliv , mõistev, lahke , toetav , abi- ja koostöövalmis. Sooviksin töötada inimestega, kellega peab suhtlema. Tavaliselt toetun ma igapäevastes tegemistes pigem loogilisele mõtlemisele, kui tunnetele. Arvan, et mulle sobivateks tegevusteks on abistamine, rääkimine, õpetamine, ravimine , nõustamine. Võimalikeks kutseteks loeksin psühholoogi kutset , õpetaja jt. Minu vaba aja tegevuste alla kuuluvad lugemine, käsitöö, vabatahtlik tegevus, sport ja tantsimine.
Millised on minu eesmärgid?
Esimeseks peamiseks eesmärgiks on edukalt lõpetada Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, 2017 aastaks, kuna soovin omandada kutsealast rakenduskõrgharidust sotsiaalvaldkonnas. Olen avatud uutele teadmistele, ning neid olemasolevaid teadmisi tuleb ka pidevalt täiendada, kuna inimene õpib terve elu. Võõrkeeli tuleb samuti osata, kuna kunagi ei või teada, kus sul teise inimese mõistmiseks muud keelt, näiteks inglise keelt vaja läheks. Oskan peale eesti keele, ka vene- ja inglise keelt. Nende eesmärkide jõudmiseks pean pingutama, viima alustatu otsast lõpuni ja olema piisavalt järjepidev, mida ka iga minut püüan järgida. Arvan, et mingilt ametilt kõrgemale jõudmiseks, peab olema töökohal kindel tugev koostööaldis kokkuhoidev meeskond, siis saavad rasked tööd kiiresti ja põhjalikult tehtud. Ka majanduslik kesine olukord, ei takista mul oma püstitatud eesmärkide saavutamist, kui tahan saavutada selle, milleni püüdlen.
Mida näitavad koolis sooritatud testid?
Sooritatud testi tulemused näitavad, et suhtun oma töösse väga vastutustundlikult, kuigi esineb mõningast stressi ja pisut viivitamist. Olenemata viivitusest ja stressist, saavad siiski kõik koolitööd tehtud ning päris läbipõlemis ohtu ei ole. Üritan siiski olla täpne, ja mitte hilineda. Ka heatujulisus ja sisemine tunne, et miski ei lõhu mind, viib elus edasi peal minu, lisaks ka mõne kõige nõrgima inimese. RSES- SISE testi tulemus näitab, et olen täpselt keskmise enesehinnanguga . Ma ise arvan täpselt samamoodi, kuna see tulemus iseloomustabki mind. Arvan, et keskmise enesehinnanguga inimene suhtub nii endasse, kui ka teistesse hästi ja isegi samasuguselt kui endasse, ta on piisavalt leplik , ettevaatlik, tasakaalukas. salliv, väga sõbralik, mõningal juhul mitte väga usaldav ja suhtlusaldis, kuid siiski abivalmis. Kõrge enesehinnanguga inimesed, kipuvad endast mõtlema kui maailma vallutajast ja teistest inimestest kui nende alamatest, ja näitavad seda välja ka oma käitumisega. Näiteks ei võta vastu teiste inimeste iseärasusi, teeb nägusid, kui keegi käitub teistmoodi, ja vaatab viltu inimeste erinevale stiilile ja mugavustele, samal ajab püüdes selliseid halbu omadusi varjata, et teistele rohkem meeldida. Kuigi psühholoogia uuringud on näidanud, et kõrge enesehinnanguga inimesed paistavad ühiskonnast rohkem välja ning iseloomuomadusi varjata on neil raske. Madala enesehinnanguga inimesed peavad teisi inimesi ülemateks ja ennast väga madalaks, kohati ka koledaks. Test, kus aga oli palju erinevaid ameteid, oli tulemuseks üllatavad vastused. Nimelt olen ma kahte tüüpi: nii sotsiaalne kui ka artistliku loovtööga seotud. Sellised tulemused tulid arvatavasti sellepärast, et ma tõepoolest, töötan paremini, kui mulle on usaldatud mitu erinevat tööd korraga, ja on surve, ning eesmärk, kui need lõpetan. Ning nendest kahest olen ka natuke praktiline realistlik . Sest olen üsna asjalik , tagasihoidlik, otsekohene , konkreetne, püsiv ja kindel. Eelistan suhelda, osaleda, kuid alal, mida ei valda, ei soovi olla liider Ise arvan, et mind iseloomustab artistlik kutsesuundumus üsna vähe. Tüüpilisteks ametiteks mis mind huvitavad võivad olla fotograaf , disainer, kirjanik, luuletaja, maalija . Olen loominguline , täiuslikkuse otsija ja väljendusrikas