Hesse - Stepihunt (17)

Hermann Hesse
„ Stepihunt ”
Harry märkmed: „Ma ei suuda ei teatris ega kinos kuigi kaua vastu pidada, ma olen vaevalt võimeline ajalehte, harva moodsat raamatut lugema, ma ei suuda mõista, mis lõbu ja rõõm see on, mida inimesed otsivad tuubil täis rongidest ja hotellidest, tungil täis lämmatava, pealetükkiva muusikaga kohvikutest, elegantsete luksuslinnade baaridest ja varieteedest – ühtegi neist rõõmudest, mis oleksid mulle ju kättesaadavad ja mille pärast tuhanded teised trügivad ja vaeva näevad, ei suuda mina mõista ega jagada.
Enesetapjale on loomulik, et ta tunnetab oma mina, ükskõik, kas siis õigesti või valesti, looduse eriti riskantse, küsitava ja ohustatud võsuna, et ta tunneb end alati kaitsetuna ja ohusolevana… teisest küljest on kõigile enesetapjatele omane ka võitlus enesetapu kiusatuse vastu. Kusagil hingesopis teab igaüks, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha.
Harry ei ole mitte kaks olemust, vaid sada, musttuhat. Tema elu (nagu iga teise inimese oma), ei kõigu mitte ainult kahe pooluse, vaid tuhandete, loendamatute poolusepaaride vahel. Inimese mõtlemisvõime piir pole kuigi kõrgel, ja ka kõige vaimsem aj haritum inimene näeb maailma ja iseennast alati läbi väga naiivsete, lihtsustavate ja valelike vormeliprillide – kõige enam just iseennast. Sest paistab, et kõigil inimestel on kaasa sündinud ja lausa loomusunniline vajadus pidada oma mina mingiks ühtsuseks. Kui nüüd mõni inimene sammukese edasi läheb ning oma mina ettekujutatud ühtsuse kahesuseks laiendab , siis on ta juba peaaegu geenius , igal juhul haruldane ja huvitav erand . Tõeliselt pole aga mitte ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos . Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi. NÄITED KIRJANDUSEST: Faust , Harry Haller, mingil määral Raskolnikov . Kui Faust lausub tolle kuulsa, imetletud lause: „Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul!” siis unustab ta Mefisto ja terve hulga teisi hingi, kes on tal samuti rinnas. Ka Stepihunt usub, et tema rinnas peitub kaks hinge ja leiab, et tal on seetõttu rinnas hirmus kitsas . Inimene on sajast koorest koosnev sibul , paljudest lõngadest põimitud kude. Elus ei ole asjad nii lihtsad nagu meie mõtetes. Iga sünd tähendab eraldatust kõiksusest, tähendab piiratust, Jumalast lahutatust, piinarikast uueks saamist.
„ma ei ole õnneliku eluga rahul, ma ei ole selleks loodud, see pole minu osa. Minu osa on vastupidine … Õnnetus, mida mina vajan ja ihaldan, on teistsugune – selline, mis laseb mul kirglikult kannatada ja iharusega surra. Sellist õnnetust või õnne ma ootan .” – Hermine: „sa oled liiga nõudlik ja näljane selle lihtsa, mugava , nii vähesega rahuloleva maailma jaoks, et ta sülgab su välja, tema jaoks on sul üks dimensioon üleliia.”
Mozart : „Kindlasti, elu on alati hirmus. Me ei saa sinna midagi parata ja kanname ometi vastutust. Vaevalt jõutakse sündida, ja juba ollakse süüdi. [ -- ] ja nüüd ei kuule te ju mitte üksnes raadio poolt vägistatud Händelit, mis ka selles jäledaimas kehastusvormis on ikkagi veel jumalik , - te kuulete ja näete samal ajal kogu elu oivalist võrdpilti. Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele , nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil tuleb ta selliseks jätta, ja kui me just eeslid pole, siis naerame selle üle. Õppige kõigepealt kuulama ! Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma ! Te olete oma elust teinud vastiku haigusloo, oma andekusest õnnetuse. ”
Tont, oli selles maailmas alles külm!!!
„Õpeta mind naerma, päästa mu hing!”