Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hirmus suur maja". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
arvas, küsis, hirmus, korteris, leidsime, saime, kolida, pidin, hirmul, magada, kartma, tuppa, verine, kadri, noorema, kari, kairi, viisteist, kolmteist, sihvakas, vapustav, kolmkümmend, ostmiseks, lotoga, tuhat, seestpoolt, jääma, õed, samme, vagusi, kardan, hullem, palavik, lootsin, üleval, uksi, valetama, pahane, küüne, teades, vahepeal, hommeMul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega
Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma. ,,Kas sind ajab jumal naerma?" küsis onu. ,,Ei, lihtsalt imestan, et te minu ukse taha tulite," vastasin talle. ,,Ma tahtsin teile öelda, et ka teie oleksite jumala armastajad ja et te ..."
Mõtle , kus me ennast pesta saame?? Iu siis ma lähen ju räpaseks. Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie esimesse laagripaika. Kairi kamandas paljud puid tooma et lõket teha. Kurat mida ta kamandab inimesi.Mina ju küll ei kamanda (vist :D ). Mul oli väga igav kuna telgid said püsti pandud otsustasin seal natuke Stiinat lugeda. Nägin et Marko järgneb mulle.
HEESKA Kes sul käskis metsa minna? HIRMUS ANTS Mida? HEESKA Ei midagi. HIRMUS ANTS Tead, Johannes… Ah, kurat… HEESKA No mis? HIRMUS ANTS Ei midagi. HEESKA Mida sa kurat mölised mu venna pärast? Ega ta ise punaväkke ei läinud. Ise tõmbasid saksa sõjaväest minema ja arvad, et nad sulle halastavad. HIRMUS ANTS Ma tulin ära, jah. Kurat, ega ma Saksamaa eest sõdinud! HEESKA Kelle eest siis? HIRMUS ANTS Sinu, minu, meie eest! Mida sa tahad? HEESKA Ma tahan rahulikult magada ja hommikul ärgata ja õunapuu alla kusele minna ja ma tahan su õe endale naiseks võtta ja ma tahan lapsi ja ma tahan et mu isa ja ema saaks rahulikult pärna all surra ja ma tahan et sa metsast välja tuleks ja ma tahan saunas suga viina võtta ja ma tahan grammofoni ja ma tahan, kurat, mesilase käest nõelata saada, kui ma tikreid nopin, ja ma tahan… HIRMUS ANTS Aga sa ei saa ju. HEESKA Jah, ei saa jah, sest sa oled metsas, keerad kogu meie elu perse. HIRMUS ANTS Ei, mina ei keera.
peab klassijuhatajatundi minema. Noormehe kohale jõudmise ajaks oli ainult üks vaba pink. Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka. Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda
Marja-Leena Tiainen "Kallis Mikael" 1.-4.ptk Minu nimi oli Mikael, hüüdnimega Mikke. Oli sellepärast, et ma surin mõned sekundid tagasi. Arstid küll proovisid mind elustada kuid asjatult. Vanem doktor tuli minu juurde. Ta tundis mu ära. Ta teab mu isa ja ema. Ta küsis õe käest, kas mu vanemad juba teavad, et mind enam ei ole nendega. Kuna õde ütles, et ei tea, siis otsustas doktor ise vanematega ühendust võtta. Aga tal ei õnnestunud mu vanemaid kätte saada. Doktor hankis mu venna Toumase telefoni numbri. Mu vend oli Maareti, ta tüdruku juures. Tummpi telefon helises. Ta ei ärganud. Maaret ajas ta üles. Tummpi võttis vastu. Doktor Aropohja räägib Tummpile kõik ära. Kui doktor kõne lõpetab avaldab ta kaastunnet ja lõpetab siis kõne. Tummpi
