....5 Kokkuvõte...................................................................................................... ..............................6 Kasutatud kirjandus......................................................................................................... ..........7 Sissejuhatus Lepp on heitleheline puu või põõsas, mis kuulub kaseliste sugukonda. Pungad on tavaliselt rootsulised ning kahe kuni kolme soomusega. Lehed on saagja servaga jagumatud lihtlehed. Eestis kasvab lepp väga vastupidavana. Lepp võib taluda -35 kuni -50 kraadi. Lepaurvad on pikad ja peenikesed. Lepad võivad kasvada kuni 35 m pikkuseks. Lepal on palju erinevaid liike. Kokku on neid umbes 35. Nõukogude Liidu ajal kasvas Nõukogude Liidu alal 11 erinevat liiki looduslikult. Eestis kasvab 2 liiki looduslikult, nendeks on harilik lepp ja hall lepp. Lepp on vastupidav puu, mis võib kasvada nii metsas kui linnas. Lepp on aasta puu 2004.
tammepuust vaadid. Paljud vees olevad ehitised on tehtud tammest, sest tema puit peab vees kaua vastu. Tammest on valmistatud kodus põrand Eesti jämedaim Tamm on Tamm Lauri tamm. Tema ümbermõõt 130 cm kõrguselt 8 meetrit ja vanus on 680 aastat. Tüve õõnsus on täidetud raudarmatuurist konstruktsiooniga, täitmiseks kulus 8 tonni betooni. Sel ajal, kui õõs oli tühi, mahutas see kuni 7 inimest. Hall lepp Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on
Hall lepp - nimetatakse ka valgeks lepaks. Hall lepp on mitmeaastane lehtpuu või kõrge põõsas ja on varju taluv. Kõrgus on tavaliselt kuni 15m ja harva kuni 25m. Kasvab kiiresti, sureb vara. Eestis levinud puuliikidest on hall lepp kõige lühemaealisem. Eluiga on tavaliselt 50-70 aastat kuid võib olla ka erandeid, nagu kõige puhul. Hall lepp on meil tuntud võsapuuna ja kasvab sageli mitmetüvelisena, sest annab rohkesti juurevõsusid. Noorelt kasvab hall lepp hästi kiiresti. Puidu kvaliteet hakkab halvenema juba 40 aastaselt. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Leht on terava tipuga ning matt. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Halli lepa lehed sisaldavad rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja
Lepp Lepp on heitlehiste lehtpuude perekond kaseliste sugukonnast. Heitlehisus tähendab seda, et ebasooda ilma saabudes heidab puu oma lehed maha (sügis) ning soodsate ilmadega taas lehistub (kevad). Lepad kuuluvad katteseemnetaimede hõimkonda. Eestis on kahte liiki leppasid: hall lepp ning sanglepp. Eesti looduses võib harva leida ka värdleppa- halli lepa ning sanglepa hübriid. Hall lepp ehk valge lepp on 15-25m kõrgune puu, mis kasvab põhiliselt Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eluiga on kuni 70 aastat, kuid kuna halli lepa juurestik on üsna pinnalähedane, siis hall lepp on üsna tormihell. Halli lepa lehed on hallikasrohelist tooni, teravatipulised ja matid. Isasõied on urvakujulised ja punakaspruuni värvi, paiknevad 3-6 kaupa rippudes võrsete tipus. Emasõied on käbi kujulised, õitsedes punakat tooni, kuid valmides muutuvad tumepruuniks ning paiknevad külgvõrsete tippudes.
