Eluslooduse süsteem (2)

Eluslooduse süsteem
Süstemaatika on bioloogia teadusharu , mis tegeleb elusolendite rühmitamisega e. klassifitseerimisega süstemaatika ühikutesse e. taksonitesse.
Taksoniteks nim. süstemaatikaühikut, mis ühendab organisme sarnaste tunnuste alusel ühte gruppi.
Süstemaatikaühikud on: liik -> perekond -> sugukond -> selts -> klass -> hõimkond -> riik.
Süstemaatikas kasutatakse hierarhilist süsteemi. St. et iga takson kuulub ainult ühte temast vahetult kõrgemast järku taksonisse.
Taksonite nimetamiseks kasutatakse teaduslikke ladinakeelseid nimetusi. Ladinakeelsed liiginimed on kahesõnalised e. binaarsed. Binaarse nomenklatuuri võttis 18. sajandil kasutusele Rootsi teadlane Carl Linne ! (Homo sapiens , Larus ridipundus-naerukajakas) . Veel kasutatakse teaduslikke rahvuskeelseid nimesid ning kasutusel on ka rahvapärased nimetused (mesikäpp, võsavillem).
Liigi moodustavad sarnased isendid, kes on võimelised omavahel vabalt ristuma ja andma viljakalt järglasi. Liikide ühendamisel kõrgematesse taksonitesse on aluseks homoloogia ehk ehitusplaaniline sarnasus.
Veel kasutatakse süstematiseerimisel analoogiat, mis on funktsionaalne sarnasus (inimese liht- ja putuka liitsilm).
Viirused
Teadusharu, mis uurib viiruseid nimetatakse viroloogiaks, teadlane on viroloog. Viirused on randitult kõik haigusi esilekutsuvad ehk patogeenid . Viirused ei kuulu elusorganismide hulka kuna neil puudub rakuline ehitus ja nad ei suuda eksisteerida peremeesorganismita. Vastavalt nukleiinhappe esinemisele eristatakse DNA ja RNA viirusi.
Viirus koosneb ümbrisest, kapsiidist ja genoomist.
Viiruste raviks kasutatakse kaitsevaktsiine. Viiruse omadused määrab ära tema genoom, milleks on DNA või RNA molekulid. Nukleiinhapped säilitavad viiruste pärilikku informatsiooni ja annavad selle edasi järgnevatele viiruse osakestele. Viiruse genoom võib koosneda ühest või mitmest nukleiinhappe molekulist.
Genoomis eristatakse 3 tüüpi geene:

Replikatsioonigeenid - nad kindlustavad viiruse genoomi paljundamise ehk replikatsiooni.

Regulaatorgeenid - mõjutavad nakatunud raku aktiivsust selliselt , et soodustada viiruse paljunemist.

Struktuurgeenid - kindlustavad viirusosakeste moodustumise.
Struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tugeva kapslina, mida nimetatakse apsiidiks. Kapsiid on jäik, kindla ehitusega struktuur. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. Viirusosakese ümbris pärineb alati peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust väljudes kaasa võtab. Ümbrise koostisesse lülitab viirus ka osa oma struktuurvalkudest. 1) Kapsiid ja ümbris kaitsevad viiruse genoomi väliskeskkonna mõjude eest (viiruse ja apsiidi ülesanne). 2) Aitab kaasa viiruse genoomi ülekandumisele ühest rakust teise.
Viiruste paljunemine toimub ainult elusates rakkudes ja selleks peab viirusosake sisenema rakku. Seda nimetatakse raku nakatamiseks. 3 etappi:

Viirusosake kinnitub raku pinnale apsiidi või ümbrise koostisse kuuluvate antiretseptorite ehk ankusmolekulide abil. Antiretseptorid seostuvad peremeesorganismi raku pinnal olevate retseptoritega. Et saaks toimuda nakatumine, peavad peremeesorganismi raku pinnal olema viiruse poolt äratuntavad retseptorid .

Viiruse sisenemine rakku, see toimub erinevalt ümbrisega ja ümbriseta viirustel. Ümbrisega viirusosakesed sulatavad oma ümbrise kokku peremeesraku membraaniga ning selle käigus sisestatakse viiruse kapsiid peremeesraku sisse. Ümbriseta viirustel võib viirusosake siseneda rakku kas otse läbi rakumembraani või toimub see endotsütoosi ( pino - või fogotsütoosi) teel.
Haigused

Herpesviirushaigused paljunevad epiteelkoe raku tsütoplasmas ja hiljem lokaliseeruvad närvirakkudesse. Tuulerõugete läbipõdemine ei pruugi anda eluaegset immuunsust.

Papilloomviirused paljunevad epiteelkoerakutuumades ja põhjustavad kudede vabanemist, tekitavad nn. healoomulised kasvajad (soolatüükad, konnasilmad). Suguelunditel esinevad kondüloomid, mis naistel võivad üle minna pahaloomuliseks kasvajaks.

Rinoviirused põhjustavad ülemiste hingamisteede põletikke, paljunevad hästi 33-34 kraadi juures. Haigus allub hästi ravile .

Marutõveviirus ohustab kõiki soojaverelisi loomi. Peiteaeg on 1 nädal kuni 1 kuu. Alguses sarnanevad haigusnähud lihtsale külmetusele. Haiguse süvenedes tekivad närvisüsteemihäired, unetus , valguskartlikkus, depressioon , agressiivsus . Värsket haava on soovitav pesta külma voolava veega ja seebiga . Ohtlikumad on hammustused näo- ja kaelapiirkonnas. Marutõve vastu tuleb vaktsineerida igal aastal.

Enteroviirused põhjustavad soolte põletikku ja kõhulahtisust. Taluvad hästi happelist keskkonda. Ravi on lihtne.