Eriliseks teeb ta see, et tal on mälestusi Teise Maailmasõja kohta ning see, et ta on minu vanaema.Annan siis jutujärje talle Elutingimused Sõjaajal oli meil väga vähe süüa.Olles kuueteistkümne aastasena elasin ma Eesti taludes ning nurisesin,et toitu pole. Siis pahandati minuga ja selgitati, et kõik söövad praegu nii ja midagi pole teha.Voodis ei saanud ma und ning haletsesin ennast. Lasin siis emal öösiti end üles ajada, kui elekter tagasi tuli ja läksin edasi magama.Muidu pidin õhtuti õppima magama valgel petrooleumlambil. Kogu minu keskkooli vältel lülitati elekter õhtuti elamurajoonides välja, sest kõigile ei jätkunud. Vaid linna tööstustesse jäi elekter alles. Põlevad paberid põllul Kord oli taevas punane ja täis musta suitsu. Teadsime, et Tartu põleb. Olime u. 30km Tartust väljas Ehaveres. Päev hiljem leidsime põldudelt palju põlevaid paberitükke. Mõnel oli kiri isegi loetav. Naiivselt lootsime, et mõni on meie
seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.» «Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.» «Miks sa siis ei tee?» «Kui sa veel palju räägid, siis teen.» «Palju -- palju -- palju! Noh, tee nüüd!» «Ah, sa arvad, et oled kole kange, jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mul teine käsi on selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.» «Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.» «Noh, teen kah, kui sa mind narrid.» 13
" Isa vaatas mind hetke, ning läks elutuppa." Tule siia" ütles ta mulle. ,,Jes söör" ütlesin ma ja marsisin isa juurde. ,,Helista oma Lerru-Berrule nüüd ära ja hakkame liikuma." Nii ma tegingi. Viie minuti pärast istusime me juba autos. Lerru ka. Kõik olid vait. Issi pani raadio tööle. Sealt tuli üks naljakas laul ja me hakkasime Lerruga naerma. Isa pani raadio tagasi kinni. Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi" Lerru kuule,"."Jah" vastas Lerru. ,,Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära." Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning ütlesime, et me oleme kohal ja et me tahaks kahest tuba. Me saime mis tahtsime. Lehvitasime Lerruga minu isale ning jooksime ruttu majja. Meie toa number oli 7. See on ka minu õnnenumber.
Viimane mõrva lugu Trrrr....Ja heliseski kell. Kell on 5 hommikul, mil on mul aeg süüa, riide panna ja tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe tulen , olen juba poolel teel ,, Kahmasin oma pintsaku ja tormasin kontorist välja. Kohale jõudes olid allveesukeldujad lisaks naise peale ka keha leidnud. ,, Jõudsidki, siin ta meil on , kahes tükis ,, Vaatasin Danieli ja küsisin : ,, Kas detaile on teada, tunnistajaid, kahtlasi inimesi ?,, ,, Teada on, et naine on abielus. Naise pea leidsid
Viipekeele õppisime keelekoolis. Nüüd hakkame hoobilt kartma ja helistame päästeteenindusse. Varsti kuuleme sireene meie maja ette pööramas. Pärast seda ei räägi keegi. Kõik veel nutavad vaikselt ja mõtlevad, et mis edasi? Keegi ei tea mida tähendab see märk. Kuidas ta suri, ning kuidas saab meie isa olla õues ja ukslukus??? Tuleb siis välja et kellegil on meie maja võti?? Kardan kohutavalt. Kuid märkamatult on saabunud uneaeg. Lähen siis enda tuppa ja üritan magada kuid ei suuda....... Neljas Päev Hommikul ma ärkan ja tunne on kahtlane. Käin kõik toad läbi, kuid ema ei leia ega ka venda. Mõtlen et mis saab edasi?? Kuhu ma lähen?? Mida ma teen?? Kuulen uksepauku, just välisukse. Tunne on vastik. Ma kardan nii väga, et ma ei julge minna isegi piiluma mitte. Poen ruttu voodi alla. Juba kuulen enda toa uksepauku. Piilun voodi alt ja uskuge või mitte, ma näen enda ema aga ta ei ole tavaline........... ta on üleni verine!! Ma
