Leidsid 26 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Inimest nakatavad viirused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
viirus, viirused, herpes, epiteel, kesknärvi, immuunsus, vaktsineerida, retroviirus, herpesviirused, epiteelkoe, tuulerõuge, alaliik, täpid, barri, nakkuslik, kasvajad, soolatüükad, suguelu, rinoviirused, sisenema, nakatumine, peiteaeg, 1aasta, haigusnähud, unetus, agressiivsus, depressioon, enteroviirused, retroviirused, rakulise, mehelt(mesikäpp, võsavillem). Liigi moodustavad sarnased isendid, kes on võimelised omavahel vabalt ristuma ja andma viljakalt järglasi. Liikide ühendamisel kõrgematesse taksonitesse on aluseks homoloogia ehk ehitusplaaniline sarnasus. Veel kasutatakse süstematiseerimisel analoogiat, mis on funktsionaalne sarnasus (inimese liht- ja putuka liitsilm). Viirused Teadusharu, mis uurib viiruseid nimetatakse viroloogiaks, teadlane on viroloog. Viirused on randitult kõik haigusi esilekutsuvad ehk patogeenid. Viirused ei kuulu elusorganismide hulka kuna neil puudub rakuline ehitus ja nad ei suuda eksisteerida peremeesorganismita. Vastavalt nukleiinhappe esinemisele eristatakse DNA ja RNA viirusi. Viirus koosneb ümbrisest, kapsiidist ja genoomist. Viiruste raviks kasutatakse kaitsevaktsiine. Viiruse omadused määrab ära tema genoom, milleks on DNA või RNA molekulid. Nukleiinhapped säilitavad viiruste pärilikku
1.1 Viiruste definitsioon Viirused on valgusmikroskoobis nähtamatud, ainult elusrakkudes paljunevad parasiidid.Viirustel on järgmised omadused: 1) nad pole valgusmikroskoobis nähtavad ja läbivad bakterifiltreid. 2) viirustegenoom on elusrakkudes isepaljunev kindla struktuuriga DNA või RNA molekul. 3) viiruste genoom ei sisalda geene, mis tagaksid viiruste ainevahetuse keskkonnaga või võimaldaksid neil sünteesida raku- väliselt valke. 4) viirus sunnib rakku sünteesima ka viirusvalke. 5) väljaspool rakku esineb viirus nakkusvõimelise viirusosakesena. Kas viirused on elus? Viirusi tuleb käsitleda kui erakordselt lihtsaid mikroobe ja ühtlasi kui äärmiselt keerukaid isereguleeruvaid keemilisi ühendeid. Kui elu defineerida geneetilise info paljunemisena, siis on viirused elus, kui nad on peremeesorganismi rakus. Väljaspool rakku aga eksisteerivad viirused viirusosakestena ega pole võimelised paljunema.
1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni.
Tallinna Õismäe Gümnaasium Viiruste mõjust inimesele Ainealane uurimistöö Johanna Oras 11a. Juhendaja õpetaja Inga Ehrpas Tallinn 2012 SISUKORD 2 1.SISSEJUHATUS Enamus viirused on inimkonda kimbutanud terve ajaloo vältel. Nad tegid seda märkamatult, kuni nende olemasolu paljastati 19. sajandil. Alates sellest ajast on inimesed püüdnud nendega võidelda ja päästa enda lähedaste elusid. Pingutused on kandnud vilja, sest paljudele haigustele on leitud ravi, kuid on veel neid, mis jätkavad inimeste tervisliku süsteemi kahjustamist. Oma uurimistöö teemaks valisin viirushaigused, sest lähen tulevikus kindlasti seda õppima ja tahan sellel alal töötada
Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad erinevates nahakihtides ja –tüüpides ekspresseeritavad tuumafaktorid erinevate viirusegeenide transkriptsiooni. Hiliseid geene ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude küpsemist, saab viirus naha pinnale ja eritatakse/irdub koos nahapinna surnud rakkudega. Patogenees. Infitseerivad ja paljunevad lameepiteelis, indutseerides epiteeli proliferatsiooni: nahas tüükad, limaskestadel genitaalsed, oraalsed, konjuktiivipapilloomid. Tüügas areneb viiruse poolt indutseeritud raku kasvu ja basaal-, granuloos- ja ogakihi paksenemise tõttu
