Eesti imetajad Arvestus 17.12.2014 1. Eesti imetajad üldiselt 1a. Kui palju on Eestis imetajaid? Eestis elab 65 liiki imetajaid. Need jaotuvad 8 erineva seltsi 20 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 21 liigiga. 2. Eesti imetajate iseloomustus Metskits - Capreolus Sihvakas keha, peened jalad ja sale keha. Saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad
asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi. Jooksuaeg on neil septembri ja oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat
Tema möirgamine on kuulda 8 km kaugusele. Emaslõvid möirgavad ka, kuid nende möire on kõrgem ja nõrgem, kui isastel. Lõvid möirgavad sellepärast, et teatada teistele loomadele oma valdustest, hirmutada teisi loomi ja suhelda teiste praidi liikmetega. Lõvid on röövtoidulised loomad. Nad söövad sebrasid, antiloope, metshobuseid, gnuusid ja gaselle. Jahti peavad peamiselt emaslõvid. Suure laka ja raske kehakaalu tõttu ei saa isasloomad jahti pidada. Ta hüppab hoogsalt, aga suurt kiirust nad ei saavuta. Emased kõigepealt noidlevad saaki. Sel ajal on neil kõrvad lidus ja saba langetatud. Siis nad ründavad saaki umbes 45 m kauguselt. Lühikest maad suudavad nad joosta 56 kilomeetrit tunnis. Saaki rünnates haarab emalõvi saagi kaelast kinni, et teda lämmatada. Kui saak on murtud, lähevad toidu kallale kõigepealt isased. 2
Kivisisalik Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16-18 cm. Isasloomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga läheb tal üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Mõnikord võib seljamuster ka puududa ning sellisel juhul on sisalik ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Inimesed arvasid, et tegu on väga mürgise
Kodupiirkond sõltub elupiaga tüübist, aga see võib olla kuni 800ha. Suhtlevad hirved mökitamise teel. Indlevad pullid möirgavad ja emased mökitavad. Oluline on ka visuaalne suhtlemine, nt `'sabapeegli'' esile toomine toimib hoiatussignalina. Sigimisperioodil eritavad emasloomad lõhnanõret. Jooksuaeg on neil septembri lõpust novembrini. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamises kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab 225-245 päeva. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat
läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel on punahirve karvkate punakaspruun (roostepruun) ning talvel hallikaspruun (tumepruun).
tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida. ELUPAIK Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küüntest tekkinud auke. PEREELU Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Pisikesi ilveseid võib sündida kuni kuus, kuid keskmiselt siiski kaks-kolm. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus
Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada, tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv. Paljunemine Suguküpsuse saavutavad emasloomad 45, isasloomad 4aastaselt. Tiinus kestab umbes 15 kuud (453464 päeva). Sünnituseks läheb emasloom varjulisse kohta, kuhu kogunevad ka teised emasloomad. Kaelkirjakul sünnib korraga üks poeg kõrgusega kuni 1,8 meetrit ja kaaluga kuni 80 kg. Kasvades veedab poeg kogu aja ema seltsis, võõrutatamine toimub aasta ja kolme kuu vanuselt. Eluviis Kaelkirjak on seltsiv ja rahuarmastav loom, kes elab 770 pealistes karjades. Karjades on
aktiivsed metsnugisele ja metsad raiumine händkakule) Kogub talveks Vajavad palju Puht haavikud ei Allmaakaevandat toiduvarusid õõnsaid puid sobi ud sobilikel aladel ei ole lendorava poolt asustatud Kasutavad Isasloomad Elupaikade rähnide loodud vajavad suuremat taastamine pesaõõnsusi ala Emasloomad Kasutavad Inimese lähedus pesitsevad toitumiseks üldiselt ei sega üksteisest kaugel kindlaid puid