tõstis isa selle autosse ja nad asusid teele. Ta isal oli universaal, beez Volvo. Isa päris Carmeni käest igasugu küsimusi kooli, sõprade ja vabaaja kohta. Carmenile see meeldis, vestluses isaga puudutas ta ainult võite. Isa oli neile kahele pühapäevaks tenniseväljaku kinni pannud, ta teadis , et tüdruk armastab tennist. Nad peatusid kreemika viktoriaanliku maja ees, millel olid rohekashallid aknaluugid ja maja ümbritsev terass. Carmen ei saanud aru, ta isa pidi elama ju linnas, korteris. Ta oli kolinud, aga miks ta sellest Carmenile ei olnud rääkinud. Isa juhtis ta läbi vihmasaju tuppa. Seal ootas teda ees üllatus. Ta isal oli uus pere. Lydia ja kaks last : Paul ja Krista. Carmen ei osanud pidagi vastata , ta oli pettunud. Isa juhatas ta külalistetuppa. Kallis Bee. Carmeni ja Ali suvi ei kestnud kauem kui kojusõit lennujaamast. Mu isa on nüüd Albert ja abiellub Lydiaga ja elab majas., mis on täis taskurätikarpe, ja mängib isa kahele blondile tüübile
,,Väikevene keel meenutab oma õrnuse ja meeldiva kõlavusega vana-kreeka keelt." See oli Varenkale meelitav ja ta hakkas Belikovile tundmusega ja veenvalt jutustama, et tal on Gadjatsi maakonnas talu, kus elab tema emake, ja seal on sellised pirnid, sellised melonid, sellised ,,kabakid"! Väikevenelased kutsuvad nimelt kõrvitsaid ,,Kabakkideks", Kõrtse aga ,,sinokkideks", ja nende juures keedetakse peedi- ja sinikapsasborsi ,,nii maitsvat, nii maitsvat et lihtsalt hirmus!" Meie kuulasime ja kuulasime, ning äkki turgatas meile kõigile pähe üks ja seesama mõte. ,,Aga tore oleks neid paari panna," ütles mulle direktori abikaasa tasa. Meile meenus millegipärast, et meie Belikov pole abielus, ja nüüd näis veider, et me siiamaale polnud seda märganud ja et olime ta elu sellise tähtsa üksikasja sootuks silmist lasknud. Kuidas ta üldse suhtub naisterahvasse, kuidas ta lahendab selle elulise küsimuse?
9. Koristasin enda ja oma õe toad ära, vanaema tõi Jannu koju. Mu ema läks oma sõbrannaga lõbutsema. 10. Esimene koolipäev, meile tuli uus klassikaaslane, keda hakati pidevalt kiusama. 11. Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju. Sven lahutas kaks kaklevat poissi. 15
Väike Õde ja Suur Vend õnnelikud, läksid edasi. Mina jäin jahmunult vaatama. Kõrval oli uks lukuga, selle lasin sodiks ja läksin edasi. Läksin trepist alla. Zeusi aed paistis, kuid seal oli aed ees. Järsku hakkas midagi tuututama ja mind laskma. Mingi droidi sarnane asi lendas minu ümber ja kutsus Veste kohale. Kaotasin palju kuule ja oleks surnud, kuid võitsin. Ainus pääsetee oli läbi arstiabi. See oli loomulikult lõks. Tuled kustusid ja ma pidin kuulama jubedat videot, kus Trinitau juht Andreas rääkis mulle igasugu jama. Lõpuks jäi vait, kuid siis ilmusid Vestid. Nad olid klaasi taga, kuid varsti sees. Õnneks sai Atla mulle ennem ukse lahti, kui nemad sisse jõudsid. Arstikabinett Esimesena märkasin ma enda kõrval ühte müügiautomaati. Seal sees olid kuulid püstolile ja Eeva eliksiir. Raha ei tahtnud kulutada ja neid polnud eriti vaja nii, et jäi ostmata
ja karjuda oma sõpradele. Öeldakse nii, et räpparil ei tohi elu olla. Kohe kui teda näed hüppa kaela. 5 2.7. Elu armastus Tänaval kohtasin üht neidu. Mõlemale meile meeldisid samad asjad. Rääkimis stiil oli ka sama. Aga siis kui ma talle küsimuse esitasin. Ta käitus kuidagi imelikult. Nii läheme me jälle. Ta vaatas mu elu stiili. Siis arvas, et me ei sobi kokku. Mis on viga naistel. Kes tahavad saada truud armastust, aga siis kui see neil silme ees on, lasevad sel lihtsalt minna. Ära kungai usalda naist. Kes käitub nagu väike laps. Lihtsalt oota kuni tuleb see õige, ja looda, et see mööda ei vaatam. 2.8. Sõbra tsoon Käisin kord ühe tsikiga. Olime iga päev koos.