Ma huvitun väga paljudest asjadest. Sotsiaalne ma olen samuti, kuigi olen inimeste suhtes üsna ettevaatlik, sest inimesed on erinevad, ning erinevad on ka nende kavatsused ja harjumused, kuid mina olen salliv kõigi suhtes, ja võtan neid sellistena nagu nad on. Eriti huvitavad mind ametid, nagu suhtlemistreener, õpetaja, logopeed, sentsitiiv, giid. Kui meil lasti enda kursusekaaslast iseloomustada testi “Milline ma enda arvates olen”, siis minu enda täidetud lehe ja kursusekaaslase poolt täidetud minu kohta testi tulemused enamjaolt klappisid. Olen tõepoolest omapärane, jutukas , usin ja kõik mud omadused, mis lehel olid. Hea töötaja testist tulid välja omadused nagu sõbralik, täpne, konkreetne, abivalmis, praktiline, teadmishimuline, hoolikas, tõsimeelne, seltskondlik(piisavalt), kaalutlev, enesekindel, isikupärane, loominguline, paindlik, sõltumatu, inimsõbralik, kannatlik, lahke, mõistev, sooja südamega, koostööaldis ja vastutustundlik . Ise arvan, et kui end parandan mõnes osas, siis need kõik omadused iseloomustaksid ka mind. Vaeva peaksin nägema just vastutustunde suurendamisega, paindlikkusega, hoolikas- ja konkreetsem olemisega. Tähtsa viisiku testis olen: keskmiselt pisut üle neurootiline( ainult katki minemisel olen kurb, kuid depressiooni langeda ma enam endal ei lase, üritan olla tugev, kontrollida oma emotsioone. Ka töös, kus pole kindlaid reegleid, saaksin ma arvan, et hakkama. Mingid reeglid on ikka, aga need on siis kirjutamata. Olen Nõustumisvallas täpselt keskel, kuna ma pigem usaldan , kuid kontrollin ka samas. Kuigi võib eemalt tunduda, et usaldan inimesi üleliia, kuid ajapikku olen jõudnud arusaamisele, et ega see kusagile ei vii. Ekstravertsus , introvetsus olen ma lõpus. Olen vöga kogemustele avatud, ja kui on olnud halb kogemus siis käitun teisiti. Eelistan elus õppida, olen laiade huvidega, originaalne ja laia kujutlusvõimega. Kohusetundlikkus on küll keskmiselt kõrge, kuid mitte tipus , sest meidt keegi ei ole perfektne , vigu tekib. Kuid jah, üritan teha kõike perfektselt, sest loomeinimesed teevad nii paraku, pürgivad perfektsuse poole. Ma arvan, et ma olen ekstraverdi ja introverdi keskel. Vajadusel aktiivne, kui pole vaja siis rahulik, ja mõttemaailm jookseb kiiresti. Otsustan ma tavaliselt läbi analüüsi.Olen rohkem kohanejatüüpi. Ei oska määrata end, sest liiga erinev olen. Nõustamisrattal olen ma keskmiselt kõigega praegu rahul. Kui tekib lühiajaline võimalus, siis vahetan töökohta, või ostan endale uue auto, ja olen rahul selle vähesega, mis mul on, peamine, et katus pea kohal, auto oleks tulevikus olemas, autojuhiload, laps, mees ja oma koduaed ja taimed, ning hea töökoht, kus mind vajatakse. Ma arvan, et ma olen piisavalt õnnelik. Kõrgemaks saab ainult siis, kui ma saan kõik, milleni ma püüdlen. Inimene, kes on tugev seesmiselt suutis ainult mu enesehinnangut muuta tugevakas, kui ta oli, kelleks oli Julia Roost. Minevik on minevikus ja las ta jäägugi sinna. Minevik, mind ei mõjuta, ega hakkagi ka. Ma muutsin natuke enda poiss-sõbra madalat enesehinnangut, airdates tal end armastama panna. Nagu ka eelnevalt nimetatud, ma peaksin saama vastava töökoha, ja mud asjad et olla kõige õnnelikum. Ja siis võib tõesti öelda, et näed kui vähe on õnneks vaja. Töökoha pealt väärtustan ma enamasti töö asukohta , tunnustamist- ja kiitmist, töö sisu, panus, õppimist läbi elu, paindlikkust ja uuenduslikust. Kui mul tekib pere, siis ma ei tahaks viibida töö ajal väga kaugel, kui juhtub midagi mu perega , ja mina ei saa appi tulla, siis see jääb mulle küll südamesse kripeldama, näitab justkui hoolimatust ja ükskõiksust. Ja soovin, ka et minu töö eest mind kiidetaks vahel, kuid ka mitte üleliia. Siis ma vähemalt tean, et mind vajatakse, ja ma olen asendamatu.
