Teatri teke antiikajal (1)

Teatri teke antiikajal
Teatri algmed ulatuvad kaugesse minevikku , varajaste ühiskondade religioosseisse rituaalidesse. Kõikide rahvaste ajaloos leidub jälgi jumala sündi, surma ja ülestõusmist kujutavatest lauludest ning tantsudest, mida esitasid preestrid ja teised kultuseteenrid.
Esimene suur teatriajastu oli 5. saj. e.m.a. Kreekas. Just seal esitasid esmakordselt mitte enam preestrid, vaid näitlejad osaliselt tänaseni säilinud tragöödiaid ja komöödiaid. Selleks kasutati erilisi ehitisi või nende territooriume, mis vaatamata pühakspidamisele polnud ometi templid.
Viljakus jumala Dionysuse auks peeti pidustusi, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dinoysuse mütoloogilisi kaaslasi saatüreid – soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime – kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ülistuslaule. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysuse auks pidustuste kavva. Dionysuse teater kerkis Akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni 17 000 pealvaatajat mahutav väljak.
Viienda sajandi Ateenas, mille teatri kohta on kõige üksikasjalikumad andmed, toodi pidustuste esimesel päeval jumala kuju uhkes rongkäigus Atika äärealal paiknevast templist Ateenasse ja sealt püsti Akropoli jalamil paiknevas teatris. Järgnevad neli päeva kulusid jumala auks peetavatele etendustele. Esialgu seisnesid need koori ja ühe näitleja dialoogis . Hiljem lisandus teine ja seejärel kolmaski näitleja, kuid koor säilitas kogu klassikalises perioodis etenduses keskse osa. Päevasel ajal toimusid etendused vabas õhus, spetsiaalses hobuseraua kujulise põhiplaaniga teatris. Teatri kesmes paiknes ringi-või poolringikujuline näiteplats- orkestra – ja selle taga puust lavakontsruksioon – skeene . Koor ja varasemal ajal ka näitlejad esinesid orkestral, skeene täitis taustdekoratsiooni ja kulissi ülesannet. Kreeka näitemäng polnud üksnes sõnaline, tähtis osa kuulus ka muusikale. Näitlejatena ja kooriliikmetena esinesid ainult mehed, täites ka naiste osi. Maskid ja nende vahetamine lubasid näitlejal mängida etenduses mitut rolli, et aga näomask takistas erinevate näomiimikate tegemise, võisid näitlejad mõjule pääseda tugeva selge hääle ja ilmekate žestidega. Etenduse mõju suurendamiseks kasutati ka võtteid, näiteks leiutati kraana taoline seadeldis, millega sai vajaduse korral näitleja orkestra kohale õhku tõsta.
Tragöödianäitlejad kandsid uhkeid, sageli eredavärvilisi ja rikkalikult kaunistatud rüüsid ning kõrgeid jalatseid-koturne-oma jumala Dionysose järgi. Hiljem rüüsid vooderdati, näitlejate pikkust tõsteti peakattega ja jalatsitaldade paksendamisega. See andis näitlejaile tollastes suurtes vabaõhuteatrites mõjuva väärikuse, mis sobis kujutavate tegelastega.
Etentustes käsitleti lugusid pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste ja nendehõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad vaenutsemised, abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on draamatilise pinge allikaks ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala vahel. Konfliktsed poolsed võisid jõuda kas vastatikuse arusaamiseni ja lepituseni – Kreeka tragöödia ei pidanud tingimata õnnetult lõppema – või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi Kreeka näidentite sündmustik oli vaatajaskonnale hästi teada. Nende süžeed moodustasid osa religioossest ja kultuuripärandist, kuna paljud neist pärinesid juba Homerose ajast. Seetõttu ei huvitanud vaatajaid niivõrd loo uudsus , kuivõrd see, kuidas draamakirjanik teemaga ümber käib, ja kahtlemata näitlejate mäng ning koori laul ja tants.
Kreeka draama ei piirdunud siiki tragöödiaga, vaid tema kõrvale võrsus küla lõikuspidudelt komöödia. Saatürite veidrusedest ja muude küla pidude jämedadest naljadest arenesid esimesed tõelised teatrikomöödiad.
Kreeka kolmest peamisest pidustusest andsid küladionüüsiad, mida peeti südatalvel Dionysose kui viljakusjumala auks, teatrile koori juhi, kelleks oli arvatavasti külavanem, samuti tragöödia nimetuse. Põhiliselt lõbutsemisele pühendatud jaanuarikuupidustused lenaiad aitasid kaasa hilisemale komöödia arengule. Ettevalmistused pidustusteks algasid ligi 10 kuud varem.Võistelda soovivad luuletajad pidid oma tööd esitamakõigepealt korraldavatele ametnikele, kes ettekandmiseks valisid välja kolm näidentit. Seejärel valiti loosiga igale luuletajale esinäitleja ja patroon ehk koreeg – jõukas mees, kes oma kodanikukohusena kandis kõik lavastuskulud. Näitlejatele maksis riik. Näidendi autor kompenseeris ka muusika ja seadis tantsud. Samuti harjutas ta kooriga, kuni asjatundjad selle töö üle võtsid. Ja enne kui näitlejate arv ning tähtsus tõusid, mängis ta sageli ka peaosa.
Suure duinüüsiate esimesel päeval toimus suurejooneline rongkäik, mida on kujutatud Phrrhenoni friisil. Selles osalesid etenduse kostüüme kandvad , kuid ilma maskideta näitlejad. Järgmised kolm päeva pühendati tragöödiale ja neljas komöödiale, kuid hiljem mängiti komöödiaid õhtuti pärast tragöödiaid, millega alustati juba koidikul. Iga komöödiakirjanik võis esitada vaid üheainsa näidendi. Auhid anti parimale tragöödiale ja komöödiale, parimale teostusele ja hiljem parimale tragöödianäitlejale, kes ei pidanud tingimata mängima võitnud näidendis.
Paljude suurte dionüüsiate jaoks kirjutanud luuletajate hulgast, kelle nimesid ja näidendite pealkirju me mitmesugustest antiikaja koostatud kataloogidest teame, oli esimene ja ehk ka parim Aischylos . Aischylos arvatakse olevat kirjutanud ligikaudu 80-90 näidentit, millest tänapäeval on olemas 7 täielikku teksti ja arvukalt katkendeid. Aishylose näidendite põhjal võime jälgida kreeka teatri arengut.
Teine tuntud Ateena draamakirjanik Aischyolosest noorem ja hoopis teistsuguse meelelaadiga Sophokles . Sophokles kirjutas samuti ligi 90 näidendit, millest 7 on säilinud.
Kolmas tuntud kreeka tragöödiakirjanik oli Euripides . Ta pärines heast perekonnast, oli veidi eraklik ja suurem individuaalist kui tema mõlemad eelkäijad. Tema omistavast 92 näidendist on 18 säilinu hulgas ainuke tänapäevani jõudnud satüüridraama „Kükloop“.
Selline siis oli antiikaja teatri teke. Kogu eelneva loo põhjal võib järeldada, et kreeklased olid targad ja geniaalsed inimesed. Seda võime järeldada sellest, et nemad panid aluse tänapäeva teatrile ja neil polnud kelleltki õppida, et kuidas seda teha. Teistel oli see eelis, neil aga mitte. Juba see on nende aja teatri teke unikaalsus .