pikkus 70cm Kaal on umbes 70kg Vabas looduses võib elada 15 aastaseks Leviala Levinud enne kogu Aafrikas,Lõuna-Aasias ja viimasel jääajal ka Euroopas ja Põhja- Ameerikas Nüüdseks Aafrikas peamiselt Saharast lõunapool:Iisraelis ja Indias Pakistanis ja Afganistanis on välja surnud Kokku elab maailmas 9000-12 000 Eluviis Emasloomad elavad üksi või poegadega nende kasvamise ajal Isasloomad elavad karjas,mille juht langetab kõik otsused Peab jahti päeval Võib saavutada lühiksel distandsil kiiruse kuni 120 km/h Võimaldab sellise kiiruse pärast jahtida väledaid saakloomi gaselle Paljunemine Saavutab suguküpsuse kolmeaastaselt Tiinus kestab nii umbes 95 päeva Emasloom toob ilmale 4-6 pisikest poega Pojad lahkuvad ema hoole alt umbes pooleteise aasta vanuselt Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Gepard
küünib ta sinna, kuhu keegi teine rohusööja ei ulatu. Seega puudub kaelkirjakul toidu osas konkurent. Paljude puude oksad, näiteks akaatsiate omad, on liiga okkalised selleks, et neid tervenisti süüa. Seetõttu valib kaelkirjak üksikuid lehti või okaste vahel kasvavaid võrseid. Huule ja pika kaela abil tõmbab ta toidu suhu ja segab kleepuva süljega, et seda parem alla neelata oleks. Mitteokkaliste puude ja põõsaste lehed neelab ta niisama alla. Emas- ja isasloomad söövad harilikult erinevaid puuosi: emasloomad langetavad sageli pea allapoole, isased aga sirutavad võimalikult kõrgele. Täiskasvanud loom sööb päevas kuni 60 kilo lehti ja võrseid. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak aga harva, selleks peab loom kas pikali laskuma või oma eesjalad ettepoole kummardamiseks laiali ajama. Kaelkirjak võib pikka aega joomata läbi ajada isegi nädalate viisi, sest tema vedelikuvajaduse rahuldab suuresti puulehtedes ja -võsudes sisalduv.(lisa 2, 3)
Toitumine Iga emane toob ilmale ühe poja, kes esimestel nädalatel ema külge klammerdub ja Suurkõrv võib õhus peaaegu ühe koha peal paigal toiduretkedele kaasa võetakse, hiljem aga seista. Nii on ta võimeline püüdma mitte ainult ööseks varjepaika jäetakse. Poeg saavutab lendavaid, vaid ka puuokstel, lehtedel, õitel, maapinnal lennuvõime ja täiskasvanu kehasuuruse 1 kuu peatuvaid putukaid ning isegi röövikuid. Lemmiktoiduks vanuselt. Isasloomad elavad sel ajal eraldi. on suurkõrvale igasugused liblikad.
kõhupool on aga jalgade ja saleda hallitriibuline lühikese saba ja Silindriline keha valge. Tema kehaga. Metskitse ja pehme. lühikeste ja laiad, suurte talvekarvkate on saba ümbritseb Käpaotsad ja kõrvadega.Ta küünistega helehall. Ta on valge ala. lõuaalune on värvus on käpad. ehituselt suurem Isasloomad valged ühtlaselt Labidataolised kui valgejänes kannavad suurema hallikas, kuid eeskäpad. osa aastast sarvi. saba on pealt Emased on tumedam ja alt väiksemad heledam.
JAAGUAR (Panthera onca) Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Elupaik Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Jaaguarid elutsevad selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt.
Isasloom liigub emaslooma läheduses ning ootab lehma indlemise algust. Pull võib viljastada kuni seitse lehma. Haaremeid põdral ei teki. Pull viibib lehmaga koos enamasti 10–14 päeva. Kui põdralehm jääb esimesel indlemisel viljastamata, siis indleb ta uuesti umbes kolme nädala pärast. Korduv indlemine suurendab pullide vähesuse korral viljastamise tõenäosust. Indlevad lehmad eritavad spetsiifilist lõhna ja teevad oigavaid häälitsusi, et isasloomad neid kergemini üles leiaks. Tiinus kestab 227–235 päeva. Vasikad sünnivad aprilli lõpust kuni juuni alguseni. Suurem osa mai esimesel poolel. Noorematel lehmadel on vasikaid üks, keskealistel ja vanematel kaks. Kolme või nelja järglast esineb väga harva. Vasikad toituvad emapiimast umbes pool aastat. Muud toitu hakkavad nad tarvitama juba kolmandal elunädalal. Eluiga Põdra keskmine eluiga looduses on 5–12, maksimaalselt 22 aastat, vangistuses kuni 27 aastat.
