Hamleti sisukokkuvõte (0)

Hamlet oli Taani prints , kes õppis Wittenbergis, kuid tuli tagasi Taanimaale selleks et sängitada oma isa. Oma iseloomult oli ta humanist , juurdlev ja arukas ning eelkõige loomulik inimene. Ta pidas lugu näitlejatest ning oli ise lugupeetuist lugupeetu.
Jõudes tagasi Taanimaale pettus ta kõiges: emas, onu Claudiuses, õukonnas ja taani rahvas ning üldse kogu maailmas. Taanimaa , ja kogu maailm, oli tema jaoks vangla , umbrohtu kasvanud aed, mis vohab mittevajalikust. Nii tekkis tema käsitusse inimesest ja maailmas sügav vastuolu.
Hamlet pettus oma emas, sest Getrudi tunded oli muutlikud ja pinnapealsed. Kuningas Hamlet oli ideaali lähedane, Glaudius tema vastand ; ometi sai Glaudius endist kuningast ja abikaasat Getrudi jaoks asendada . “Nõrkus, oled naine!” Siiski armastas Hamlet oma ema väga ning püüab enese poole võita.
Oma onule Claudiusele tahtis Hamlet kätte maksta, sest too tappis Hamleti isa võimu ja rikkuse ihast. “Võib naeratada ning olla ise lurjus .” Selleks mängis Hamlet hullu , et onu valvsust uinutada – ebanormaalsetes oludes mõjub loomulik hullusena, kui vale on võimul võib vaid hull endale tõe väljaütlemist lubada. Kuid ta tahtis olla täiesti kindel Claudiuse süüs – Hamlet oli mõtleja. “Mõtlemine võtab pinna jalge alt.” Humanistina oli tapmine Hamletile loomuvastane ning ta ülesanne oli rohkem ühiskondlikku laadi .
Taani õukond oli aga silmakirjalik ja valelik, kus oli ka palju joominguid. “Miski on küll Taani riigis mäda.”
Rahvas, kes lipitses ja puges võimu ees isegi siis kui nad võimukandjat ei austanud, pettus ta samuti. “Aus olla tähendab, olla ainus väljavalitu 10000 seast.” Ühiskonnas vohas valelikkus ja ebainimlikkus . Hamlet tundis oma vastutust ning aimas ülesande ränkust. “Aeg liigestest on lahti – neetud rist, et minult nõuab paikapanemist.”
Olles humanist, uskus Hamlet, et maailm on suurepärane ja inimene meistriteos, kuid koges hoopis vastupidist.
Hamlet ja maailm
Oma tragöödias Hamlet toob Shakespeare lugejateni Taanimaa printsi pettumuse maailmas, täpsemalt just oma kaaskonna mitmepalgelisuses. Hamlet on pettunud terves maailmas, nimetab seda vanglaks ning jälestab oma õukondlasi, kes kohe, kui vana kuningas on surnud, hakkavad lipitsema uue valitseja ees.
Tundmaks ära kuninga ja kogu õukonna tõelist palet, hakkab Hamlet mängima hullu. Ja alles siis ta taipab tõeliselt, kui mitmepalgelised võivad olla teenrid. Alamad ajavad täpselt sellist juttu , nagu neile enestele hetkel kasulik on ja nad ei hooli üldse ustavusest.
Terve õukond on muutunud koos uue kuninga troonile asumisega. Kõik kes enne olid ustavad Hamletile ja tema isale ning ei sallinud Claudiust, on nüüd, mil Claudius on mõrva teel troonile asunud , hoopis Hamleti vastu ning ta ei saa neid enam usaldada . Claudiust ei salli Hamlet üldse, kuna vaim andis printsile teada, et Claudius oli endise kuninga mõrvanud, kuid alguses ei tahtnud prints seda hästi uskuda . Kuid olles ära näinud Claudiuse reaktsiooni näidendile on ta täiesti kindel, et just see mees on ta isa mõrvanud.
Samuti on Hamlet pettunud oma emas, keda ta isa oli nii väga hoidnud . Kuid juba kuu aega peale endise mehe surma abiellub kuninganna Claudiusega. Hamlet paneb emale süüks, et too liialt ruttu, ilma pikemalt leinamata ja mõistlikult kaalutlemata abiellub uuesti. Kuid enam ema kiirustamisest ajab Hamletit vihale see, et ema oli teadlik roimast, mis Claudius toime pani ning hoolimata sellest abiellub selle mehega.