otsa enam minna ei saa kuna see on katki. Veroonika käis meie kahe vahet ja muudkui lohutas kuigi ma siiski märkasin ,et ta silmad olid punased. Mis omakorda tähendab, et ta oli nutnud. Ja mingil põhjusel see lohutas mind. Teadmine ,et keegi on siin kes on minu pärast nii mures et valab pisaraid. Mõned päevad hiljem olime vennaga jälle puu otsas ja ronisime oksalt oksale üha kõrgemale ja kõrgemale. Me ei saanud enam nii kõrgele kui vanasti aga me saime siiski ronida ja ega ka sealt ei olnud vaatel viga midagi." Venda vaatab taas telekt ja veroonika tõuseb püsti. T: ,, Ma mäletan sedagi päeva. Ma olin vaimustuses ,et vennad saavad nii kõrgele ronida. Nad ei ole minust küll palju vanemad aga paar aastakst on ikka. Ma ei jõudnud sellel hetkel ära oodata aega millal mina saan nii kõrgele ronida ja näha mida nemad näevad seal kõrgel. Kui nad kukkusid ei suutnud ma algul midagi teha. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Kuidas nad lamavad
Ema tuli samal ajal üheksandalt korruselt alla joostes, kui nemad liftiga tulid ja üritas Kreetet juba liikuvast autost välja tirida. Kõik neli(kaks juba isesisvalt elavat)last otsustasid, et väiksemad ei lähe enne koju tagasi, kui ema on midagi ette võtnud- ravile läinud vm. Kui 2 nädalat möödus ei muutunud midagi peale selle, et isa kolis oma vanemate maamajasse, J otsustas koju tagasi koju minna ja Kreete jäi oma suure õe juurde ja läks uude kooli. -2.Kreete helistas ja küsis kuidas J läheb ja et ta ei taha emaga rääkida. Kuid hiljem selgus, et ema oli seda kõnet köögi teise telefoniga pealt kuulanud. Sellest kõnest saab jälle ema hüsteeria ja nutuhoo, sest õe küsimuse peale kuidas emaga on vastab J, et nagu vanasti lihtsalt ta on õppinud mida öelda ja teha, et ema päris ära ei ,,flipiks". J ei ole terve öö ema pärast magada saanud. Hommikul on vene keeles tasemetöö. J ei saa midagi aru ja lahkub, Valetab õpetaja, et peab akne
püsima jääda, sest alatihti tuleb midagi vahele ja ilmselt ka seetõttu pole me omavahel sõbrad. Tulime Teile tere ütlema ning mõtlesime, et seekord ehk saaks lähemalt tuttavaks. Me tõime külakosti ka, et viisakad olla.” Eva sellepeale: “ Tere tulemast tagasi! Olen teid näinud siin kandis küll. Kahjuks ma ei saa seda külakosti vastu võtta, kuid siiski suur aitäh Teile, meeldiv tutvuda.” Poiss, kes oli näinud päeval Sofiat, küsis : “ Kas teie tütar on naabruskonnas? Nägin teda enne, kuid ta ei tulnud toast kordagi välja ning me ei saanudki lähemalt tuttavaks.” Eva : “ Tänan teid väga, kuid pean nüüd kahjuks tuppa naasma.” Poisi pere vaatab selle peale imelikult ning pöördub kodupoole. Õhul äratab Sofia tähelepanu kolksud, mis tema aknani jõuavad. Sofia näeb , et see on see sama poiss, keda ta päeval näinud oli. Poiss kirjutab aknale ühe numbri: 917
Ta hakkas sülge pritsima ja lõi rusikaga vastu lauda : "Kas mu poeg on hobune?" Eih, loomulikult ei tundunud ma Hasse Borgile hobusena. "Aga miks sa kohtled teda siis sellisena?" "Me ei kohtle teda..." See vaidlus läks niimoodi edasi ja lõpuks mu isa selgitas MFFile, et nad ei näe mind enam. Ma ei mängi ühte sekundit kui minu lepingut ei arutata uuesti läbi. Hasse Borg hakkas muutuma kahvatuks, ma saan aru sellest, ausalt. Sa ei jama isaga, ta on nagu lõvi ja me saime 10 protsenti lepingusse, ning see tähendas palju. Kogu tänu selle eest isale, ning see peaks olema õpetuseks, mis meeles püsiks. Agendid aga olid endiselt vargad ning ma usaldasin Hasse Borgi. Ta oli mu mentor, nagu teine isa. Ta kutsus mind oma farmi maal ning ma sain kohtuda tema koera, laste naise ja loomadega ning ma küsisin tema nõu, kui ma ostsin osamaksega Mercedes Cabrioleti. Aga samal ajal, kuida seda seletada? Olukord oli ääres. Minu eneseusk oli kasvamas ja ma sain julgemaks
