Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ilves voldik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ilvesed, jänes, kaslane, looduslikuks, käppadel, 25kg, karvastik, sigimine, tagumised, ringis, sigimise, poegade, isasloom, jooksuaeg, veebruaris, aprillis, toiduahel, sündides, pimedadTallinna Saksa Gümnaasium Uurimustöö Ilves Tallinn 2005 Ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel olla punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Ilvesed eelistavad elada tihedates okaspuumetsades aga ka tiheda risuga segametsades
.................5 9. Kokkuvõte ....................................................................................................6 10. Kasutatud kirjandus ...................................................................................7 SISSEJUHATUS Käesolev referaat annab ülevaate ilvese elust. Tema toitumisest, kus on juttu sellest mis talle meeldib ja palju ta sööb. Tema vaenlastest ja muust huvitavast tema elus. MILLINE JA KES ON ILVES? Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel, sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel olla punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid
........... .... lk 12 3 Välimus Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid , mis tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Saba on lühike: 1523, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis , võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist . Sabaots on must. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Esikäpad on tagakäppadest suuremad . Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes .Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 40 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Karvkattel
ilves Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel
Ilves (Lynx lynx) Ilves on Eesti metsade ainuke kaslane. Ta on kõrgete jalgade ja ümara peaga, tugeva kehaehitusega loom. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kg. Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Siberis leidub ka 50 kg kaaluvaid ilveseid. Kõrvade otsas on ilvesel umbes 5 cm pikkused musta otsaga karvatutid. Ilvese nina on punakaspruun. Käppadel on tal nagu kaslastel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude läheduses, mõnikord ka rabades, vanades raiesmikes. Pesa teeb ta raskesti ligipääsetavatesse
Kadrina Keskkool IMETAJAD EESTI METSADES Referaat Koostaja: Homosapiens Kadrina 2001 Sisukord 2 Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias.
sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Üldiseloomustus Harilik ilves (Felis lynx) on pikajalgne, tugeva kehaehitusega kaslane. Karvkate on varieeruv, suvel kollakaspruun, talvel kahvatuhall. Ilvese jalad on tihedalt täpilised, selg aga hõredamalt. Täpid võivad olla kahvatud ja sulandunud peaaegu roosimustriks, seetõttu võivad need tunduda palju suuremad. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline,
Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovezas. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool.1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüd on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtsatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning 19531955 asustasid ilvesed kogu poolsaare. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Venemaal elab kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest. Aasias elab euraasia ilves. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias. Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida-Siberis. Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane euraasia ilves kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS.
JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE. HALLJÄNES ELAB PÕLDUDEL JA METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS.
Pojad iseseisvuvad sügisel ning suguküpsuse saavutavad nad aastavanuselt. Täiskasvanud rebase kehapikkus on 50-90 cm, kaal 4-10 kg Üksikjälg: 5-7 cm pikk; 3-4 (5) cm lai, jäljerida sirge www.jahindusinfo.ee Kährikkoer on väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom, kelle päriskodu on Ida- ja Kaug-Aasias. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Eestisse toodi kährikkoer 1950. aastal jahifauna täiendamiseks: 86 isendit lasti lahti kolmes erinevas kohas (Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnad) millele järgnes kährikute kiire levik üle terve Eesti (üksikuid isendeid tabati meie aladelt juba varem Venemaa Euroopa osas oli kährik 1930te lõpus juba tavaline). Kährikkoer eelistab elupaigana niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite,