Tänapäeval on kohus institutsioon, kust inimesed lähevad oma õigust taga ajama ja süüdlane saab vastavalt seadustele ka karistada, kui on kellelegi midagi seaduse vastast teinud. Paraku inimesed ei saa alati kohtust abi ja minnakse omakohtu teed. Inimeste loomuses on see juba sees, et igaüks peab võitlema oma koha eest siin päikese alla. Samuti on ka loomariigis, et igaüks peab võitlema toidu eest ja ka paarilise pärast, kellega järglasi saada. Loomariigis näiteks isasloomad võitlevad omavahel toidu pärast. See ongi ehe näide õigusmõistmisest loomariigis, kus tugevam jääb lihtsalt peale ja saab oma tahtmise ning jääb ellu. Aga ka loomadel on mälu ja nad mäletavad hästi kui keegi teine on neile liiga teinud. Kui teinekord avaneb neil võimalus maksavad kätte ja võtavad näiteks teiselt toidu ära. Inimeste maailmas on ka põhimõtteliselt samamoodi, et kui kellelgi tehakse ülekohut, siis
niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku
3.3 Valmikud Sääsklaste valmikud on õrna kehaehitusega, äsjakoorununa on nad pehme kehakattega ja abitud. Mõne päeva peatuvad nad veepinnal või rohukõrrel, kuni suudab lennata. Oma õrna kehaehituse tõttu on nad niiskuse ja varjulembesed ning tuul ja päike ei meeldi neile samuti. Enamuse ajast veedavad nad põõsastikus, tihedas rohus jne (Remm, 1954). Valmikujärk kestab mõned kuud. Pistesääsklased toituvad inimese, kodu- ja metsloomade verest. Isasloomad verd ei ime. Emasloomadel on vereimemine aga hädavajalik, vastasel korral ei hakka nende kehas arenema sugurakud (Remm, 1954). Pärast õnnestunud vereimemist lendab mõnda varjulisse kohta seedlema. Mõne päeva pärast ta muneb. Selline imemine ja munemine võib toimuda suve jooksul mitu korda, juhul kui sääsk ei hukku (Remm, 1954). Isasloomade eluiga on aga lühem. Tavaliselt ollakse suurtes parvedes ja oodatakse emaslooma saabumist, et ta viljastada
Aivar Siska 12.02.2012 Jaaguar Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur
suurte tükkidena mürkmaod hammustavad ehk salvavad Toit putukad, ussid, teod hiired, konnad, linnupojad, si- salikud ROOMAJATE SIGIMINE JA ARENG: lahksugulised loomad - emas- ja isasloomad kehasisene viljastamine - isane viib seemnerakud emaslooma organismi, kus need ühinevad pulmatants viljastatud munaraku ümber tekib õhuke nahkkest - muna - kaitsev ümbris ja toitained roomajad munevad maismaale moondeta areng - munast koorunud roomaja on oma vanemate sarnane järglased väljuvad munetud munast kohe kohe otsivad toitu sisalikud on suguküpsed 2, maod 3 - 4 aasta pärast Rästik sünnitab järglased ilma munakestata!
eluga kohastunud selgroogsete rühm. elupaigad Sisalikud elavad kõigil mandritel peale Antarktise, samuti enamikul saarestikel. Neile meeldivad igasugused päikese käes soojenevad pinnad, mille läheduses on olemas sobivad varjumispaigad. Sisalikud mõnulevad päikese käes hommikul ja pärastlõunal, kuid mitte tugevas keskpäevakuumuses. Toitumine Söövad mardikaid, rohutirtse, röövikuid, usse ja teisi selgrootuid. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Toitu haaravad teravate hammastega tervelt või suurte tükkidena. PALJUNEMINE Enamik roomajaliike saab järglasi munedes Eestis elutsev arusisalik on üks väheseid, kes poegib ja üks sisalikuema saab korraga kümmekond poega Kivisisaliku emasloom muneb aga näiteks 6...16 muna ning kaevab need madalasse auku Kaitsekohastumused Neil on nii passiivseid kui ka aktiivseid kohastumusi enda
Lõugkobija otsal paikneb eriline pirnja kujuga bulbus. Ämblike paaritumine on isasele sageli surmatants. Et ämblikud söövad kõike, millest jõud üle käib ja mis liigub, peab emasele lähenev isane juba eemalt daamile delikaatselt selgitama, et ta pole kohale tulnud ainult ärasöömiseks. Olukorda komplitseerib asjaolu, et mõne ämblikuliigi isasloom võib olla emasest 1000-1500 korda väiksem. Et isase lähenemine meenutaks emasele võimalikult vähe saaklooma käitumist, esitavad isasloomad potentsiaalsele partnerile sageli pikki koregraafilisi etendusi, mis peaksid mõtte söögist mujale viima. Kes tantsida ei oska, meelitab kingiga- heidab daamile ette mõne kinnipüütud ja seotud putuka. Kuni daam kingi kallal askeldab, masseerib isane ta salamisi omamoodi transsi. Kui tegu tehtud, päästavad isase vaid kiired jalad. Ent enamasti on emane nobedam. Mõne liigi isased ei hakka aga sündmuskohalt põgenemisega vaeva nägema, vaid peidavad end emase eest... emase enda selga ära
Hallhüljes Sissejuhatus Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. Elupaik Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult
nõmmedel, teepervedel.Elab kiviaiad.Talve veedavad nad üksikult ja haldab kindlat talveunes,kevadel ärkavad territooriumi. varakult. ............................... Välimus Pikkus 16-18 cm Suure ............................... peaga, Isasloomad on rohelised, emasloomad 10-16 cm pikk, tumedat värvi, pruunikad. keha peal on Sigimine muster,isasloomadel on oranz Sigib taimestikuvabadel ja kõhualune, emasloomadel kõht liivastel aladel mais või valkjas. juunis.Emasloom muneb 6-16
Nad kraabivad keerulise, isegi mitmekorruselise uru, mida kasutab palju põlvkondi. Mägra karvastik on kohev ja kare, üle lauba läheb kolm valget vööti. Käppadel on pikad küünised, mis hõlbustavad käikude kraapimist. Ta tegutseb pimedas ja sööb segatoitu, mida otsib mööda kindlaid radu liikudes. Mäger magab talveund. PÕDER: Eesti suurim sõraline; võib kaaluda üle viiesaja kg. Põder elutseb Euraasia ja PõhjaAmeerika okasmetsades. Tal on tihe karvastu ja lõua all habe. Isasloomad pullid kannavad suure osa aastast pulga või kühvlikujulisi sarvi. Sarved hakkavad kasvama aprillis, hilissügisel või talvel heidavad pullid need ära. Põdra jooksuaeg algab augustis ja lõpeb oktoobris, sel ajal peavad pullid ägedaid taplusi. Põdralehm sünnitab 12 vasikat. Suvel söövad põdrad rohttaimi ja oksi, talvel peamiselt männi ja haava koort ning oksi, tekitades niiviisi eriti noorendikele suurt kahju.
Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida. Voodilutikas kuulub lutikaliste seltsi. Lutikad on nokakujuliste suistega varustatud putukad. Voodilutikas toitub püsisoojaste loomade, peamiselt imetajate ning mõningate lindude verest. Inimese poole tõmbab lutikat see, et me hingame välja süsihappegaasi ja meie organism kiirgab soojust. Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 - 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule. Olles end verd täis imenud, naaseb ta oma varjupaika, kus hakkab toitu pikkamööda seedima. Hästiköetavates majades lutikad sigivad aasta läbi. Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse ning lõhedesse. Lutikas võib muneda koguni 100 muna, harilikult ühe muna kaupa päevas.
Niiviisi saab ta näha, kuulda ja haista kõike, mis toimub kaldal, ilma et teda ennast märgataks, ning olla ühtlasi kaitstud ka päikese eest. Öösel tuleb ta kaldale ümberkaudsete rohumaade värskeid taimi sööma. Suurele kogule vaatamata on jõehobu ka maismaal kiire. Jõehobu tohutu suured alumised silmahambad on nagu elevandi võhad, need võivad olla kuni meeter pikad. Kihvad on hirmuäratavad relvad, mida isasloomad kasutavad jooksuajal omavahelises võitluses, aga ka ootamatu kallaletungija vastu. Klassifikatsioon : *Selts: sõralised, sugukond: jõehobulased. Pikkus ja kaal : *Keha pikkus kuni 4 m ja kaal võib ulatuda kuni 4 tonnini, millest 200 kg kaalub pea. Eluiga : *Jõehobu elab umbes 50 aastat. Kaitse : *Nii nagu elevanti, on ka jõehobu kütitud tema kihavde (elevandiluu) pärast. Tänapäeval on liik looduskaitse all. Kiirus :
ettepoole ulatuv haru. Elupaik. Eelistab niiskeid tiheda alustaimestikuga leht- või segametsasid, mille läheduses on põlde. Võib liikuda ka okaspuunoorendikes. Eluviis. Enamjaolt hämarikuloom, kes liigub nii hommikul kui ka õhtul. Varem oli ta aktiivne ööpäev läbi, kuid inimtegevuse tõttu liigub rohkem hämarikus. Pullide liikumispiirkond võib ulatuda kuni 12 hektarini. Emanjaolt kipuvad elama karjades, mis on külmal ajal ja toidu nappusel suuremad ning muul ajal väiksemad. Isasloomad on domineerivad. Segamini võib ajada. Kui teda kellegil näha õnnestub siis vaevalt teda segamini mõne teise loomaga ajada saab. Kuna tähnikhirvi on Eestis äärmiselt vähe, siis võib esimene pähetulev mõte olla punahirv, kuid tähnid räägivad kiiresti tõe välja. Levik ja arvukus Eestis. Tõenäoliselt seda looma Eestis ei ole, kuid vahel võib ta ida-poolt siia sattuda. Kõige tõenäolisemalt võib teda kohata Kirde-Eestis kuhu ta Leningradi oblasti kaudu sattuda võib. Eluiga
kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Sisalikud on aktiivsed vaid päevasel ajal. Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis-mais, varsti peale ärkamist jaotuvad
1,5-3,5 aastat. Selle ajaga õpivad nad toitu otsima, jahtima, end kaitsma. Pojad veedavad 3 esimese talve koos emaga, järgmise emakaru läheduses. Emapiimast võõrduvad nad kusagil 1,5 aastaselt. Suguküpseks saavad karud 3-aastaselt, poegivad esmakordselt 45 aastaselt, järeltulijad sünnivad üle aasta. Teistel andmetel saavad emasloomad suguküpseks 5-7- aastaselt ning isasloomad paar aastat hiljem, siis kui nad on piisavalt kogukad ja tugevad, et suuta vanematega võidelda. Täiskasvanud isasloom võib tappa teise karu pojad, et emasloom taas valmis paarituma oleks, või siis lihtsalt toiduks. Pojad põgenevad sel juhul puu otsa ning ema kaitseb neid isegi siis, kui isasloom on temast tunduvalt suurem. Pruunkarule kuulub karulaste vanuserekord tehistingimustes on ta elanud 47-aastaseks. Keskmiselt on vanuseks aga 30-35 aastat. Sotsiaalsus