SIGADE AAFRIKA KATK Põhjustaja: Asfarviridae Ikosaeedriline Asfivirus Lipiidse ümbrisega Sigade Aafrika katku viirus Genoom sisaldab kaheahelalist DNA-d Korjuses 2,5 kuud Replikatsioon toimub Väljaheites 5 kuud nakatunud raku tsütoplasmas Pinnases 6 kuud Viirus indutseerib komplementi siduvate-, pretsipiteerivate- ja
DNA viirused Herpesviridae – ümbrisega Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond - Mareki haiguse tekitaja laadsed viirused Tüüpliik - lindude herpesviirus-2 -> Liigid – lindude herpesviirus-2 (Mareki haiguse viirus-1), lindude herpesviirus-3 (Mareki haiguse viirus-2) -> Mareki haigus Viirus põhjustab kodulindudel lümfomatoosi, neuropaatiat. Viirusel eristatakse kolm serotüüpi: 1. väga virulentne onkogeenseid muutusi põhjustav tüvi, 2. kalkunitelt ja kanatibudelt kaks mitteonkogeenset tüve. Viirus-rakk interaktsioonid: produktiivne
Iluravi Rahvusvaheline Erakool Kosmeetiku eriala Kati Sepp, Ave Liiviku, Triin Ruukel, Merli Mikko, Birgit Pajuri, Birgit Taliväting PAPILLOOMVIIRUSTE POOLT PÕHJUSTATUD KASVAJAD Referaat 3 Tartu 2009 SISSEJUHATUS HIV kõrval jäetakse tahaplaanile väga tõsine viirus papilloomiviirus Human Papilloma Virus (HPV), mille levikust ja ennetamisest ollakse suhteliselt vähe teadlikud. Papilloomiviirused on väikesed ja väga salakavalad DNA viirused, mis ei anna esialgseid sümptomeid. Inimesel on neid teada üle 100 tüübi. Enamik neist tekitavad healoomulisi käsnjaid moodustisi, mis on madala riski HPV-d. Halvaloomulisi kasvajaid tekitavad kõrge riski ehk onkogeensed HPV-d.
bakterite sademes ~ 1012 rakku/g. § Rakutuuma puudumine; § Monokromosomaalsus ja haploidsus; § DNA on kogu oma pikkuses funktsionaalne; § Prokarüootsed rakud poolduvad mitoosita Nukleiinhapped DNA info kandja, säilitaja ja vahendaja; (bakterites, seentes, algloomades, viirustes). DNA jaguneb: § kromosomaalne DNA obligatoorne; § ekstrakromosomaalne DNA pole obligatoorne. RNA info kandja ja säilitaja mõnes viiruses ja bakteriofaagis (onkogeensed viirused, HIV), universaalne info vahendaja (mRNA). Baketerite genoom § DNA kompaktne kogum - nukleoid § Üks kromosoom § Tsirkulaarne kaheahelaline helikaalne DNA § Kahesuunaline § Binaarne pooldumine § Geenid paiknevad üksteise lähedal § Funktsionaalselt seotud geenid grupeeritud operoni Kromosomaalne DNA Nimetatakse ka bakteri kromosoomiks. E. coli, genoom 4700 kbp pikk (umbes 1400 µm), mass on 4.4×10-15 g., sisaldab 3...6 × 106
ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi. Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid, viirused, mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise. Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu. ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B-
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika (4,0 EAP) Eksam Kordamisküsimused 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) – sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2.Tehnoloogia (kõik tootmistehnilised tegurid) – pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps,