9. Koristasin enda ja oma õe toad ära, vanaema tõi Jannu koju. Mu ema läks oma sõbrannaga lõbutsema. 10. Esimene koolipäev, meile tuli uus klassikaaslane, keda hakati pidevalt kiusama. 11. Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju. Sven lahutas kaks kaklevat poissi. 15. Ühel õhtul nägi Sven, et mu ema on joodik ja me läksime minu pärast lahku, Sven tegelikult ei tahtnud lahku minna
UTOOPIA KALLAS I TEEKOND TOM STOPPARD Tõlkinud Anu Lamp Tallinn, 2003 2 TEGELASED: ALEKSANDER BAKUNIN VARVARA, tema naine LJUBOV VARENKA TATJANA ALEKSANDRA, nende tütred MISS CHAMBERLAIN, inglannast guverness PARUN RENNE, ratsaväeohvitser SEMJON MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg NIKOLAI STANKEVITS, noor filosoof MASA, teenijatüdruk VISSARION BELINSKI, kirjanduskriitik IVAN TURGENEV, tulevane kirjanik ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär PROUA BEYER NIKOLAI SAZONOV NIKOLAI OGARJOV NIKOLAI KETSER, Herzeni ring NIKOLAI POLEVOI, "Telegraafi" toimetaja NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar PJOTR TSAADAJEV, filosoof STEPAN SEVÕRJOV, "Moskva Vaatleja" toimetaja DJAKOV, ratsaväeohvitser KATJA, Belinski armastatu PUSKIN, poeet ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite m�
pakub? LAURA: Te ei tohi, teil pole õigust minuga niimoodi mängida. OSVALD: Kas sa räägiksid natukene täpsemalt, kuidas sa siia sattusid? Mind huvitab üks asi. LAURA: Me ütlesime ju, et tulime hääletades ja jäime tee peale. OSVALD: Aga täpsemalt? LAURA: Pidime sõitma minu sõbranna sünnipäevale, Roland ei tahtnud autoga sõita, et siis ei saa napsu võtta ja hakkasime häälega tulema, nagu vanasti, tudengipõlves, tundus väga romantiline. Kolmanda autoga saime siiani, aga siis juht avastas, et tal olid kõik load ja muud dokumendid koju jäänud ja keeras otsa ringi. Siis ootasime paar tundi ja tegelikult mina hakkasin ajama, et hakkame seda väikest teed pidi minema, kuskile ikka jõuame. OSVALD: Sobib. See sobib. LAURA: Mis asju te ajate! See hakkab lõpuks ära tüütama. OSVALD: Sa oled vapustav naine, Ma kartsin, et sa ei ole nii vapustav, aga sa oled vapustav. Mul on sinuga suured plaanid. Mulle meeldib sinu juures kõik. Ma
Peeter on ainus, kes julgeb mind laualt maha lükata, kui nemad parasjagu hommikusööki söövad. Vahepeal annab ta mulle paar laksu, aga sellest pole hullu. Enamuse ajast on ta ikkagi sõbralik ja kiunub kõrge häälega kui mind nägema juhtub. See kriiskamise harjumus on muideks neil kõigil küljes. No on rumalad, arvavad vist, et ma ei pane neid muidu tähele. Nüüd jõudsimegi järjega minu lemmiku, mamma Malle juurde. Ta on kõige parem mamma. Lubab mul alati enda juures voodis magada, ei aja mind isegi siis ära, kui ma tema raamatu peale heidan. Ka söögilaual ja lillepeenral tohin ma mamma nähes peesitada. Malle teab, et on minu lemmik, seepärast ta mind hoiabki. Mamma on täpselt sama vana kui papagi, aga vähemalt pole ta veel kiilakas. Talle meeldib süüa õunu ja tomateid ja kurke ja kõike muud mille järele minagi hull olen. Ainus asi, mis mulle mamma juures ei meeldi on see, et ta veedab liiga palju aega koos teiste kassidega. Ah jaa