seljakilbi suurusega. Erinevad teadlaste uuringud on näidanud, et näiteks(Eretmochelys imbricata) saavutab oma suguküpsuse, kui tema kilprüü on 60-95cm pikk, võrdluseks võime tuua, (Caretta caretta), kes saavutab oma suguküpsuse, kui tema kilprüü on ca 79cm pikk. 4.2. Paaritumine Merikilpkonnade kurameerimine algab juba mitu nädalat enne pesitsusaega. Kuna merikilpkonnade paaritumine toimub vees, siis ei ole selle kohta palju teada. Seda fakti kinnitab ka see, et isasloomad ei käi paaritusajal kaldal, vaid elutsevad vees. Kui emasloomale on huvilisi rohkem kui üks, siis peetakse maha duell. Duell seisneb selles, et isasloomad venitavad oma kaela nii pikaks kui saavad, võitjaks osutub loom, kelle kael on kõige pikem. On täiesti tavaline, et isaseid on rohkem, kui emaseid, siis emane saabki välja valida omale meelepärase isase, kellega ta paarituma nõus on.(Sea Turtle-world, 2009) 4.3. Poegimine
Täiskasvanud metssigade küttimist praegusel aastaajal juba välditakse jahimeeste poolt. (Läänemaa portaal metssead juba poegivad) Metskits (metskits google pildi otsing) Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. (Eesti imetajad) Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Metskits on paigatruu loom. Harilikult jääb
Anakonda neelab oma ohvri tervelt alla. Ta ülalõua luud on liikuvad, mis võimaldavad maol alla neelata tema keha laiusest kaks korda suurema looma. Pärast niisugust suurt jõupingutust ei pea anakonda mitu nädalat üldse midagi sööma. PALJUMEMINE Anakonda elab harilikult täpselt kindlaksmääratud piiridega territooriumil erakuelu. Iga suguküps emasloom hakkab vihmaperioodi saabumisel eritama erilisi lõhnaaineid, nn feromoone. Ümbruskonnas elutsevad isasloomad on võimelised neid üsna kaugelt tundma ning suunduvad kohe sinna, kust lõhna tuleb. Kurameerimise ajal surub isane end vastu emast, mässib end ta ümber ning tõstab üles niiviisi, et ta pea emase kaelal puhkab. Seejärel laseb isane käiku anaalava külgedel paiknevad küünised. Nende funktsioon kopulatsiooni stimuleeriva elundina on säilinud vaid boalastel ja püütonitel: enne paaritumist stimuleerib isasloom nendega emase kloaagi ümbrust. Enamik madusid
Ovogoon-emasorganismis esinev munaraku eellane. Ovulatsioon-küpsenud munaraku vallandumine munasarjast ja liikumine munajuhasse. Kehasisene Kehaväline viljastumine viljastumine *kahepaiksed,kalad *enamikud *munarakud lühijalgsed,roomajad,linnud viljastuvad vees imetajad *viljastumine *munarakus toimub *viljastumine toimub sigimisperioodil ligikaudu 28-päevase *emas- ja tsükliga isasloomad *munarakk väljub heidavad vette munajuhasse u. 14.päeval lausa miljoneid pärast menstruatsiooni munarakke 12.Ontogenees-isendi individuaalne areng.Sugulisel paljunemisel vältab viljastumisest kuni surmani, mittesugulisel-vanemorganismist eraldumisest surmani.(Enamasti suguliselt paljunevatel organismidel) Partenogenees-uue organismi areng viljastumata munarakust. (nt.vesikirbul,võilillel,kortslehel,lehetäil) 13.Embrüogenees-organismi looteline areng
Need võimaldasid stegosaurusel arvatavasti tagajalgadele püsti tõusta ja taimedeni ulatuda. Looma hambad olid tillukesed ja nõrgad. On teada, et dinosaurused (sealhulgas ka dinosaurus) munesid madalatesse maasse kaevatud süvenditesse mitu väikest muna. Munad kaeti liivaga, et nad päikese käes ära ei soojeneks. Pojad kasvasid peale koorumist kiiresti, et mitte langeda saagiks röövloomadele. Kuna stegosaurus oli karjas elav loom, võitlesid isasloomad emaste kaitsmise ja karjajuhi rolli eest. Stegosaurus võis langeda kiskjates dinosauruste, näiteks allosauruste, ohvriks. Stegosaurus oli suhteliselt aeglane ja kaitsetu. Ta ei olnud kiire loom ja polnud seega ka suuteline ründaja eest pagema. Stegosauruste ründajat võisid haavata mingil määral vaid ogad. Faktid: Pikkus: kuni 10 m. Kaal: kuni 4 tonni. Aju suurus: suurim leitud aju on mandariini suurune. Luuplaadid: suurim leitud luuplaat oli 60 cm kõrgune. Sabaogad: umbes 1 m pikkused