Ka on Hamlet pettunud kogu ülejäänud õukonnas. Enam ei ole talle ustav kantsler Polonius. Suisa vastupidi – mees kes oli Hamleti isa valitsemisajal olnud väga ustav Hamletile, on nüüd Claudiuse truu alam ja luurab Hamleti järele. Ja ta on Hamleti vastu ässitanud ka Laertese, kellega prints varem hästi läbi sai. Samuti on ta ka pannud oma tütre Ophelia , Hamleti kallima, printsi järgi nuhkima, ja ei kiida enam noorte suhet heaks, kuna peab Hamletit hulluks. Kuid Opheliale sees ei meeldi ja meeltesegaduses ta koguni tapab end.
Sama ebameeldivad on Hamletile ka tema kunagised väga head sõbrad Rosencrantz ja Guildenstern. Kuningas Claudius on need noormehed kutsunud külla, kuid Hamlet saab kohe aru ja ka nad ise tunnistavad, et kuningas kutsus nad Hamleti juurde uurima , mix too selline imelik on.
Ainukene, kes Hamletile lõpuni truuks jääb on tema sõber Horatio . Temale usaldab Hamlet kõiki oma kahtlusi ja saladusi. Talle räägib Hamlet ka kohe kui ise teada saab, et ta isa ei surnud maohammustusse, vaid et ta mõrvati Claudiuse poolt. Peale Horatio jäid Hamletile lõpuni truuks ka kuninga ihukaitseväelased Marcellus ja Bernardo, kes annavadki printsile teada isa vaimust , kes neis vahikorra ajal külastab.
Hamlet nimetab vanglaks kogu maailma ja Taanimaad selle vangla kõige hirmsamaks urkaks. Tal on selleks ka põhjust. Oma isale kuulunud maad valitseb nüüd reetlik lell, kes tappis kuninga ja Hamlet ei tunne end enam vabana. Hamletile antakse ka võimalus minna Inglismaale õppima, kuid ta ei ole sellest vaimustuses, kuna saab väga hästi aru, et Claudius tahab teda lihtsalt jalust koristada.
Hamlet ei suuda aru saada, kuidas on võimalik nii kiirelt oma palet muuta, kui teeb seda õukond. Ta ei suuda ka andestada oma emale, kes abiellub vaid kuu aega peale endise kuninga surma kohe uue kuningaga. Ta ütleb ka oma sõpradele, kelles ta ka pettus, et tal on hirmus jõle kaaskond.
Hamlet on pettunud kogu maailmas ning alustades lootusetut võitlust selle vastu ta sureb . Ta ei suuda andestada neile kes on teda reetnud, kuid ta saab aru, et ei ole tema võimuses muuta inimeste loomust ja kogu maailma, mis lasi juhtude sellisel koledal veretööl
SHAKESPEARE: HAMLET
Kokkuvõte
Kuninga ihukaitseväelased näevad lossi valvates vaimu, kes on kadunud kuninga sarnane. Nad otsustavad Hamletile sellest rääkida, mille peale viimane lubab järgmisel ööl valvuritega kaasa minna. Öösel kõneleb Hamlet oma isa vaimuga, kes räägib pojale enda tapjast (siiani usuti , et kuningas suri ussi hammustusse), kelleks osutub praegune kuningas. Hamlet tõotab kätte maksta. Samal ajal arvatakse, et Hamlet on hull, sest ta saadab Opheliale veidraid armastuskirju. Lossi saabuvad rändnäitlejad, kellel Hamlet palub esitada üht näidendit, kus mõrvatakse kuningas sarnaselt Hamleti isa mõrvale. Vahepeal saadavad kuningas, kuninganna ja Polonius Ophelia Hamleti järele luurama. Poloniuse tütar kuuleb Hamleti monoloogi elust ja surmast ning hakkab uskuma juttu printsi hullumeelsusest. Sama päeva õhtul esitataksegi näidend, mida soovis Hamlet. Poole etenduse pealt tormab kuningas õudust tundes minema. Järgmisel päeval otsustab kuningas Hamleti Inglismaale saata. Enne lahkumist jõuab too veel kuningannaga kõnelda ning tappa kardina taga luurava Poloniuse. Vahepeal on Ophelia oma isa surma tõttu hulluks läinud. Laertes , Poloniuse poeg, tuleb lossi isa surma kohta seletust nõudma, et kätte maksta. Saabub kiri Hamletilt, kust