"Hamlet" William Shakespeare - kokkuvõtted (28)

Hamlet oli Taani prints , kes õppis Wittenbergis, kuid tuli tagasi Taanimaale selleks et sängitada oma isa. Oma iseloomult oli ta humanist , juurdlev ja arukas ning eelkõige loomulik inimene. Ta pidas lugu näitlejatest ning oli ise lugupeetuist lugupeetu.
Jõudes tagasi Taanimaale pettus ta kõiges: emas, onu Claudiuses, õukonnas ja taani rahvas ning üldse kogu maailmas. Taanimaa , ja kogu maailm, oli tema jaoks vangla , umbrohtu kasvanud aed, mis vohab mittevajalikust. Nii tekkis tema käsitusse inimesest ja maailmas sügav vastuolu.
Hamlet pettus oma emas, sest Getrudi tunded oli muutlikud ja pinnapealsed. Kuningas Hamlet oli ideaali lähedane, Glaudius tema vastand ; ometi sai Glaudius endist kuningast ja abikaasat Getrudi jaoks asendada . “Nõrkus, oled naine!” Siiski armastas Hamlet oma ema väga ning püüab enese poole võita.
Oma onule Claudiusele tahtis Hamlet kätte maksta, sest too tappis Hamleti isa võimu ja rikkuse ihast. “Võib naeratada ning olla ise lurjus .” Selleks mängis Hamlet hullu , et onu valvsust uinutada – ebanormaalsetes oludes mõjub loomulik hullusena, kui vale on võimul võib vaid hull endale tõe väljaütlemist lubada. Kuid ta tahtis olla täiesti kindel Claudiuse süüs – Hamlet oli mõtleja. “Mõtlemine võtab pinna jalge alt.” Humanistina oli tapmine Hamletile loomuvastane ning ta ülesanne oli rohkem ühiskondlikku laadi .
Taani õukond oli aga silmakirjalik ja valelik, kus oli ka palju joominguid. “Miski on küll Taani riigis mäda.”
Rahvas, kes lipitses ja puges võimu ees isegi siis kui nad võimukandjat ei austanud, pettus ta samuti. “Aus olla tähendab, olla ainus väljavalitu 10000 seast.” Ühiskonnas vohas valelikkus ja ebainimlikkus . Hamlet tundis oma vastutust ning aimas ülesande ränkust. “Aeg liigestest on lahti – neetud rist , et minult nõuab paikapanemist.”
Olles humanist, uskus Hamlet, et maailm on suurepärane ja inimene meistriteos, kuid koges hoopis vastupidist.
Hamlet ja maailm
Oma tragöödias Hamlet toob Shakespeare lugejateni Taanimaa printsi pettumuse maailmas, täpsemalt just oma kaaskonna mitmepalgelisuses. Hamlet on pettunud terves maailmas, nimetab seda vanglaks ning jälestab oma õukondlasi, kes kohe, kui vana kuningas on surnud, hakkavad lipitsema uue valitseja ees.
Tundmaks ära kuninga ja kogu õukonna tõelist palet, hakkab Hamlet mängima hullu. Ja alles siis ta taipab tõeliselt, kui mitmepalgelised võivad olla teenrid. Alamad ajavad täpselt sellist juttu , nagu neile enestele hetkel kasulik on ja nad ei hooli üldse ustavusest.
Terve õukond on muutunud koos uue kuninga troonile asumisega. Kõik kes enne olid ustavad Hamletile ja tema isale ning ei sallinud Claudiust, on nüüd, mil Claudius on mõrva teel troonile asunud , hoopis Hamleti vastu ning ta ei saa neid enam usaldada . Claudiust ei salli Hamlet üldse, kuna vaim andis printsile teada, et Claudius oli endise kuninga mõrvanud, kuid alguses ei tahtnud prints seda hästi uskuda . Kuid olles ära näinud Claudiuse reaktsiooni näidendile on ta täiesti kindel, et just see mees on ta isa mõrvanud.
Samuti on Hamlet pettunud oma emas, keda ta isa oli nii väga hoidnud . Kuid juba kuu aega peale endise mehe surma abiellub kuninganna Claudiusega. Hamlet paneb emale süüks, et too liialt ruttu, ilma pikemalt leinamata ja mõistlikult kaalutlemata abiellub uuesti. Kuid enam ema kiirustamisest ajab Hamletit vihale see, et ema oli teadlik roimast, mis Claudius toime pani ning hoolimata sellest