Paljud liigid elavad metsades. Kõik kaslased peale suuremate liikide on ülihead ronijad ning mitmed neist ujuvad suurepäraselt. Enamus kaslasi elab üksikult. 1. Väiksed kassid 1.1 KODUKASS Kasse tunti juba 7000 aastat tagasi. Egiptuses olid nad pühad loomad, neid austati kui jumalaid. Näiteks kui tekkis tulekahju, päästeti esmalt kass. Kodukassidel on palju tõuge. Tänapäeval elab maailmas umbes 500 miljonit kodukassi. Kass on kaslane ja kiskja. Kassidele ei meeldi vesi. Neil on hea haistmismeel ja nende kõrvad suudavad tabada ka nõrgimaid helisid. Nad ronivad hästi, püüavad pisinärilisi ja madalal tegutsevaid linde. Jooksuajal isased uluvad, et võita emaste tähelepanu. Kui inimesel on kass, peab ta loomale korralikult süüa andma, sest muidu muutub kodukass metsikuks ja hakkab linde ja jäneseid püüdma Kui kass on nö heas tujus, siis ta lööb nurru ja hõõrub ennast vastu inimese jalasäärt. Kui
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid
sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus ~ 75 cm · Eestis ~ 40 000 isendit · 24...35 kg · põhilised looduslikud vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad, noorloomi ohustab ka rebane PÕDER Alces alces L. · hirvlaste sugukonna suurim esindaja · meie metsade suurim
Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola)
Tiinus kestab 9 kuud, enamasti sünnivad juunikuus. Talled jäävad umbes kaheks nädalaks sinna, kus nad ka sündisid. (sest emaloom ei suuda neid kaitsta) Talledel on hea kaitsevärvus ja ei oma spetsiifilist lõhna. Järeltulijate protsent on 30-45%. Suremus Metskits on sõralistest kõige õrnem ning tal on kõige rohkem vaenlasi (populaarne jahiuluk, hea saak salaküttidele (mahub kotti), kassid, ilvesed, hundid ja niidukid/kombainid). Rasked talved on väga hukutavad. Suremusefaktorid on põhiliselt looduslikud. 3 Suurkiskjad on metsa sanitarid (võtavaid haigeid ja nõrku loomi). Ilves ja hunt on oportunistid (juhusekasutajad). Võtavad selle saaklooma, kes on neile kasulik ja keda on kerge kätte saada (enamasti domineerivad talled,
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on
Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves. Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom. Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe
isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad.
tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja võrsed ning koor. Halljänese peamiseks elupaigaks on põllud ja niidud. Nii nagu valgejänest võib pidada metsajäneseks, võib halljänest pidada põllujäneseks. Kuidas erineb nende välimus? Valgejänes on, nagu nimigi ütleb, valge värvusega. Täpsemalt, tema kasukas on lumega ühte tooni siiski ainult talvel. Selline värvus kaitseb teda. Liikumatult lumel lösutav jänes ei hakka lume taustal silma. Halljänes on talvel pruunikashall. Suvel on valgejänes ja halljänes ühtviisi hallid. Valgejänesel jääb vaid sabaots pealtpoolt valgeks, halljänesel on sabaots must. 6 Jooksuaeg kestab veebruarist juunini. Sigimine on polügaamne, aastas võib olla 2 või 3 pesakonda. Poegade arv 1--6. Tiinus vältab kuni 50 päeva. Pojad sünnivad aprillist augustini
kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. 8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Mõnedel juhtudel on esinenud spetsialiseerumist rästastele. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. Sigimine ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa räppetompude kuiva puru, puupuru ja eelnevalt seal pesaõõnsuses elanud linnu sulgedega. Täiskurnas on 2...5 muna ja see on täis aprilli alguses. 8Musträhn Dryocopus martius Elupaik ja -viis Suured okasmetsad, männi-segametsad, eelistab hõredaid männikuid, raiesmikke ja põlendikke. Kogu pesitsusjärgse aja elab üksikult. Iseloomulik pesitsuseelne
urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud (Malus sieversii), mis kasvab Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias. Aed- õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul (Malus sylvestris) . Eestis on aed-õunapuu levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu. On teada, et õunapuid kasvatati Eestis kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Saja aasta vanustest sortidest kasvatatakse Eestimaa
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
· põhjas vastavalt põhja värvile ja mustrile. dd. Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad ee. värvid tavalised. ff. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast gg. ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis hh. need????? 34. Kalade suguelundkond ja sigimine. a. Suguline dimorfism emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. b. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne. c. Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid d. esinevad vähestel kaladel haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid. e. Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk f
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
LUUA METSANDUSKOOL METSABOTAANIKA KOOSTAS: EVELIN SAARVA LUUA 2003 EESSÕNA Käesolev "Metsabotaanika" õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad. Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla-sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter-dominanti ja (D) domineerivat liiki. Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veereziimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagav
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
annaabi.ee 