Mis saab minust 3 aasta pärast?
Esialgu, arvan, ma et olen lõpetanud Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli õnneks edukalt ja olen endale mingi töö leidnud. Kuni ma ei ole veel aru saanud, mis see sotsiaaltöötaja amet endast päris igapäevast tööd kujutab, siis arvan praegu, et hetkel veel kohe ei roni sinna ametile, ja alustan pisikestest töödest, nagu kasvatajatöö, logopeed, psüühiliste erivajadustega inimeste koordinaator vms. Kui aga olen näinud ametnikupraktikal, mida igapäevaselt sotsiaaltöötaja teeb ning omad käed olen ka sinna ametisse saanud panna, siis oskan täpsemalt öelda, kelleks ja kuhu ma lähen. Aga mingile sotsiaaltöö ametile lähen kindlasti. Kuna ka eelnevalt testidest tuleb välja, siis olen küllaltki omapärane ja suudan keskenduda mitmele erinevale tööle, kui mul on taga surve, miski, mis sunnib seda tööd lõpuni viima. Alati kui olen midagi alustanud, siis viin selle kohe peale alustamist lõpuni. Kasvõi terve päev tegutsen selle ühe töö kallal. Samas olen ka loominguliste annetega, siis vabal ajal, saan tegeleda segamatult käsitööga. Võimalik, et ületan ennast, ja proovin kandideerida sotsiaaltöötajaks, kuskile asutusse, mitte vallasotsiaaltöötajaks. Kardan, et vallasotsiaaltöötajal on visuaalselt mulle tundunud, et rohkem tööd, peab teadma rohkem asju, ja olukordi , kuid asutusesiseselt sobiks mulle rohkem, kuna ei ole nii ülevoolavat info töötlemist ja kogumist vaja. Ma ei tea, kas see info on tõsi või mulle nii lihtsalt tundub.
Mis saab minust 5 aasta pärast?
Võib ainult kaks asja juhtuda, emba kumba, kui ma valisin sotsiaaltöötaja töö, ning kui see mulle meeldib, siis jään asutusesiseselt sotsiaaltöötajaks kuskile asutusesiseselt. Kui aga mulle töö ei meeldinud, siis vahetan ma arvatavasti sotsiaaltöös mingi muu eriala peale, näiteks kuskile vanglasse sotsiaaltöötajaks läheksin, või kuskile kasvatajaks. Pigem arvan, et 3-5 aastaga, alates sellest, kui teen praktika hästi olen ma ennast praktikal tõestanud, ja jään meeldivasse õhkkonda tööle. Ühesõnaga olen end piisavalt vajalikuks teinud, et ilma minuta ei saada hakkama, olen asendamatu. Ega mitte igakord ei leita inimese, kes on täpselt heade omadustega, koostööaldis jne.
Mis saab minust 10 aasta pärast?
Olen enda elu piisavalt ülesseehitanud, mul on pere, oma maja, aed. Olen abielus kindlasti oma praeguse poiss-sõbraga. Käin tööga seonduvalt ärireisidel välismaal, kuhu võtan kaasa lapsed, ja kui poisi töögraafik sobib, või ta puhkuse võtab, siis ta ka kaasa. Ma ei tahaks eriti peret maha jätta, kui ma ise kuskil 2 nädalat ärireisil kuskil kaugel välismaal olen, igatsus tuleb liialt peale, et see võib minu unetsüklit ka häirida. Selleks ajaks olen ma end piisavalt tõestanud, ja teen enda tööd lõpuks rõõmuga ja armastusega. Aitan kõiki, nii kuis mu võimalused, jagan soovitusi, suunan edasi abivajajat, kui ise aidata ei saa, täidan töökohustusi ja jagan end piisavalt töö ja kodu vahel ära, et ei kannataks pere, ega töö. Selleks ajaks olen ka pisut karjääriredelil tõusnud, ja kindlasti nooruslikust töökeskkonnast ei ütleks ma ära, kui see ka tugev ja hea on, et hakkama saada rasketes oludes. Õpitakse ju terve elu, seda teen ma isegi.