Arvatakse, et elevantide eellane oli pooleldi veeloom. Kõigil elevantidel on tunnuseid, mis on omased veeloomadele: hea ujumisoskus ja hõre karvkate. Elevant suudab oma lonti hingamistoruna kasutades ujuda kuni 6 tundi järjest ja 50 km kaugusele. Elevandid elavad karjades. Nad on üldiselt rahumeelsed ega ründa vabaduses inimesi, kuid võivad oma suurte mõõtmete ja massi tõttu vahel inimestele kogemata viga teha. Vanad isasloomad elavad vahel üksinda ja võivad muutuda tigedaks, muuhulgas inimest ilma provotseerimata rünnata. Korduvalt on juhtunud, et elevant safaripargis auto katuse peale keerab. Nii aafrika kui aasia elevanti saab kodustada, ehkki aasia elevanti kodustada on märksa lihtsam. Varem kasutati elevante hulganisti tööloomadena, kuid traktorid on hakanud neid välja tõrjuma. KaguAasias kasutatakse elevante veel väga soistes piirkondades, kuhu traktor lihtsalt sisse vajuks ja kinni jääks.
Mittesugulisel paljunemisel on ka ontogenees aga alguseks on vanemorganismist eraldumine. Erandina võib uus organism areneda ka viljastumata munarakust partenogenees. NT: loomadest mesilased,vesikirbud, taimedest võilillel,kortslehel) Kehaväline viljastumine ( enamik selgrootuid ja mitmed selgroogseid-kalad kahepaiksed)- viljastumine toimub vees, sugurakud kohtumine vees juhuslik ja hävivad vees kiiresti või satuvad toiduks. Et viljastumine ikka toimuks: heidavad emas-ja isasloomad sigimisperioodil vette väga palju sugurakke (miljonites) Kehasisene viljastumine- (enamik lülijalgseid, kõik roomajad linnud imetajad)- munarakkude arv tunduvalt väiksem , halbade väliskeskkonna mõjude eest kaitstud. Mehe seemnerakud: valmivad pidevalt alates suguküpsusest kuni kõrge vanuseni Naise munarakud: alates suguküpsusest tsükliliselt kuni 45-55.a menopausini ja ovulatsioon lakkab. Valmimine toimub 28 päevase tsükliga, munarakk väljub munajuhasse 14
täielikult emast. Nad on pimedad, kurdid ja abitud. Kuuvanused kutsikad on võimelised juba liha sööma. Sellest ajast jagab kari nendega toitu. Täiskasvanud hundid söövad kõhu täis ja urus oksendavad nad selle välja, et poegi toita. Vahel on hundikutsikad võimelised karjale järgnema juba suvel. Järgmisel aastal iseseisvub osa neist, aga osad jäävad karja. Põhiandmed: Pikkus: keha pikkus 100-150 cm, saba pikkus 31-51 cm Turja kõrgus: 65-80 cm Kaal: kuni 80 kg Suguküpsus: isasloomad 3-aastaselt, emasloomad 2-aastaselt Innaaeg: märts Tiinuse kestus: 61-63 päeva Poegade arv: 4-5 Harjumuspärane eluviis: elavad tavaliselt 7-10 isendist koosnevas rühmas Häälitsused: ulgumine Toitumine: jänesed, põhjapõdrad Eluea pikkus: umbes 7 aastat Huvitavat: Umbes 10 protsendil jahikäikudest on edu Arktika aladel on nii vähe toitu, et midagi ei lähe raisku. Näiteks tundrahunt sööb jänese ära koos naha, kontide ja sisikonnaga
Jaheda vee pärast on A. loomastik liigivaene, kuid väga isendirohke. Planktonikülluse pärast elab seal palju vaalu, kalmaare, hülgeid ja linde; A. on maailma tähtsaim vaalapüügipiirkond. Vaalade arvu vähenemise tõttu on kiiresti paljunenud *krill (peamine vaalatoit)." Kergueleni saarel on registreeritud tugevaim ookeanituul (75 m/s) (aasta keskm. t° --45 kuni -- 55 °C) Merilõvid Antarktika merilõvil on vooljas keha, mida katab pruunikaspunane karv. Isasloomad on suuremad kui emasloomad, nad võivad kasvada kuni 4 meetri pikkuseks. Nende kaela ümbritseb pikkadest karvadest koosnev lakk. Kõik merilõviliigid elavad suurte karjadena meres, aga kui jõuab kätte paljunemisaeg, suunduvad nad rannaaladele. Isased võitlevad üksteisega, et saada oma haaremisse rohkem emaseid. Viimastel aastakümnetel on küttimise tõttu nende loomade arv ohtlikult vähenenud. Mõõkvaalad Mõõkvaal, tuntud ka kui mõõkdelfiin on kõige suurem delfiiniliik
