Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele. Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm. Lava Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis (skeene), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad. Näitlejad Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees maskid, mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha
Kreeka mütoloogia lõplikus kujunemises etendas mükeene ajajärk määravat osa. Tähtsamate kreeka müütide tegevuspaikadeks on kohad, mis esinevad mükeene kultuuri keskustena. (Kleis 1980:26) Kreeka müütides on põhilisteks tegelasteks surematud jumalad, kes esinevad inimese kujul ja kellele on ka omistatud inimlikud voorused ja pahed ning surelikud heerosed ja kangelased, kes olid muistsed sugukonna- või hõimujuhid, linnade rajajad jt. Ei välistata, et kreeka heeroste seas leidus reaalseid ajaloolisi isikuid. (Kleis 1965:18) Kreeka jumalad: Jumala nimi Jumala ülesanne Jumala seos Zeusiga Zeus peajumal Hera abielukaitsja Zeusi õde ja abikaasa Poseidon merede valitseja Zeusi vend Hades valitses allmaailma surnuteriiki Zeusi vend
Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena. Vanarooma mütoloogia ehk rooma mütoloogia on muinasroomlaste uskumused, rituaalid ja
deklamaatorite koolid, kes seadsid endile ülesandeks muistsete lugulaulude selgeksõppimise ja ettekandmise nüüd mitte enam kuningliku laudkonna võõraina, vaid üldrahvuslikel pidustustel vastastikuse võistluse näol. Neid võistlejaid deklamaatoreid hakati nimetama rapsoodideks, eristavalt muistseist laulik- aoididestJutustused Trooja sõjast jagunesid kahte rühma: ühed käsitlesid sõda ennast, teised heeroste tagasitulekut Trooja alt. Kui jutustised kummaski rühmas saavutasid juba küllalt kõrge arenemisastme ja omandasid suurema kuulsuse, üks geniaalseim rapsood koondas nad ja lõi neist kindla, tema poolt väljatöötatud kava kohaselt kaks iseseisvat eepost, ajaliselt esimesena "Iliase" ja teisena "Odüsseia". See geniaalne luuletaja oli Homeros, kes elas IX sajandil e. Kr. arvatavasti Chios'e saarel. Homerose eeposte levik toimus esialgu
rüüsid ning kõrgeid jalatseid-koturne-oma jumala Dionysose järgi. Hiljem rüüsid vooderdati, näitlejate pikkust tõsteti peakattega ja jalatsitaldade paksendamisega. See andis näitlejaile tollastes suurtes vabaõhuteatrites mõjuva väärikuse, mis sobis kujutavate tegelastega. Etentustes käsitleti lugusid pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste ja nendehõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad vaenutsemised, abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on draamatilise pinge allikaks ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala vahel. Konfliktsed poolsed võisid jõuda kas vastatikuse arusaamiseni ja lepituseni Kreeka tragöödia ei pidanud tingimata õnnetult lõppema või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi Kreeka näidentite sündmustik oli vaatajaskonnale hästi teada.
Ta on ainuke jumal, keda kujutati ette tööd tegevana. Hermes oli karjajumal, jumalate käskjalg, õnnejumal ning varaste jumal.Hermese kultusesammas oli herm (falosse kujuline tulp). Allilma ja surnute jumal oli Hades. Peale Olümpose ringi austati palju erinevaid loodusjumalusi. Paljud loodusjumalad olid nümfid, kes jagunesid elupaiga järgi liikidesse. Aastaaegu kehastavad jumalannad olid hoorid. Kunstide kaitsjad olid muusad. Palju oli kangelasi e heeroseid (Herakles, Achilleus). Heeroste kultus sai alguse esivanemate austamisest. Heerosed olid pooljumalad. Ktoonilised jumalad olid seotud maapõue ja taimekasvuga (Hades, Gaia, Pluton. Tontide ja nõidustega oli seotud Hekate. Dionysos on pärit Väike-Aasiast. Algselt oli ta viljakusjumal, hiljem veinijumal. Dionysose ümber tekib müsteerium. Sümboliteks on erekteerunud fallos ja seotud menaadid (ekstaasiseisundis viibivad naised). Dionysos oli veini valmistamise leiutaja. Tema sümbol oli viinamarjakobar
Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele. Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune ORKESTRA, kus koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis (SKEENE), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad. Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees MASKID, mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha
Läänepärase teatri kodu on Antiik- Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysusele. Aja jooksul arenes tavapärasest jumalaaustamisest kreeka tragöödia. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised jm . Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade teatri ajaloost, tähtsamatest tegelastest, ning sündmustest teatri ajaloost. Valisin selle teema, sest see tundus kõige meelepärasem ja inforohkem teistest teemadest. 4 Antiikaja teater Antiikaja teater erineb paljugi tänapäevasest nii ehituse , näitlejate , kui ka stiili poolest
Suurem tempel on pühendatud Ramses II-le ning Egiptuse peajumalatele. Väiksem jumalanna Hathorile. Kummagi fassaadi ehivad kolossaalsed figuurid, neist eriti silmapaistvad on neli 20 m kõrgust istuva vaarao kuju (nn Ramsese kolossid) suurema templi ees. 1965-1966 tõsteti Abu Simbeli ehitised osade kaupa uuele kohale Assuani kõrgpaisu vete eest. 6) Zeus rooma Jupiter, vanakreeka pea- ja taevajumal, Kronose ja Rhea poeg, oma õe Hera mees, paljude jumalate ja heeroste isa. Valitses Olümposel, saatis pilvi, sadu ja äikest. Teda on kujutatud välgunoolt käes hoidmas. Zeus oli ka külalislahkuse kaitsja. Tema püha lind oli kotkas ja püha puu tamm. 7) Kapitoolium- ladina keeles Capitolium, Capitolinus mons; Üks Rooma 7 künkast, mille põhjatipul paiknes muistse Rooma linna kindlus (Arx) ja lõunatipul Jupiteri tempel (pühendatud ka Junole ja Minervale; ehitati 6. Saj. Lõpul e.m.a.) Vana-Rooma usuline ja poliitiline keskus. 16.-17
altar. Ditürambi lüüriline vorm andis näidenditele poeetilisust ja tingis laulukoori osalemise selles. Kõige tähtsam on aga ,et hümni laienenud teemadering peegeldus ka näidendeis: kui algselt piirdus ditüramb vaid Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, siis hiljem lisati juurde luhusid pooljumalatest ehks heerostest, kreeklaste ja nende hõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel. Konfliktsed pooled võisid jõuda kas vastastikuse arusaamise ja lepituseni kreeka tragöödia ei pidanud ilmtingimata õnnetult lõppema - või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi
Herakles sündis tänu pettusele. Kui Alkamene mees viibis sõjas, muutis Zeus end tema meheks Amphitryoniks, venitas ühe öö kolme öö pikkuseks ja veetis mõnusasti aega. Järgmisel päeval, kui Amphotryon koju tuli, kandis Alkamene juba Zeusi last. Zeusi naine ja õde Hera oli väga armukade ning vihane ilmajumala armuseikluste üle. Tänapaeva inimesed maksaksid kätte sellele, kes neid pettis, kuid Hera kiusas Zeusi läbi tema laste heeroste. Heraklese kallale asus ta lausa enne tema sündi: pikendas kangelase kandmise päevi, et see ei saaks Mükenee kuningaks. Alkmene kohkus kui avastas, et on segatud Zeusi ja Hera vahelisse tülli ja hülgas lapse. Zeus palus abi Athenalt, kes kavalusega meelitas Hera last toitma ja hiljem viis lapse Alkmenele tagasi. Aasta hiljem saatis Hera talle hälli mürgise mao, et see teda salvaks. Aigeuse võõraspoeg Theseus (Poseidoni poeg) oli üks suuremaid kreeka kangelasi. Pärast
Kuna eepose värsimõõdu edasiandmiseks eesti keeles on mitmeid võimalusi, peaks laskma rütmil ise paika minna. Tööd ja päevad sisaldab biograafilisi elemente ja on kirjutatud manitsusena ja õpetusena Hesiodose vennale (Perses). Hesiodos mõtiskleb õigluse üle, rikastumise kiidab ta heaks vaid läbi ausa töö. Hesiodos loob muistendi viiest ajastust e. sugupõlvest: kuldne ajastu inimesed elasid kui jumalad; hõbedane ja vaskne ajastu elu halvenemine; heeroste ajastu lühiajaline elu paranemine; raudne ajastu Hesiodose kaasaeg, ülekohtu ja vägivalla ajastu. Hesiodos manitseb inimesi tööd tegema ja õiglaselt elama siis tasuvad jumalad vaeva. Teose lõpuosas annab Hesiodos talupoegadele nõu, millistel päevadel milliseid töid teha."Tööd ja päevad" sai kreeklaste moraali aluseks. Seda loeti koolides ja oli populaarne põlluharijate seas. Homeros: peetakse Iliase ja Odüsseia autoriks, lugude tekkeaeg 8.-7. saj e.m.a. H. oli pime
Lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid. Rongkäigu ees, viinamarjadega ehitud vankris, istus Dionysos, käes viinamarjaväätidega ehitud kepp türsos. Dionysos oli looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal. Ta kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama. Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS. IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris
Kreeka asukate kultuuriajalugu algas juba III aastatuhandest e. m. a. Mükeene kultuur on mitmes suhtes jätkuks veel vanemale ja väga omapärasele kreeta kultuurile, millega, nagu mükeene kultuurigagi, on mitmeti seotud kõik varase kreeka kultuuri harud. Mükeene ajajärk etendas kreeka mütoloogia lõplikus kujunemises määravat osa. Tähtsamate kreeka müütide tegevuspaikadeks olid kohad, mis esinevad mükeene kultuuri keskustena. On isegi võimalik, et kreeka heeroste hulgas leidub reaalseid ajaloolisi isikuid. Kui kõrvutada II aastatuhande kohta käivaid ajalooandmeid hilisemate kreeka müütidega, siis järeldub vaieldamatult, et Mükeene ajajärk on olnud kreeka heroiliste muistendite tuumiku ajalooliseks baasiks ja need muistendid sisaldavad rohkesti mütologiseeritud ajaloo elemente. Veel vanemast kreeta kultuurist on kreeka mütoloogia säilitanud märksa ähmasema mälestuse. Siit tuleneb omakorda kreeka kirjandusloo seisukohalt
selle areng rajas teed suurte poeemide (ka Homerose eeposte) ilmumisele. Kirjanduseelsesse perioodi kuulub ka mitmesuguste kultuslaulude tekkimine. Neid nimetati vastavalt jumalale, kelle poole pöörduti (paiaan Apolloni kultuses, ditüramb Dionysose kultuses), või koori koosseisu järgi (parteenion tütarlastekoori laul). Peale laulude olid levinud ka genealoogiad värsivormis perekonnalood, mida õpiti pähe. Samuti esinesid värsivormis mitmesugused kataloogid, eriti jumalate ja heeroste loetelud. Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Mõlema eepose süzeed on võetud Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest ning seetõttu oli eeposte sündmustik kaasaegsetele laialt teada. Filosoofid ja leiutajad Sajandeid aitasid kreeklastel loodusnähtusi mõista legendid ja müüdid. Kuid alates 6.sajandist e.K
võitluse probleemistik heade ja kurjade jõudude vahel kõlbelises elus, süütu kannatuse ja õigluse lõpliku võidu probleemistik. Traakia kultuse primitiivseid vorme pehmendati tunduvalt. Dionysos viidi Olümpose jumalate süsteemi Zeusi ja teebalanna Semele pojana. Dionysose kultus võttis endasse kergesti nii mitmesuguseid karnevali-tüüpi tavandeid kui ka peiesid "esivanemate" või kohalike "heeroste" auks. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama. Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud tema karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest; mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid,
Kreeka varased teatrid olid ehitatud templi lähedale (n. Delfi teater). Preestrite asemel hakkasid riitusi läbi viima mehed, kes olid pigem näitlejad kui jumalasulased. Oldi küll teadlikud näitemängu religioossest tähendusest, kuid seda hakati hindama kui kunsti ja lõpuks kui meelelahutust. Kogudus muutus ajapikku publikuks. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kuna nii kangelased kui jumalad olid üpris vastuolulised, on see hea materjal dramaatilise pinge ja konflikti loomiseks. Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Seetõttu ei vaadatud teatris mitte uudset lugu, vaid seda, kuidas draamakirjanik tuntud lugu oli interpreteerinud ning kuidas mängisid näitlejad ja laulis-tantsis koor. Tuldi kaasa elama, puhastuma (katarsis).