ilmneb, et too on taas Taanimaa pinnal. Hauakaevajad kaevavad Opheliale, kes on ojasse uppunud, hauda, mille ääres kohtuvad Hamlet, kuningas, kuninganna, Laertes jt. Laertese ja Hamleti vahel leiab aset sõnavahetus. Veidi hiljem saabub printsi juurde Osiric, kes kutsub Hamleti Laertesega duelli pidama . Kuningas on Laertesele andnud mõõga, mille ots on mürgitatud. Duellil haavab prints Laertest, too omakorda kriimustab mõõgaga Hamletit. Kuningas joob iga Hamleti tabamuse peale sõõmu veini ning paneb siis peekrisse pärli, mis on tegelikult mürgitablett. Kuninganna joob samuti ühest peekrist ning sureb mürgitatuna. Hamlet haavab mürgitatud mõõgaga Laertest, mille peale too räägib printsile vandenõust mõõkade ja mürgipärlitega. Hamlet lööb mürgitatud mõõga läbi kuninga südame ning kukub ka ise kohe kokku. Ka Laertes on juba surmaunne suikunud. Saabuvad saadikud teatega, et lahing maatüki pärast Poolas on võidetud. Horatio, kes viibis duelli juures jõuab saadikutele rääkida kuningapere surmast, enne kui tragöödia lõpeb surnukehade lossist väljaviimisega
SHAKESPEARE: HAMLET
KokkuvõteKuninga ihukaitseväelased näevad lossi valvates vaimu, kes on kadunud kuninga sarnane. Nad otsustavad Hamletile sellest rääkida, mille peale viimane lubab järgmisel ööl valvuritega kaasa minna. Öösel kõneleb Hamlet oma isa vaimuga, kes räägib pojale enda tapjast (siiani usuti, et kuningas suri ussi hammustusse), kelleks osutub praegune kuningas. Hamlet tõotab kätte maksta. Samal ajal arvatakse, et Hamlet on hull, sest ta saadab Opheliale veidraid armastuskirjuLossi saabuvad rändnäitlejad, kellel Hamlet palub esitada üht näidendit, kus mõrvatakse kuningas sarnaselt Hamleti isa mõrvale. Vahepeal saadavad kuningas, kuninganna ja Polonius Ophelia Hamleti järele luurama. Poloniuse tütar kuuleb Hamleti monoloogi elust ja surmast ning hakkab uskuma juttu printsi hullumeelsusest. Sama päeva õhtul esitataksegi näidend, mida soovis Hamlet. Poole etenduse pealt tormab kuningas õudust tundes minema. Järgmisel päeval otsustab kuningas Hamleti Inglismaale saata. Enne lahkumist jõuab too veel kuningannaga kõnelda ning tappa kardina taga luurava Poloniuse. Vahepeal on Ophelia oma isa surma tõttu hulluks läinud. Laertes, Poloniuse poeg, tuleb lossi isa surma kohta seletust nõudma, et kätte maksta. Saabub kiri Hamletilt, kust ilmneb, et too on taas Taanimaa pinnal. Hauakaevajad kaevavab Opheliale, kes on ojasse uppunud, hauda, mille ääres kohtuvad Hamlet, kuningas, kuninganna, Laertes jt. Laertese ja Hamleti vahel leiab aset sõnavahetus. Veidi hiljem saabub printsi juurde Osiric, kes kutsub Hamleti Laertesega duelli pidama. Kuningas on Laertesele andnud mõõga, mille ots on mürgitatud. Duellil haavab prints Laertest, too omakorda kriimustab mõõgaga Hamletit. Kuningas joob iga Hamleti tabamuse peale sõõmu veini ning paneb siis peekrisse pärli, mis on tegelikult mürgitablett. Kuninganna joob samuti ühest peekrist ning sureb mürgitatuna. Hamlet haavab mürgitatud mõõgaga Laertest, mille peale too räägib printsile vandenõust mõõkade ja mürgipärlitega. Hamlet lööb mürgitatud mõõga läbi kuninga südame ning kukub ka ise kohe kokku. Ka Laertes on juba surmaunne suikunud. Saabuvad saadikud teatega, et lahing maatüki pärast Poolas on võidetud. Horatio, kes viibis duelli juures jõuab saadikutele rääkida kuningapere surmast, enne kui tragöödia lõpeb surnukehade lossist väljaviimisega
Hamlet- hull või teeskleja?