Karupojad lahkuvad peale kuue kuu möödumist koopast. Siis ei anna ema neile enam piima, vaid õpetab neid jahti pidama. Ema ettevaatlikkusest hoolimata langevad vahel grislipojad vanade ja üksikute isakarude ohvriks. Esimese talve veedavad karud ema koopas, vahel isegi rohkem. Grislid elavad kuni 30 aastat vanaks. Grisli jääkaru Jääkarud elavad Arktikas lahvandustega jääväljadel. Isasloomad hulguvad jääväljadel sügisest kevadeni, kevadel siirduvad nad maismaale. Emased lähevad maismaale sügisel. Arktika jääväljadel ujub ligikaudu 25000 jääkaru. Jääkaru on nüüdisaja kiskjalistest suurim. Ta on nii tugev, et tema ainus käpalöök võib tappa inimese. Jääkaru kaalub kuni 700 kg ja kehapikkus on tal 200-250 cm. Tema märgumatu kollakasvalge karvastu on väge tihe, karvad katavad ka jalataldu. Jääkarul on saagi haaramiseks väga teravad küünised.
Marani ,,Loodusfilmi" ja H. Ling raamatut ,,Põder". 3 Välimus Euroopa põder (Alces alces) on suurim hirvlane ja maismaaimetaja Euroopas. Isasloomi nimetatakse põdrapullideks, nad kaaluvad kuni 600 kg. Emasloomi kutsutakse põdralehmadeks, nemad kaaluvad kuni 375 kg. Keskmine eluiga looduses on 5-12, maksimaalselt 22 aastat. Vangistuses kuni 27 aastat (emasloomad elavad kauem kui isasloomad). Põdral on pikad jalad, kõrge turi (õlakõrgus kuni 190 cm) ja madal tagakeha. Pea on kitsas ja pikk, iseloomulik pikk ülamokk (nina näib olevat kongus). Lõua all on karvadega kaetud nahavolt (,,habe"), isasloomadel kuni pool meetrit, emasloomadel väiksem. Põdra kõrvad on pikliku kujuga ja suured, saba on lühike (raske silmaga eristada). Põdral on ülihea haistmine ja kuulmine, nägemine nõrgem (võrreldav inimese omaga). Karvakate on tihe ja pikk, värvuselt pruunikasmust
Tiivaulatus 95-110 mm. Isasel on tagakeha helesinine, musta värvi pikivöötidega, pea on roheline, emasel - laia pruuni värvi mustriga sinise- ja rohelisekirju tagakeha. Tiibasid on 2 paari, liiguvad üksteisest sõltumatult. Elupaik: järved (seisuveelised veekogud sh. tehisveekogud) Ohutegurid: keskkonnamürgid, õhusaaste, hapestumine Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Selgroogne Pteromys volans, lendorav Kirjeldus: Emaslendorav kaalub umbes 150 grammi, isasloomad on keskmiselt pisut väiksemad. Nende keha on 1320 cm pikk, lamejas saba on 914 cm pikk. Lendorava silmad on suhteliselt suured ja mustad. Keha katab üleni hall karvastik, kõhuosa on mõnevõrra heledam kui selg. Elupaik: vanad metsad Ohutegurid: lagunevate ja õõnsate ning kuivade puude kadumine/hulga vähenemine, lageraied, metsade vanuse muutumine: vanade metsade ja suurte puude kadumine Ohustatuse kategooria: ohualdis
4. Kirjeldus 5. Levik, elupaik 6. Toitumine 7. Sigimine 8. Areng 9. Ohustus ja kaitse 10. Kokkuvõte 11. Kasutatud materjalid 2 ´ SISSEJUHATUS Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. 3 KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170310 kg ja emastel 105186 kg. 4 LEVIK, ELUPAIK
eluviisiga, näha ei ole teda lihtne. Talvel on aga hea tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke. Ilvese jooksuaeg on veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegi sünnib 1 5. Piima imevad pojad 2-3 kuu vanuseni. Pojad jäävad esimese eluaasta lõpuni ema juurde. Ilvesed elavad enamasti üksikult, kuid ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas- ja isasloomad koos. Emasloom ei poegi igal aastal. Ilves sööb kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ta murrab toiduks peamiselt jäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Ilves sööb oma ohvrit esialgu silmadega, seda hüpnotiseerides, vahel ohvriga mängides. Ilves lamab ja püherdab ohvri peal ka pärast söömist,
