Inglise kodusõda 17. saj. (0)

Inglise kodusõda
Inglise kodusõda on koondnimetus konfliktidele, mis leidsid rojalistide ja Inglise parlamendi vahel aset aastatel 1642– 1651 peamiselt Inglismaal, ent ulatusid ka Šotimaale, Iirimaale ja Walesi. Mõnikord peetakse Inglise kodusõja alguseks ka 1639. või 1640. aastat, mil kuningas Charles I-l tekkisid vastuolud šotlastega ja kutsuti kokku nn Pikk parlament . Kodusõja lõpuks on loetud ka 1649 . aastat, kui Charles I hukati või 1652 . aastat, mil Oliver Cromwell vallutas Iirimaa ning viimased rojalistid Šotimaal alistusid.
Viimasel ajal jagatakse Inglise kodusõda tihti kolmeks eraldi sõjaks või vähemalt etapiks: esimene (1642– 1646 ) ja teine (1647/1648–1649) toimusid kuningas Charles I ja parlamendi vahel ning kolmas (1649–1651/1652) Charles II toetajate ja parlamendi vahel. Paralleelselt toimusid sisesõjad ning rahutused ka Iirimaal ( 1641 –1652, nn Kaheteistaastane sõda) ja Šotimaal (Esimene piiskoppide sõda 1639, Teine piiskoppide sõda 1640, šotlaste osalemine kodusõjas parlamendi poolel 1642–1646 ning rojalistide poolel 1647/1648 ja 1650 –1652).
Kuigi sõdu oli tegelikult mitu, kasutatakse terminit 'Inglise kodusõda' siiski enamasti ainsuses. Mõned ajaloolased, eriti marksistid, on kasutanud ka mõistet 'Inglise ( kodanlik ) revolutsioon ', mis hõlmab tavaliselt laiemaid ajalisi piire : Pika parlamendi kokkukutsumisest (1640) kuni Restauratsioonini (1660). Et konfliktid haarasid kõiki Briti saari , siis on välja pakutud ka mõiste 'Briti kodusõjad'.
Esimene kodusõda (1642–1646)
Vaenuleeride väljakujunemine
Esimese Inglise kodusõja alguseks peetakse tihti 1642. aasta jaanuari alguse sündmuseid. 3. jaanuaril nõudis Charles I 5 alamkoja liikme, sealhulgas Hampdeni ja Pymi , ning Ülemkoja eesistuja lord Kimboltoni arreteerimist, süüdistades neid riigireetmises ja mässu ettevalmistamises. 4. jaanuaril saabus ta 400 sõduriga nende vahistamiseks parlamenti, kuid nood olid asjast varem teada saanud ning ei olnud sel päeval parlamendi istungil kohal. Ka teised parlamendi liikmed keeldusid kuningaga koostööd tegemast, misjärel monarh parlamendist ja 10. jaanuaril ka Londonist lahkus. Linnakodanikud olid suures enamuses parlamendi poolel ning kuningas koos õukonnaga siirdus esialgu Yorki. Seejärel puhkes kuninga ja parlamendi toetajate vahel propagandasõda, kus mõlemad pooled õigustasid enda tegevust ja kritiseerisid teist.
1642. aasta esimesel poolel püüdsid kuninga pooldajad (rojalistid ehk " kavalerid ") ja parlamendi toetajad ("ümarpead") üksteise võidu saavutada Inglismaa linnade ja piirkondade toetust. Üldiselt jagunes toetus nõnda, et kuningat jäi toetama Põhja- ja Lääne-Inglismaa ning Wales , parlamenti aga Ida- ja Lõuna-Inglismaa. Linnad kaldusid pigem parlamendi poolele, kuna selle juhtivad kodanikud olid kannatanud kuninga range maksupoliitika tõttu. Parlamenti toetas ka enamik Inglise laevastikust, mis raskendas rojalistidel Mandri-Euroopast abivägede toomist . Šotimaa jagunes: enamik šotlastest kaldus toetama parlamenti, kuid mägismaa jäi toetama kuningat, nagu ka enamik Iirimaast. Samas oli ka mitmeid piirkondi, mis püüdsid jääda erapooletuks.
Esialgu olid ka vaenupoolte vaated küllaltki ebaselged, kuna kuningas väitis, et ta ei soovi kehtestada absolutismi, vaid ainult kaitsta Inglismaa vanu seaduseid, protestantismi ja vaba parlamendi kokkukutsumist; samas kui parlamendis oli mitmeid fraktsioone: mõned toetasid kuningat ja liitusid temaga, teised nõudsid tema võimupiiride otsustavat piiramist ja usulise vabaduse kehtestamist (ehk puritaanluse täielikku lubamist). Esialgu leidsid aga kõik parlamendiliikmed, et kuningas tuleks troonile jätta.