MARGUS. Küll saab! (Õue ära.) PERENAINE. Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära? PEREMEES. Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi. JAANUS. Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad! PERENAINE. Meil tahtsid või tuppa tungida! PEREMEES. Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas! VANAEMA (tähtsalt). Nad on kurjad, et ühte sõsarat kirikutulbas peksti! PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt). Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga - eks teised ikka käisid! JAANUS. Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi... MANN (ema ümbert kinni hoides). Näin, mina pelgan! PERENAINE. Jah, pelga, latseke, pelga pattu! JAANUS. Seni kui ta neile kätte ära närvetas, pea rippuma jäi ja suu vait. Võtsid küll veel sambast maha - mis valmis, see valmis! Piinlik vaikus, Margus on tuppa tagasi tulnud. PERENAINE
1 KÄBI VÄIKE KÄBI LASKIS VALLA OMA KÄED JA KUKKUS ALLA NÜÜD TA LAMAB MÄNNI JUUREL OMA SUURE ISSI JUURES. LOMP MIS SA TEED, MIS SA TEED PORILOMP ON KESET TEED EI SAA ÜLE, EI SAA ÜMBER KODUST TOO NÜÜD KASVÕI ÄMBER ET SAAKS TÜHJAKS KANDA LOMBI MUIDU AINULT RINGI KÕMBI G L O O B U S J A E L E V AN T KORD GLOOBUS ELEVANDILE TÄHTSALT ÜTLES NII: MU PEAL ON MANDRID, METSAD, MÄED SAARED, JÄRVED, LINNAD, JÕED AUTOD, LAEVAD, LENNUKID JA MAJAD TEHASED JA TEED KUS VAJA SIIS VEEL KAUPLUSED JA KOOLID LISAKS PINGID, LAUAD, TOOLID TÄDID, ONUD, ISAD, EMAD MINU KUKIL ON KA NEMAD ILMA MINUTA EI SAA KEEGI ILMAS ELADA. NII GLOOBUS VANTI ÕPETAS JA JUTU SAMAS LÕPETAS: RASKUSI MA SUURI KANNAN SILMAD SUL´GI ETTE ANNAN KUULAS ELEVANT JA MÕTLES GLOOBUST TUNNUSTADES ÜTLES: TÕESTI TUGEV OLED SA KAS VÕIN SU PEALE TOETUDA? KONN 1 2 KONNA TUTVUSTA
.." Ta oli kade Sassi peale, kes Mareti endale sai. KARLA: "Mina ei mölise, ma räägin, kuidas asi on! Kas see siis vale on, et Maret oleks pidanud õigupoolest minule tulema, lapsest peale mängisime juba koos, iga päev ajasime juttu ja läksime koos kooli ja puha! Pärast kui suuremaks kasvasime, siis käisime pidudel kah koos ja kõik teadsid, et meie kord kokku läheme. Aga siis läks Maret instituuti, ja mina ju ei saanud temaga koos linna õppima minna, mul oli isa surnud, ma pidin maja pidama! Kus sa pääsed maja juurest, maja ja maa hoiavad sind kinni nagu tangidega, sest kes see külvab ja lõikab, kui sina linnas lillutad! Ja ei saanudki mina kuhugi, aga sest polnud veel midagi, sest Maret käis ikka nädalavahetustel kodus ja ma ikka nägin teda siis ja vahel käis ta meil isegi abiks, sest mul ema oli ka siis juba haige ja ära minemas. Ikka nägime, ja ükskord Maret ütles, et kuule, Karla, mina sõidan nüüd koos teiste tudengitega matkama, ma lähen Kamshatkale
tahan sind oma käega puudutada, aga see ei sünnipäevale, Roland ei tahtnud autoga sõita, puutu siia. Teeme nii, et ma puudutan su et siis ei saa napsu võtta, ja hakkasime kohe ära ja siis ei ole sul põhjust mind häälega tulema – nagu vanasti, rohkem karta, nii nagu sina seda mõtled. Aga tudengipõlves, tundus väga romantiline. ma palun, et sa ütleksid mulle „sina“. See Kolmanda autoga saime siiani, aga siis juht „teie“ kõrvetab mind. (Paus.) Muidugi, kui avastas, et tal olid kõik load ja muud hirmust rääkida... ma elasin läbi tohutuid dokumendid koju jäänud, ja keeras otsa hirme. Ma kartsin, et sa ei tule ja ma pean ringi. Siis ootasime paar tundi ja tegelikult mina hakkasin ajama, et hakkame seda 5
