Heiti Talvik (0)

Heiti Talvik
Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Isa oli mitmekülgsete huvidega kirjandusearmastajast haritlane ning suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid ning nende luuletki peast ; siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria "isa" Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste. Juba viieteistkümneselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming; samuti oli ta lugenud Émile Zola , Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid, luuleklassikutest aga Dantet, Goethet, Puškinit, Heinet, Baudelaire ’i. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle luulet ta hiljem ka tõlkis. Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu; ta luges ka teisi filosoofe, näiteks Nietzsche’t. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.
Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist ; kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks tuntav majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond.
Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides; säilinud on käsikirju alates 1923. aastast. Midagi oli Talvikus küpsemas ja käärimas, sama toimus ka tema ajas. Ehkki põhjused pole teada - ilmselt perekondlikud sisepinged -, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. See lahkumine , eemaldumine oli nii iseloomulik Talvikule, kes ei olnud võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises – alles konfliktist kaugenedes saabus selgus. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest , luuletamisest. Juba 1. jaanuaril 1924. aastal saatis Talvik "Loomingu" toimetajale Tuglasele luuletuse kaaskirjaga: "Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid… Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tunnen pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun."
Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus žanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire’iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla-Järvel. Vana Charles seevastu oma hapraid poeedikäsi küll vaevalt iial mullaseks tegi... Teatava ettevaatlikkusega söandaksin arvata, et Talviku erinevad tahud siiski ei moodusta homogeenset ja harmoonilist poeedikuvandit. Liiga vastuolulised on ta tekstid, kuigi neid on püütud skematiseerida vaimse arenguloo etappideks: masendusest kirgastumiseni, resignatsioonist lohutuse ja lunastuseni. Milline on see tõeline ja autentne Talvik, kas Aspeli või Orase konstrueeritud (mälestused + tekstide interpretatsioon), või ilma kommentaarideta, ainult ta enda värssidest välja kooruv, ähmaselt aimduv? Nõnda ongi meie käsutuses mitu Heiti Talvikut ja ma ei kiirustaks a priori mõnda neist teistele eelistama.
Looming
Lemmikud väliskirjandusesest olid Baudelaire, Rilke , Dostojevski, Villon . Esimesed luuletused 1924. 10 a pärast esikkogu „ Palavik “. Pärast selle ilmumist võeti ta Eesti Kirjanikke Liitu.
Oma eluajal ilmus temalt kaks luulekogu :
„Palavik“
Luulekogu on dekadentlik (liikumine, mida iseloomustab väsimuse, languse tajumine , pessism. Suurt tähelepanu pöörati vormile ja peenele töötlusele. Maailm on autori jaoks pahesid täis, inimese hing ja tunded on väärdunud. Põlgab ennast ja maailma. Samas on tunda huumori ja iroonia ning groteski (üleva ja madala koos kujumatmine) sugemeid ja kasutatakse vaimukaid väljendeid.
„Kohtupäev“
1937 ilmus „Kohtupäev“, mida peetakse silmapaistvamaiks luulekoguks. Motiivid- rahulolematus iseenese ja ümbrusega. Vihjed ajaloole. Rohkem religioosseid teemasid . Autor analüüsib tollases maailmas toimuvat- ridade vahelt kostub vastuhakutahet ning lootust.
Talviku luule
Dekadentlik stiil
naturalismi sugemed
sümbolistlikud sugemed
pettumuste ja eksimuste tajumine
filosoofilised otsingud
ajakriitilisus
võllahuumor ja iroonia
Talvik debüteeris poeedina 1924. aastal avaldades tugeva isikupäraga luuletusi
väljaandes „Looming”. Esikkogu „Palavik“ 1934-sümbolismist ja ekspressionismist kantud ,
traagiline ja vaimse vabanemisega, boheemlaslik ulaelu ja võllahuumor, laenatud motiive
Baudelairelt ja Heinelt; „Kohtupäev“ 1937, ühiskonnakriitika,
lakooniline , ideaale otsiv , sisenduslik, pingestatud, eitab orjameelsust ja kaitseb vaimset
vabadust. Tsüklid „Pohmelislikke mõlgutusi” 1931 , „Jumalate hämaras”, „ Dies irae”
Postuumselt avaldati valimikud Väike luuleraamat ”(A.Sanga koostatud),” Luuletused”, Kogutud luuletused.
Mõjutas oma loomega J.Kaplinskit, H. Runnelit , V.Luike, J.Viidingut, D.Karevat
Fakte tema elust:
Heiti Talvik õppis Treffneri gümnaasiumis, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse
1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga.
Luuletusi kokku kirjutanud 28.
Heiti Talvik ja Friedebert Tuglas elasid Tartus samas majas .
1945. aastal Talvik arreteeriti ja saadeti peale mõne ajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse.
1947. aastal suri Siberis, sest haigestus sealsete kurnavate olude tõttu.
Mõned Talviku luuletused:
Tütarlaps aprillis
Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mul rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.
Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.
Issand , kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.
Piinan ja petan sind armus .
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.
Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi,
peab kaua käima kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti .
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas , neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks .
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi ,
siis nende mälestust ei leina keegi.