Anakonda (2)

ANAKONDA
ELUVIIS
Anakonda koduks on troopilised vihmametsad Amazonase jõgikonnas. Tema meelisbiotoopideks on aeglasevoolulised jõeharud ja –käärud, soodid ning järved, soostunud madalikud . Maismaal raskepärane ja pikaldane anakonda ujub ning sukeldub oivaliselt ja võib kaua vee all viibida. Ta peab vee all vastu üle 10 minuti, seejuures sulguvad ta sõõrmed eriliste klappidega. Saaki passib anakonda harilikult madalas vees, kohe veepinna lähedal. Sageli lebab kerratõmbunult liikumatult vee peal ning laseb end voolul edasi kanda. Veest paistab siis välja vaid ta pea. Anakonda peab jahti harilikult öösiti, päeval aga lamab madalas vees või peesitab päikese paistel, võimas keha puuoksalt alla rippumas. Nagu enamik madusid, on ta suurepärane ronija ning varjab end vaenlaste eest sageli puu otsas. Seda ei pea täiskasvanud anakonda aga tihti tegema, kuna peale inimeste pole just palju olendeid , kes on küllaldaselt tugevad selleks, et võitluses anakondaga edu saavutada. Anakonda võimsaim vaenlane on jaaguar .
TOITUMINE
Anakonda saagiks langevad harilikult hirved ja pekaarid, eriti aga suured vee ligiduses elutsevad närilised: aguutid, pakad ning kapibaarad . Ta püüab ka vees elutsevaid loomi, vahel koguni kaimankrokodille. Anakonda passib pikki tunde kaldaäärses madalas vees, kus loomad joomas käivad. Anakonda ründab siis, kui ohver vee kohale kummardub, haarates oma teravate hammastega tavaliselt kinni jäsemest või kaelast ning tõmmates ohvri vette. Kui tal see õnnestub, on ohvri saatus otsustatud. Harilikult uputab anakonda saaklooma ära, et säästa end kägistamise pingutustest. Nagu kõik boalased, kägistab anakonda ohvri oma kehakeerdudega. Iga kord, kui ohver välja hingab , tõmbab anakonda silmuse üha enam koomale, seetõttu ohver kas lämbub või sureb südame lõhkemise tõttu. Anakonda neelab oma ohvri tervelt alla. Ta ülalõua luud on liikuvad, mis võimaldavad maol alla neelata tema keha laiusest kaks korda suurema looma. Pärast niisugust suurt jõupingutust ei pea anakonda mitu nädalat üldse midagi sööma.
PALJUMEMINE
Anakonda elab harilikult täpselt kindlaksmääratud piiridega territooriumil erakuelu. Iga suguküps emasloom hakkab vihmaperioodi saabumisel eritama erilisi lõhnaaineid, nn feromoone. Ümbruskonnas elutsevad isasloomad on võimelised neid üsna kaugelt tundma ning suunduvad kohe sinna, kust lõhna tuleb. Kurameerimise ajal surub isane end vastu emast, mässib end ta ümber ning tõstab üles niiviisi, et ta pea emase kaelal puhkab. Seejärel laseb isane käiku anaalava külgedel paiknevad küünised. Nende funktsioon kopulatsiooni stimuleeriva elundina on säilinud vaid boalastel ja püütonitel: enne paaritumist stimuleerib isasloom nendega emase kloaagi ümbrust. Enamik madusid munevad, ent anakondad ja teised boalased sünnitavad eluspoegi. Emasloom toob korraga ilmale 20-40 poega . Poja pikkus on umbes 65 cm ning ta on oma vanemate täpne koopia. Emasloom oma järglaste eest hoolt ei kanna. Juba mõni tund pärast sündi on noored anakondad täiesti iseseisvad. Nad alustavad oma kiskjaelu kalu ja konni süües, kuni on piisavalt suured, et püsisoojaseid loomi jahtida.
Kasutaud interneti lehekülg :www.miksike.ee