Sõjategevus kuni 1644 . aastani
1642. aasta 22. augustil heisati Nottinghami kindlusel kuninga sõjalipp ning kuulutati sõda parlamendi vägede ülemjuhataja, krahv Essexi vastu. Sellega algas formaalselt sõjaline tegevus, kuigi esimene tõeline relvakokkupõrge leidis aset alles 28. septembril. 23. oktoobril toimus esimene suurem kokupõrge, Edgehilli lahing, mis lõppes küll selge võitjata, kuid parlamendi väed pidid seejärel taanduma. 1643. aastal õnnestus rojalistidel vallutada Oxford , millest sai kuninga uus residents, sinna kogunesid ka teda toetavad parlamendisaadikud (nn Oxfordi parlament). Kuid Londonit ei õnnestunud kuninga vägedel siiski vallutada. Sõja esimestel aastatel tõusis väejuhina esile Charles I sakslasest õepoeg, Rupprecht von der Pfalz (Prince Rupert of Rhine).
Kuid 1643. aastal said rojalistid kaks olulist kaotust Newbury ja Winceby lahingus ning parlamendil õnnestus sõlmida liit šotlastega, kellele lubati presbüterliku kiriku vabaduste austamist. Seetõttu tekkis kuningale oht, et tema vägesid rünnatakse selja tagant, põhjast.
Sõja käik 1644–1646
1644. aasta 22. juulil said rojalistid parlamendi ja šotlaste ühisväelt Marston Moori lahingus lüüa, see tõi kodusõja käiku pöörde. Lahingus tõusis esile Oliver Cromwelli juhitud "Raudkülgede" ratsaväeüksus (Ironsides). Parlament suutis edukamalt rakendada oma finantse ja luua 1645. aastal nn Uus Mudelarmee (New Model Army), mil oli professionaalne väljaõpe ning mis allus otseselt parlamendile. Juba varem, 1644. aasta lõpus, oli parlament muutnud "oma õigustest loobumise billiga" (Self Denying Bill) enda sõjaväe puhtalt professionaalide ettevõtmiseks: väejuhtidel tuli valida, kas jääda parlamendi liikmeks või väejuhiks, mõlemat ei saanud nad enam olla. See tähendas ühtlasi ka seda, et armeejuhtideks jäid enamasti radikaalselt meelestatud mehed, samas kui mõõdukamad eelistasid parlamendiliikme kohta.
1645. aasta l4. juunil said rojalistid Cromwelli ja Thomas Fairfaxi juhitud parlamendi väelt otsustavalt lüüa Naseby lahingus, misjärel jäi nende kontrolli alla veel vaid Cornwall, Põhja-Wales ning osa Kesk-Inglismaast, kus paiknes Charlesi peakorter , Oxford. Viimane langes 24. juunil 1646, Walesis alistusid viimased rojalistide tugipunktid 1647. aasta märtsis, kuid üldiselt on Esimese kodusõja lõpuks loetud 1646. aastat, mil olulisem sõjategevus lõppes.
Et kuningas ei suutnud enam oma vägesid varustada, oli ta 1646. aasta aprillis lahkunud Kesk-Inglismaalt ning otsinud toetust šotlastelt, kuid ta sattus šoti rojalistide asemel parlamenti toetavate vägede kätte, kes kuninga 1. veebruaril 1647 Inglise parlamendi kätte andsid.
Teine kodusõda (1647–1648/1649) ja kuninga hukkamine
Ehkki parlament oli 1646. aastal saanud enda kontrolli alla sisuliselt kogu Inglismaa ja enamik rojalistide väejuhte oli lubanud enam mitte parlamendi vastu sõdida, jäi rahulolematus Inglismaal ja ka mujal püsima. Eriti kannatamatud olid šotlased, kes ei olnud parlamendilt selget luba presbüterliku kirikukorralduse loomiseks saanud. Seetõttu õnnestus 1647. aasta lõpus vangistusest põgenenud Charles I-l sõlmida šotlastega liit, kuigi peagi ta taas vangistati ning kogu Teise kodusõja aja oli ta Wighti saarel vangistuses . 1648. aasta suvel tungisid šotlased Põhja- Inglismaale ning samal ajal leidsid üle kogu riigi aset rojalistide ülestõusud.