Metsakooli, seal saab õpida erinevaid erialasi eriti meeldib mulle Harvesteri või Metsavälja veojuhiks. Seda mõtet pole ma veel vanematega arutanud, kuigi mu isa on vana metsamees ja sellel alal oleks mul väga palju tuttavaid ja töökoht oleks kindel ja palk oleks hea. Kindlasti peab töö ka endale meeldima, minuga on see lihtsam, kuna mulle meeldib tegeleda põllunduse ja metsandusega. Mulle meeldiks elada oma ette kusagil metsa sees ja teistest eemal. Mitte nagu mingis korteris,et ei saa isegi sõpradega istuda ja muusikat kuulati nii, et naabrid kaebame ei tuleks. Ja üldse ei ole korteri elanikel ema saad kus nad saaksid vabalt aega veeta, grillida ja päevitada. Ja enamasti on su naabriteks pensionärid, kellel on iga päev sinu tegemiste kohta midagi öelda. Aga kui sa elaksid kusagil maal, siis ei tule sulle keegi midagi ütlema, et muusika on liiga kõvasti või, et koer haugub ja nemad ei saa rahulikult magada. ARENG & KOGNITIIVSED PROTSESSID
Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend
Sellest ajast peale ei saanud me enam rahu. Püüdsime leida mõningaidki jälgi neist ebatavalistest nimedest, mis nii tugevasti erutasid meie uudishimu. Juba üksi kataloog nende raamatute kohta, mida me lugesime eesmärgile jõudmiseks, täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: «Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane
Ma tahaksin praegu kodus olla, oodata kuni kõik magama jäävad, ja siis pudeli avada. Päras esimest võõrutust ja käike psühholoogi juurde olen ma püsinud neli kuud kaine. Ma läksin uude kooli ja püüdsin puhtalt lehelt alata. Kahjuks sai alkoholi lembus minust taas võitu. Minu käsi haaras jälle pudeli järele.. Ma kaotasin oma uued sõbrad ja ainus kes minuga veel suhtles oli naabripoiss, kellega juba väiksest peale koos sai oldud. Robi arvas, et mul ei ole sõpru ja see ajaski mind jooma. Muidugi oli armas, kui ta helistas ja rääkis mis ta vahepeal teinud on ja et ta ootab mind nädalavahetustel maale. Me olime juba suureks kasvand, aga ta ikka hoidis mind. Robi oli eile helistanud, aga mu jalad olid nii nõrgad ja ma ei jõudnud telefonini, et ta häält kuulda. Esimesest võõrutusravist on möödas umbes aasta. Vahepeal oli kõik juba normaalne: rääkisin
tuttavad, uued sõbrad ja nii tutvus ka mu ema minu praeguse isaga. Tema on ehtne saaremees, kes oskab rääkida huvitavaid lugusid saare elust. Mõned aastad tagasi sai maha peetud ka suur pulmapidu. Kokku kutsuti sõpru ja sugulasi igast Eestimaa nurgast. Niisiis ongi minu perekond kolmeliikmeline, kus olen mina, minu ema ja minu isa. Lisaks on meil paar kodulooma. Meil on ka truu koer Tommi, kes valvab meie maja, kui meid parasjagu kodus pole. Kui jõudis kätte sügis, siis pidin minema esimesse klassi. Algul õppisin ma Aste Põhikoolis. Sain seal õppida vaid mõningad aastad. Siis kolis meie perekond aga Kärla valda. Alates viiendast klassist õppisin ma juba Kärla Põhikoolis. See oli väga tore kool. Õpetajad oli seal väga abivalmid. Ka uued klaasiõed ja vennad said minu headeks sõpradeks. Mäletan, et matemaatika oli tund, kuhu läksin alati hea meelega. Oli aga ka selliseid aineid, mis mulle huvi ei pakkunud
annaabi.ee 