Paljud inimesed läbi sajandite on vaielnud küsimuse üle, kas Hamlet oli hull või teeskleja? Mina arvan, et Hamlet teeskles. Hamlet otsutas hakata hullu mängima, et kätte maksta onule. Viimasele pani süüks oma isa mõrvamist.
Kui Hamleti isa ilmutas end talle ja rääkis, et ta ei surnud mitte ussi hammustuse tagajärjel vaid hoopis ta vend mürgitas ta. Siis saigi Hamlet vihaseks ja otsustas hakata mängima hullu. Ta arvas , et nii on lihtsam Claudiusele ligi pääseda ja talle kätte maksta.
Algul arvati, et Hamlet on hulluks läinud armastuses Ophelia vastu. Taani prints lasebki neil seda arvata. Selline asjade kulg sobib igati tema plaanidega ja keegi ei tabanud ära tema tegelikke plaane . Vähemalt veel mitte.
Hamlet ei varja oma tõelisi eesmärke kuigi kaua. Esimese vihje annab ta kuningale, siis kui lossi tulevad näitlejad. Hamlet laseb neil etendada “Gonzago mõrva”, milles rekonstueeritakse umbes sarnane situatsioon: kuninga vennapoeg tapab valitseja, abiellub seejärel kuningannaga, haarates sedaviisi võimu ja trooni . Kas tõesti suudaks üks hullumeelne hakkama saada millegi nii keerulisega? Kõige selle plaanimiseks on ikkagi vaja tervet ja kainet mõistust.
Pärast etendust muutub Claudius rahutuks ning Poloniuse kaasabil seab ta Hamletile lõksu, et välja selgitada,millist mängu viimane ikkagi mängib. Peibutisena kasutatakse Opheliat. Hamlet näeb aga kahe mehe plaanidest läbi. Oma vihast pimestatuna ei suuda ta end kontrollida ning valab oma raevu armastatud neiu peale välja. Sellega prints paljastab ennast. Kuningas saab aru, et vennapoeg ei ole hullunud armastusest Ophelia vastu, vaid et teda piinab midagi muud. Jällegi on Hamlet temonstreerinud kaine ja terve mõistuse kasutamist.
Viimaks paljastab Hamlet end emale. Suutmata enam end tagasi hoida süüdistab ta kuningannat oma isa pettmises ning Claudiust viimase tapmises. Sellest jutuajamisest tuleb minu arvates välja tõsiasi, et Hamlet ei ole hull, vaid vihane kõigi ja kõige peale.
Kõiki fakte vaadates leian, et Hamleti mõistusega ei olnud midagi viga. Vastupidi. Ta tahtis kätte maksta oma isa mõrva eest ning arvas, hullumeelset mängides suudab ta oma plaani kõige paremini teostada. Ta kasutas hullumeelsust ainult nii kaua, kui oli vaja oma plaane varjata. Lõpuks ta siiski paljastas end, tehes teatavaks oma tõelised kavatsused.
"Olla või mitte olla"
Iga inimene on kunagi elus olukorras, mil ta peab esitama enesele selle juba üsnagi kulunud küsimuse: "Olla või mitte olla?" Selles tõesti on ja ka oli probleem, vähemalt teatud ajal Taanimaal ühe kõrgest soost noormehe hinges ja peas. Selleks noormeheks oli troonilt tõugatud prints Hamlet, kes püüdis selgusele jõuda paljudes asjades, eriti aga küsimuses, mis puudutas tema isa tapjat.
Hamletil polnud lihtne taluda teadmist, et tema isa mõrtsukas istub ülbelt troonil ja kavatseb kosida tema enese ema. Hamlet pidi midagi ette võtma, tema õilis süda ei lubanud toimuvast lihtsalt mööda vaadata. Asi polnud sugugi selles, et Hamlet oleks olnud auahne; ta ei janunenud mitte trooni, vaid õigluse järele. Seda saavutada on nii mõnigi kord hoopis raskem kui vallutada kuningriiki, sest tuleb valida vahendeid nõnda, et oma õigust taga ajades teisi ja nende õigusi maha ei tallata. Seega poleks Hamlet saanud Claudiust lihtsalt maha lüüa, ta oleks seeläbi vaid enesest mõrtsuka teinud. Hamleti eesmärgiks oli aga näidata Taanimaale tõelist mõrtsukat.