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2.Tehnoloogia (kõik tootmistehnilised tegurid) pidamisviis, söötmine, jootmine, lüps,
Immunoloogia I kordamisküsimused 1. Kaasasündinud ja omandatud immuunsus Loomulik ehk kaasasündinud ehk naturaalne ehk Kaasasündinud immuunsus ei muutu olendi eluea jooksul, nakkuse korral toimib selline immuunsus kiiresti ja moodustab esimese kaitseliini. Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest, ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B-rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus
järgnevad klamüdioos, gonorröa ja bakteriaalne vaginoos. Suguhaiguste hulka võiba ka lugeda süüfilist. · Haigused võik jaotada kahte rühma, ühte iseloomustaks tüüpiline mädane või limajas mädane eritis, trihhomnoosi puhul on see vahutav, klamüdioosil limane. · Teise rühma moodustavad haigused, mida iseloomustab haavandite teke. Eestis on sellistest haigustest kõige rohkem herpest ja süüfilist. Herpes on selline haigus, kus tekkib 3 6 päeva jooksul sellised sümptomid: esialgu sügelus, punetus, turse, ja hulgalt väikeseid villikesi mis hiljem lõhkevad ja need lõkenud haavandid on väge valusad. Süüfilisus peiteaeg on keskmiselt 30 päeva. Selle kohale, kus süüfilise bakter organismi sisenes, tekkib haavand. Paari nädala vältel suurenevad ka lähedal asuvad lümfisõlmed. Süüfilisus kulgeb kolmes
nakatumisest. Oskan ... * võrrelda selgrootute toitumisviise; * selgitada lõpuste, kopsude ja trahheedega hingamise eripära ja seoseid elupaigaga; * võrrelda sugulist ja mittesugulist paljunemist ning selgitada sugulise paljunemise eeliseid; * analüüsida liit- ja lahksugulisuse eeliseid erinevate selgrootute rühmade näitel; * võrrelda otsest, täis- ja vaegmoondelist arengut; * selgitada, miks osa parasiite vajab vaheperemeest. --- 62 Peatükk: 31. Viirused Peatükist saad teada * Kas viirused on elus või elutud? * Milline on viiruste ehitus? * Kuidas viirused paljunevad? * Milliseid haigusi põhjustavad viirused inimesel? Olulised mõisted * Viirus. * antikehad * vaktsiin * peiteaeg Juba XIX sajandi keskel eeldati, et lisaks senituntud haigustekitajatele (bakterid, seened, algloomad) on olemas veel mingid väiksemad tõvestajad. Et nad põhjustasid inimestel raskeid, sageli surmaga lõppevaid haigusi, nimetati neid viirusteks. Nimetus
esitletakse MHC II klassi dendriitrakkude ja makrofaagide poolt T rakkudele, mis sisenevad koesse. SIgA ja regulatoorsed T-rakud on olulisemad tolerantsuse ja kaitse tagajad limaskestadel. Limaskestadel toimivad ka eraldi repertuaariga mujal ebatüüpilised T-rakud, mis ei interakteeru tavalise MHC peptiidligandiga, vaid mitmete teiste ligandidega, näiteks MHC klass IB molekulidega. Limaskestade epiteel on õhuke, oma funktsioonide täitmiseks mingil määral läbilaskev (gaasivahetus, toitainete absorptsioon, sensoorne või reproduktiivne funktsioon). Samas on limaskestad kergelt haavatavad ning paljud haigusetekitajad tungivadki just limaskestade kaudu organismi. Soole limaskest on ka suure hulga võõrantigeenide (toidu näol) sissetungi koht. On olemas mehhanismid, mis väldivad toidu vastu jõuliste immuunreaktsioonide teket. Lahustuvate antigeenide vastu tekib tolerants