Tegevus toimub lineaarselt, sündmused toimuvad järjest. Trooja väravate taha jäetakse suur puust hobune, mis on täidetud kreeka sõjameestega. Troojalase lasevad hobuse väravatest sisse tirida ning nad ei oska ette karta hobuses peituvaid kreeklasi. Viimased ronivad hobusest välja ja ründavad Troojat seest poolt, sisse lastakse väljaspool olevad kreeklased. Saadakse võit. Trooja süüdatakse ja Helena antakse tagasi Menelaosele. Kreeka heeroste naasmine kodumaale on raske, paljud hukkuvad, paljud ekslevad teel. Kõik need muistendid kokku moodustavad kreeka mütoloogia nn Trooja küklose. ,,Ilias" on kangelaslugu, sõja ja võitluse eepos, täis heroilist pinget ning traagilist paatost. 2 12. Kes olid ,,Iliases" väljapaistvamad tegelased (nii jumalate kui inimeste poolel)? Kuidas ja milliste epiteetidega võib neid iseloomustada?
Ta on värsivormi meister. Kasutab satiirilist valmi, isiklikku mõnitust ja needuseid. Ka enda suhtes terav. Üks kuulsamaid eleegikuid ja jambograafia rajaja. Palgasõdur, vallaslaps (orja ja üliku laps), seikleja, vajab adrenaliini (sõjad). Tekstid väga subjektiivsed, ei huvita kollektiivne eetika, huvitab enda elu. Kirjeldab ausalt ja siiralt oma tunnetest (keset sõda hakkas hirm ja jooksis ära) ega karda, et tehakse pilkealuseks. Argine, igapäevane, maiste nõrkustega kangelane heeroste ajastu antipood. (Üksikisik esiplaanil.) Solon Ateena seaduseandja, kelle jaoks olid luuletused kodanike mõjutamise vahend. Ta loomingus ülekaalus poliitilised ja kombeõpetuslikud teemad, millel usulis-kõlbeline iseloom. Toon on rahulik-manitsev. Leiab, et ebaõiglasel teel saadud rikkus viib hukatusse. Ülistab ka armu, veini, muusasid. Ei ole pessimistlik. Hellenismi maailmavaate ideaalne esindaja. Anakreon looming on 6 saj II pool
Pilet I · Antiikkirjanduse mõiste (nii kreeka kui rooma), Homerose eeposed Ladina keeles antiqus = Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandus. Kreeka kirjandus on Euroopas vanim iseseisvalt arenenud kirjandus, Rooma kirjandus hakkas arenema alles 7.-8. saj e Kr, samas Kreeka juba 3. saj e Kr. Kreeka kirjandus: folkoorist vähe säilinud, vaid rituaalsed laulud. Kirjutati palju hümne. Treenid e nutulaulud, aoidid Kreeka rahvalaulikud. Värsivormis genealoogiad, heeroste ja jumalate loetelud. Rooma kirjandus: Rooma luule vanimad teosed on hümnid; töölaulud, itkud e neeniad, peolaulud... Homerose eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" ,,Ilias" Trooja sõda. Merejumalanna Thetise pulmas kõik jumalad peale tülijumala Erise, kes viskas piduliste sekka kuldõuna kõige ilusamale à Hera, Aphrodite, Athena omavaheline riid. Paris tüli lahendaja, valis Aphrodite, kes lubas talle selle eest Helena. Tegemist on sõja kümnenda aastaga, tegevus kestab 40 päeva
Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Müüdi mõiste pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt. Üks vanakreeka müüt jutustada:
nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Müüdi mõiste pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt. Üks vanakreeka müüt jutustada:
sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Ühtlasi hakkas koori osa vähenema ning näitlejate arv ja tähtsus suu renema. Tragöödia omandas kindlad piirjooned. See algas proloogiga (sissejuhatava osaga), millele järgnes koori tulek ja laul. Tegevustik arenes näitleja(te) ja koori dialoogis. Etenduse lõpetas koori lahkumine. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abielurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hilisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel
oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Ühtlasi hakkas koori osa vähenema ning näitlejate arv ja tähtsus suurenema. Tragöödia omandas kindlad piirjooned. See algas proloogiga (sissejuhatava osaga), millele järgnes koori tulek ja laul. Tegevustik arenes näitleja(te) ja koori dialoogis. Etenduse lõpetas koori lahkumine. Algselt põhines näidendi süzee Dionysose elu kujutamisel ja tema austamisel. Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abielurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hi- lisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga.
annaabi.ee 