Parlament oli samal ajal lõhenenud ning samuti oli tekkinud vastuolu parlamendi ja sõjaväe vahel, kuna armees ülekaalus olevad independendid nõudsid kuninga kohtulikule vastutusele võtmist ning seal liikusid vabariiklikud ideed, samas kui enamik parlamendi liikmetest toetas veel kuninga võimule ennistamist ning konstitutsioonilise monarhia rajamist.
Kuid parlament suutis end peagi koguda, selle professionaalsed väed purustasid šotlaste väe Prestoni lahingus (17.–19. augustil). Kuningas langes taas parlamendi kätte, nagu ka enamik juhtivatest rojalistidest. Parlament püüdis ka seekord alustada kuningaga läbirääkimisi, kuid sõjaväe käsul viidi seal läbi nn Pride 'i puhastus, mille tagajärjel jäid parlamenti ainult sõjaväe radikaalseid seisukohti toetavad liikmed, mistõttu seda hakati nimetama Päraparlamendiks ( Rump Parliament ). Independendid, kelle juhiks tõusis Cromwell, nõudsid rojalistidele karmi kättemaksu. Suur osa neist hukati järgmise aasta jooksul. Ka kuninga üle mõisteti kohut ning 30. jaanuaril 1649 löödi tal pea maha. 6. veebruaril kaotas Päraparlament Ülemkoja ning 19. mail kuulutati välja vabariik ehk Commonwealth .
Kolmas kodusõda (1649–1651/1652)
Charles I hukkamine põhjustas Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal olulisi poliitilisi muutuseid. Iirimaal, kus rahutused olid alanud juba 1641. aastal, liitusid katoliiklikud mässulised rojalistidega, et seista vastu puritaanliku parlamendi vägedele. 1649–1652 õnnestus Cromwellil siiski Iirimaa brutaalsete meetodite abil vallutada. Iirimaal hukkus või läks eksiili kuni 30% elanikkonnast, kogu sõdade perioodil (1641–1652) kaotas saar üle 40% elanikkonnast.
Šotimaal liitusid rojalistid ja rahvusliku lepingu sõlmijad omavahel, sest viimased, kes seni olid olnud Inglise parlamendi liitlased, ei kiitnud heaks kuninga hukkamist. Šotimaale saabus 1650. aastal ka Charles I vanim poeg, kes Charles II-na kuningaks kuulutati. Charles marssis armeega Inglismaale, kuid sai 1651. aasta 3. septembril toimunud Worcesteri lahingus lüüa. Seejärel pages ta Prantsusmaale eksiili, ööbides vahepeal ustavate rojalistide majades ning tammetüves. Samal ajal purustati rojalistid ka Šotimaal, kus kindral George Monck seadis sisse sõjalise diktatuuri. Viimased Šoti rojalistid alistati 1652. aastaks.
Kodusõja tagajärjed
Inglise kodusõja tulemusena langesid Briti saared Inglise parlamendi võimu alla, kuid seal puhkesid peagi vastuolud, mida parlamendi sees ei suudetudki ületada. Seetõttu anti võim Oliver Cromwellile, kes 1653. aastast valitses Briti saari diktaatorina, ta nimetati Protektoraadi lordprotektoriks. Cromwelli võimu ajal soositi puritaanlust, kuid alles jäi ka anglikaani kirik , mis kaotas küll riigikiriku positsiooni. Sõjaliste vahenditega suudeti rahulolematust Cromwelli eluajal vaos hoida, kuid kui ta 1658 . aastal suri, ei suutnud tema poeg Richard enam erinevaid fraktsioone vaos hoida. Ka sõjavägi lagunes ning Šotimaad valitsenud George Monck marssis 1660. aastal Londonisse ja kutsus kokku parlamendi (Convention Parliament), mis kutsus Charles II Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa troonile tagasi ( restauratsioon ).
Kuigi monarhia oli pärast 1660. aastat taastatud, oli kodusõja tagajärjeks siiski see, et kuningas pidi senisest tunduvalt enam arvestama parlamendi huvidega ning kuningad ka suhtusid sellesse tunduvalt ettevaatlikumalt, kartes uue kodusõja puhkemist. Järgnevad sisekriisid (Kuulus revolutsioon 1688. aastal, jakobiitide ülestõusud 1715–1716 ja 1745– 1746 ) ei eskaleerunud enam ulatuslikeks sõdadeks. Seetõttu oli Inglise kodusõda viimane ulatuslikum sõjaline konflikt, mis Briti saartel enne 20. sajandit aset leidis.