Tartu Ülikool Mikrobioloogia instituut Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum II osa Tatjana Brilene, Kai Truusalu, Tõnis Karki 2014/2015 1 Sisukord 1. Mikrobioloogilise diagnostika põhiskeem. Stafülokokknakkuste diagnostika. Streptokokknakkuste diagnostika..................................3 2. Enterobakterite nakkuste diagnostika uroinfektsioonide näitel............................................12 3. Enterobakterite nakkuste diagnostika sooleinfektsioonide näitel.........................................16 4. Bordetella ja Corynebacterium’i nakkuste diagnostika..........................................................21 5. Mycobacterium spp. infektsioonide diagnostika....................................................................26 6. Anaeroobsete infektsioonide mikrobioloogiline diagnostika.................................................32 7. Spiroheetid
”Rakubioloogia II” aineprogramm. DNA struktuur ja funktsioonid. Nukleotiidide koostisosad (lämmastikalused, suhkur, fosfaatgrupp). Lämmastikalused puriinid:adeniin,guaniin 2-tsüklilised Lämmastikalused pürimidiinid:uratsiil, tümiin, tsütosiin- ühetsüklilised Suhkur:pentoos-riboos või desoksüriboos Nukleosiid: alus + suhkur (dAMP,dGMP) Nukleotiid: alus 1´ + suhkur + fosfaatgrupp 5´ Keemilised sidemed DNA kaksikheeliksis. Nukleiinhappe teke: fosfodiester sidemetega ühendatud 5´algus 3´ lõpp süsinikega. Uus nukleotiid lisatakse 3´otsa. Nukleotiidide vahel on vesinikside DNA polünukleotiidisete üksikahelate keemiline polaarsus. DNA kaksikahelas olevate polünukleotiidide vastassuunalisus e. Antiparalleelsus- kaksikahel, üks kulgeb 5´3´ ja teine 3´5´ Nukleotiidide komplementaarsuse printsiip- lämmastikaluste võime omavahel seonduda jamoodustada paar A=T(U), G=C DNA kaksikheeliksi suur ja väike vagu- suur vagu 3,4nm, sisaldab 10 nukleotiidi ning vahem
Kuidas organism reguleerib ensüümide toimet : 1. Reguleerib ensüümide hulka. (kulub palju aega) 2. Muudetakse ensüümide aktiivsust. (võtmeensüümid) kiire protsess. 3. Ensüümide toimet saab reguleerida lähteainete hulga kaudu. ------------------------------------------------------------------------------------------------ II tsükkel : Rakubioloogia. Mitterakulised struktuurid : Priionid(ainult valguline) ja viirused. 1. normaalseid priioneid esineb kõigil imetajatel. 2. esinevad vaid kesknärvisüsteemis. 3. on evolutsiooniliselt vanad.(eri imetajate liikidel on need valgud väga sarnased. 4. normaalsed priionid reguleerivad ööpäevaseid rütme. 5. Imetajad saavad ka ilma nendeta elada. Tõvestavad priionvalgud : - tekitavad priionhaigusi (lammaste kratsimine -> hullulehmatõbi -> C-J haigus) 1) Priionhaigustele pole ravi ning nad lõpevad surmaga. 2) Tõvestavad priionvalgud on erilised :
Efektiivsed on uued antibiootikumid: linesoliid, kinupristiin/ dalfopristiin, mõned fluorokinoloonid. Profülaktika: ratsionaalne antibiootikumravi, HI leviku vältimine. Bakterid mõmm :) 05/06 Streptococcus pyogenes Üldist. Grupp A streptokokk, põhjustab mitmeid mädaseid ja mittemädaseid haigusi. Sisenemisvärat on reeglina ninaneel, eriti tonsillide epiteel. Kliinilistes materjalides lühikeste ahelatena. β-hemolüüs. Virulentsematel tüvedel esineb ka kihn. Katalaas- fakultatiivne anaeroob. Epidemioloogia. Asümptomaatiline ülemiste hingamisteede kolonisatsioon (>15…20%), mööduv nahakolonisatsioon. Suudab kuivadel pindadel kaua elus püsida. Inimeselt inimesele levib hingamispiisakestega (farüngiit) või nahakahjustuste kaudu otsesel kontaktil infitseeritu, lülijalgse või elutu objektiga.