Emaselevant saab korraga ainult ühe poja. Poeg kaalub sündides umbes 100 kilo. Elevandi esimese 18 kuu jooksul saab ta toidu emalt, kuigi taimi saab ta süüa ka mõne kuu vanuselt. Tavaliselt elavad koos üks täiskasvanud loom ning tema järeltulijad. Tütred jäävad koos oma emaga elama kauaks, kuid pojad lahkuvad juba varakult. Pojad liituvad tihtipeale isasloomade grupiga, vastasel korral jäävad nad üksikuks. Hiljem loovad nad ka perekonna. Isasloomad elavad kuni viieteistkümne ja emasloomad kuni kolmekümne ruutkilomeetri suurusel maalapil. Need numbrid võivad küll kuival perioodil suureneda, kuid suurt rännet nad loomulikult ette ei võta. Elevandid on taimtoidulised loomad. Enamasti söövad nad rohtu, bambust, kaunvilju, puukoort, palmilehti ja igasuguseid ronitaimi.Vahel söövad nad ka viinamarju, metsõunu ja mangot. Ameerika elevandil kulub söömisele 16 tundi päevas. Ta võib päevas süüa 140-270 kg toitu
Vihmametsades on ka südapäeval hämar, sest vähemalt kolmele kõrgustasemele ulatuvad ja üksteisega tihedasti läbi põimunud puude võrad varjavad metsaalust päikesekiirte eest. Jaaguar (Panthera onca) on läänepoolkera suurim ja võimsaim kaslane. Kaslastest on jaaguarist suuremad vaid lõvi ja tiiger. Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 4070 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad Jaaguari levikuareaal. Punasega endine, rohelisega praegune. Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades
veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel.
mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Toiduahela tipplülina ei ole täiskasvanud hallhülgel looduslikke vaenlasi. Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja hallhülged kogunevad poegima lähedalasuvatele saartele. Hallhülge innaaeg on varakevadel. Isasloomad moodustavad 67 emasloomaga haaremeid. Tiinus kestab aasta, tavaliselt sünnib üks poeg veebruari lõpus, märtsis. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vette lähevad nad umbes 9 kuu pärast. Ilma vanaloomade hooleta pojad hukkuvad. Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, hajuvad hallhülged ulgumerele üksikult või väikeste salkadena.
Tavaliselt otsitakse korjuseid lagedatelt maadelt, et toit oleks näha ka kõrgemalt. AAFRIKA ELEVANT: kuulub londiliste seltsi ja elevantlaste sugukonda. Aaf-elev on maismaa suurim ja tugevaim imetaja, samas on ta üks leebemaid. Elab püsivates perekondlikes rühmades. Nende suhted on nii lähedased, et nad korraldavad surnud loomadele matused ning katavad need okste ja lehtedega. Emasloomad koos poegadega elavad karjas, mille juhiks on täiskasvanud emane. Noored isasloomad aetakse karja juurest minema, siis kui nad suguküpseks saavad.Täiskasvanud isased elavad samuti eraldi. Nad saavad loa läheneda emaste karjale vaid emaste jooksuajal. Elevandid on eranditult rohusööjad loomad. Söövad lehti, rohtu, peenemaid oksi, puuvilju. Hangivad toitu londi abil ja pistavad suhu kus nad toidu väheste hammastega peenestavad. Kui elevant jääb korraga oma hammastest ilma, sureb ta nälga, sest ei saa süüa. See juhtub tavaliselt 70. eluaasta paiku
Täiskasvanud metskitse kaal on 30 kg, tallel 20 kg. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Tallede imetamine kestab 4 kuud. Iseseisvaks saavad talled 2. aastaselt ja suguküpsuse saavutavad 1,5. aastaselt. 4. Sarvekandja ehk isasloom Hirvlaste isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi. Sarved on vajalikud territooriumi märgistamisel ja "turniirirelvadena". Nende kuju ja suuruse järgi võib hinnata soku vanust ja tervislikku seisukorda. Noortel sokkudel kasvavad sarvealgmed juba oktoobris, veebruaris langevad need maha ja uued, päris sarved, hakkavad sirguma märtsis-aprillis. Vanadel sokkudel kasvavad sarved kevadtalvel ja saavutavad täismõõtmed juba aprilli lõpuks või mai alguseks.
annaabi.ee 