Hoopis lihtsam oleks olnud käegalöömine, mis oligi üks kolmest Hamleti ette tekkinud valikust. Ta võinuks lihtsalt alistuda ühiskonnale ning suruda alla oma kättemaksuiha ja vajadus õigluse järele. Hamlet aga poleks suutnud seda taluda. Teadmine, et ta polnud käitunud õigesti, oleks teda painanud kogu ta ülejäänud elu. Kuna Hamlet polnud inimene, kes tõstab ühiskonna huvid enese omadest kõrgemale, siis pidas ta õigesti käitumise all silmas seda, mida käskis ta süda, mitte tema riik. Pealegi ei pidanud Hamlet sellist elamist eluks - inimene ei olegi ju inimene, vaid üleskeeratav nukk , kui ta oma peaga ei mõtle, vaid ainult alandlikult teiste tahtmist täidab.
Enesetapp oleks olnud lihsaim viis olukorrast põgeneda. See näib küll igati hõlpsa väljapääsuna: nii hea oleks keerulised eluprobleemid selja taha jätta ja lahkuda teise ilma. Hamletile polnud see aga vastuvõetav. Ta ei arvanud, et nii saaks oma probleemid lahendatud. Need oleksid teda painanud ka teises ilmas. Nii tundusid mõlemad variandid, nii käegalöömine kui põgenemine, Hamletile allaandmisena. Jällegi oleks ta pidanud end teistest mõjutada laskma ning enese püüdlused unarusse jätma. Ka siis, kui Hamlet küsis eneselt: "Olla või mitte olla?", mõtles ta: "Kas jääda iseendaks või mitte? Kas lasta teistel juhtida minu elu või vastupidi?" Otsuse langetamine polnud lihtne, sest nagu tihtilugu, pidi nüüdki midagi ohverdama. Selleks võis saada ka noormees ise, kuid Hamlet oli kõigeks valmis.
Lõpuks ometi langetas noor prints otsuse, mida ta õigeks pidas. Nüüd asus ta seda ellu viima. Seejuures ei põlanud ta ära ka hullu mängimist või nii väheste talle oluliste inimeste solvamist - eks eesmärk pühitseb abinõu. See võib tunduda hoolimatu ja ülbe, ent Hamlet tahtis siiski olla tema ise. Pealegi sai sellises olukorras ruttu selgeks, kes on tõeline sõber, kes mitte. Ophelia eemaldus Hamletist, sest ta oli otsustanud "mitteolemise" kasuks. Sellest, et Ophelia ei saanud õnnelikuks, võib järeldada, et inimese õnneks on vaja rahulolu. See tuleb aga igaühel just oma tegudega luua. Võib-olla sai kättemaks just tänu Ophelia loobumisele Hamleti elueesmärgiks ja -püüdluseks. Ta tahtis vähemalt midagigi oma elus hästi ja edukalt teha.
Hamleti sepitsetud plaan õnnestus ja see ainus isemõtleja suutis tollases Taani riigis paljutki muuta: avada inimeste silmad ja puhastada oma kodumaa inimsaastast. Võib küll öelda, et Hamlet lõpuks kaotas, kui kaotuseks lugeda ta surma. Ent tema vaim võitis, sest ta oli suutnud enesele kindlaks jääda. Nüüd polnud tal ka põhjust teist ilma karta - tema oli oma eluülesande täitnud ning tema hing võis rahul olla. Nii leidiski Hamlet vastuse oma küsimusele. Olla so. julgeda väljendada omi mõtteid. Argust aga ja soovi alati lihtsama vastupanu teed minna pidas Hamlet samaväärseks surmaga, sest elu ongi ju raskuste ületamine ja saavutatu nautimine, isegi siis, kui eluaeg liialt lühikeseks kipub jääma. Hamlet oli kangelane, aga mitte seetõttu, et ta noorelt suri, vaid just seetõttu, et ta keset teesklust täis kuningriiki julges siiski olla tema ise. Loomulikult võib igaüks oma elu erinevalt elada, kas oma peaga mõelda ja tegutseda või mitte, niisiis olla või mitte olla.