Haiguse tekkele ja kulule avaldab olulist mõju vee temperatuur. Haigus puhkeb tavaliselt suve algul ja kestab sügiseniKarpkalad võivad haigestuda igas vanuses. Põhja poolsetes piirkondades haigestuvad peamiselt täiskasvanud kalad, oht on suur ka sugukaladele; lõunapoolsetes põevad punataudi kahesuvised ja isegi samasuvised karpkalad. Haiguse läbipõdenud kaladel tekib immuunsus ja kui sama kala haigestub veel kord, siis kergekujuliselt. Punataud levib peamiselt haigete kaladega, seepärast on haiguse leviku seisukohalt väga oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus. Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale haavandid (foto 23)
Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab tiikides ja basseinides olema pidev ühtlane läbivool, pumpadega veevarustuse või sooja vee kasutamise korral on aga vajalikud aeratsiooniseadmed, vahetiigid või basseinid, kus vee gaasireziim normaliseeruks. INFEKTSIOONHAIGUSED e NAKKUSHAIGUSED Kala nakatumise teed , septitseemia mõiste. Infektsioon ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused, bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks. Viirushaigused · Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas
Transport funktsioon. Rakumembraani koostises esinevad transportvalgud, mis juhivad mingit kindlat tüüpi molekule nii raku sisse kui sealt välja. Nt veres esinev liitvalk hemoglobiin kannab hapnikku kopsudest kõigisse kudedesse. Retseptorfunktsioon. Rakumembraanis esineb mõningaid valke, mis edastavad väliskeskkonna infot raku sisemusse. Nt liigub amööb toiduosakese suunas ning kingloom eemaldub vette asetatud keedusoola kristallist. Retseptorvalgud esinevad ka inimese meeleorganite epiteelkoe rakumembraanides. Mt keele limaskesta reteptorvalgud aitavad tunda toidu maitset. Regulatoorne funktsioon. Regulatoorset funktsiooni täidavad mitmed valgulised hormoonid. Nende hulka kuulub nt vere suhkrusisaldust reguleeriv insuliin, mis moodustub inimese kõhunäärmes. Kaitsefunktsioon. Kõrgematesse loomorganismidesse, sh inimorganismi sattunud võõrvalkude, -nukleiinhapete ja teiste organismile mitteomaste
Teatud nukleotiidid kuuluvad liitensüümide koostisesse. Nukleiinhapped. Jaotatakse DNA ja RNA. DNA koosneb nukleotiidijääkidest. 1. Pentoosiks on desoksüriboos (2C juures on OH asendunud H-ga) . 2. Lämmastikalused jagunevad kahte rühma ühetsüklilised (tümiin T ja tsütosiin C) ja kahetsüklilised (adeniin A ja guaniin G). 3. Fosforhappe jääk. DNA struktuuri tasemed. Esmane DNA ükiskahel, kus on oluline nukleotiidijääkide hulk ja järjekord. Teatud viirused (bakteriviirused) ja molekulaarbioloogiliste protsesside vaheetappides. Sekundaarstruktuur ehk biheeliks, biheeliksi moodustuvad omavahel paardunud kaks DNA üksikahelat (mis ei ole omavahel identsed). DNA ehitusprintsiibid väliskülgedele jäävad pentoosi ja fosforhappe jäägid, siisepoole lämmastikaluste jäägid. Miks selline ehitus on kasulik? Informatiivsust kandev osa on lämmastikalused, mis ongi rohkem kaitstud.
Epiteelkude katab keha välispinda, samuti õõnsate elundite sisepindu ning moodustab näärmeid. Sellise paigutuse tõttu on epiteelkoel alati vaba pind see Epiteelkude katab on pööratud kas kehast väljapoole või siis keha õõnsate struktuuride sisemusse. keha välispidiselt Epiteelkoele on üldiselt iseloomulik, et seal on palju rakkusid, kuid vähe raku- ja õõnsate elundite vaheainet. Epiteelkoe erinevaid vorme eristatakse rakkude kuju ja rakukihtide sisepindu ning arvu järgi. Näiteks ühekihiline lameepiteelkude katab kopsualveoolide ja peente moodustab veresoonte (kapillaaride) seinu ning muudab need struktuurid gaasidele ja pal- näärmeid judele teistele ainetele hõlpsasti läbitavateks. Seevastu mitmekihiline epiteel on iseloomulik nahale, tagades sellele vajaliku vastupidavuse.
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
