Referaat mütoloogia (1)

Referaat
Mütoloogia
Rannu Keskkool
8 kl.
Hardi Šanin
2007
Mis on mütoloogia?
Mütoloogia on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum. Mütoloogia kujuneb pärimusest, mille tähendusrikkamad osad ehk müüdid hakkavad omavahel suhestudes, põimudes ja liitudes moodustama tervikut . Elav mütoloogia on oma kujunemiskeskkonnas püha, tal on tõe väärtus ja korrastav- juhendav -reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mütoloogiat on peetud teaduse eelkäijaks. Erinevalt teadusest ei pea mütoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mütoloogia on tihedalt seotud uskumuste ja religiooniga.
Mütoloogia on teadus müütidest. Mütoloogia uurib müütide ja mütoloogiate kujunemist, nende arhetüüpe, omavahelisi suhteid, tähendusi ja tõlgendusi. Olulisel kohal on mütoloogia kui teaduse jaoks olnud müütide tekkepõhjused ning nende vastavused reaalsete ajalooliste sündmuste või nähtustega. Põhjalikult on uuritud ka müütide funktsioone ja tähendusi, nende struktuure, rändeid, seoseid psüühikaga jpm.
Erinevate maade mütoloogia.
Eesti mütoloogia on eesti rahvapärimuses sisalduv müütide ja nende elementide kompleks .
Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati laialdaselt koguma, talletama ja uurima alles 19. sajandil, kui kooliharidus ja teaduslik maailmapilt olid mütoloogia elemendid tõrjunud vaimse kultuuri ääremaadele. Samas oli romantismi ja rahvusliku ärkamise ajastu kultuuritegelastel tugev kiusatus anda eestlastele antiikkultuuridega võrreldav jumalate ja kangelaste panteon
1
skandinaavia mütoloogia on Skandinaaviat ja Islandit asustanud põhjagermaani hõimude ja rahvaste ristiusu eelsete müütide ja legendide kogum. Skandinaavia mütoloogiast eraldi seisab Soome mütoloogia, kuigi sellel on eelmainituga mõningaid sarnasusi .
Skandinaavias säilis muistne germaani mütoloogia kõige kauem. Müüte anti viikingiajal edasi suuliselt, näiteks pikkade värssjutustustena. Praegune teave muinaspõhja mütoloogia kohta pärineb põhiliselt Vanemast ja Nooremast Eddast, Islandi saagadest ja teistest keskaegsetest tekstidest.
Skandinaavia folklooris säilisid muistsed uskumused ja legendid pikka aega ning mõnedes maakohtades püsivad need tänapäevani.
Muinaspõhja usku on taaselustatud või taasleiutatud germaani uuspaganlusena. Mütoloogia on ka inspiratsiooniks kirjandusele, lavateostele ja filmidele.
omab mitmeid omadusi, mis seovad seda teiste soomeugri mütoloogiatega, nagu eesti mütoloogiaga, kuid ka teiste naabruses olevate mütoloogiatega, näiteks balti rahvaste ja skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soomeugri rahvaste, nagu saamide mütoloogiatega.
Soome mütoloogia elemendid säilisid läbi suulise traditsiooni ning folkloori 18. sajandini.
Peajumal Ukko (vana mees) oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige pühamaks loomaks oli karu. Karu nähti eelkäijate kehastusena ning seetõttu kutsuti teda eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio.
Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose Kalevala .
2
Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks.
Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamiset.
Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik.
Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (näiteks " Ilias " ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks.
Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega.
Tänapäeva kirjanduses kasutatakse jätkuvalt allusioone kreeka mütoloogiale. Ka mütoloogiat ennast võetakse köitva kirjandusena.
Vanarooma mütoloogia ehk rooma mütoloogia on muinasroomlaste uskumused, rituaalid ja kombed, mis on seotud üleloomulikuga. Kristlus tõrjus muinasroomlaste religioonid täielikult välja.
Muinasroomlaste algset religiooni on hilisemad arvukad ja üksteisele vasturääkivad uskumused ning suure hulga vanakreeka mütoloogia omaksvõtmine nii palju muutnud, et seda ei saa enam täpselt rekonstrueerida. Et religioon oli juba enne kirjaliku traditsiooni algust palju muutunud, siis ei tundnud selle algset kuju ka kõige varasemad religioonist kirjutanud vanarooma autorid, näiteks õpetlane 1. sajandist eKr Marcus Terentius Varro . Teisi klassikalisi autoreid, näiteks Ovidiust, kes kirjutas poeemi Fasti, mõjutasid hellenistlikud eeskujud. Nad kasutasid rooma pärimuse lünkade täitmiseks kreeka uskumusi.
3