1. Perekond nulg ja kuusk (üldiseloomustus, perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused, peamised liigid, levik, keskkonnanõudlused ning kasutamine) Perekond nulg: Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Okkad lamedad, 1 kaupa ja kinnituvad umardunud alusega otseselt siledale võrsele. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Käbid püstised, käbisoomused varisevad pärast valmimist ja puule jäävad püstised rootsud. Puit valkjas, väga kerge, vaiku puidus vähe (käbides, seemnetes, koore all). Puit põleb halvasti aga hästi töödeldav. Perekonnas 50 liiki (siberi, euroopa, palsami, hall, kaukaasia). Levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Eestisse toodud 20 liiki. Puitu kasutatakse saematerjalina ehituses, puidulaastude ja saepuru tootmiseks
osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat. Pungad munajad, pruunid ja vaigused. 5. Õied ja viljad: Tolmleb kevad-suvel, aga seemnealgmed viljastuvad alles aasta pärast ning emaskäbid valmivad teise aasta sügisel. Emaskäbid on valminult 3-7 cm pikad, värvuselt pruunid või hallikad. Isaskäbid on 0,5-0,6 cm pikad ja kollased ning hävivad kohe pärast tolmlemist. Männi viljakandvus algab üksikult kasvades 10-15 aastaselt (puistus 25-35). Tuultolmleja. 6. Kasvunõuded: Leplik liigniiskuse ja ka niiskusepuuduse suhtes, kasvades nii kuivades nõmmemetsades kui rabades
Puud ja põõsad Jaana Koplimaa Agnes Möldre Ea51 LEPP • Leppasid Eestis on kahte liiki: HALL LEPP SANGLEPP Hall lepp • Varjutaluv võsapuu • Kõrgus – 15-25m • Kasvab kiiresti, sageli mitmevõsaline • Eluiga – 50-70a • Kasvukoht- metsaservades, kuuse- segametsades ja endistel lagendikel • Leht – terava tipuga ja matt • Mullasuhtes pole nõudlik ja ise rikastab mulda. • Ei ole haljastuses palju kasutatav Õied Hall lepp õitseb märtsis või aprillis Emasõied
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes.
.................. 3 Suurus.......................................................................................................... 4 Tüve koor...................................................................................................... 4 Võrsed, pungad ja okkad.............................................................................. 5 Juurestik....................................................................................................... 6 Käbid ja seemned......................................................................................... 6 Eluiga........................................................................................................... 7 Hall Lepp......................................................................................................... 8 Kirjeldus....................................................................................................... 8 Levila ja kasvukoht..........
HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni
OKASPUUD Ladina keelne Perekond Tunnused Iga Käbid Paljunemine nimetus igihaljas, laia püramiidja võraga; oksad pikad, Isaskäbikesed on horisontaalsed; koor noortel puudel sile ja hall, sihvakad, silinderjad 4-
Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök). Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp, toomingas) Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest, kasvukohast jt. teguritest. Näiteks h. saar kannatab 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju. 14. Mets ja temperatuur. Negatiivsete temperatuuride mõju puittaimedele. Külmakahjustused puudel. Külmakindlad ja külmahellad puu- ja põõsaliigid.
õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki.Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100...500 aastani.
Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes
nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt. · Puidu kasutusviisid: ehitus-, taara-, paberi- ja resonantspuit, kaevanduse tugipuud, katuselaastud, sindlid, küte jm. · Harilik kuusk oli ja on Põhja-Euroopa peamine jõulupuuliik. Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina.
Metsa, kus arukask on arvukaim puuliik, nimetatakse kaasikuks. Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Tavaelus nimetatakse nii arukaske kui ka sookaske lihtsalt kaseks. Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meiemetsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 47 ja laius 2,54,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Eestis kasvavad arukased tavaliselt 1525 m, soodsates tingimustes isegi kuni 3035 m kõrguseks
kui harilikul kuusel, värvuselt on hallikas rohelised, käbi on hästi pisike, helepruun) Picea mariana must kuusk (natukene heledam kui kanada kuusk, võrse on karvane, laiemad õhulõhed, pungasoomused on pikad, käbi on veel väiksem kui kanada kuusel ja käbi on tumedam, hallikas tumepruunikas, käbi on suhteliselt ümmargune) Picea omorika serbia kuusk ( okkad lamedad, ühelt poolt hallid teiselt rohelised, okaste taga kaks valget triipu, käbid piklikud punakaspruunid , väiksemad) Picea pungens torkav kuusk (võrse pole karvane, teravad okkad, hästi helepruunid, väga pehmed) Pseudotsuga menziesii harilik ebatsuuga (hästi pikad ja pehmed okkad, võrse on karvane, taga on 3 rohelist ja 2 valget triipu, eest on suhteliselt hariliku kuuse värvi , erksam roheline, pungad on küljes, käbil on kattesoomused, käbi on piklik ja heledam pruun ) Tsuga canadensis kanada tsuuga (väga õhuke meenutab sõnajalga, eest roheline tagant
Võrsete ja vanemas eas peenerõmelise sile või piklike peened ja sile või pikuti pungade võrkjas korp, tüvi korbaga. Noored ribadena punakad, lõhenev. Võrsed tunnused sageli kõver. võrsed kestendav. Noored noorena sinakasrohelised Võrsed punakaspruunid, võrsed läikivad, karvased, või punakad, sinakasrohelised, läikivad. Pungad punakaspruunid, heledate hiljem pruunid. kaetud punakaspruunid, heledate lõvedega. lõvedega, Pungad väikesed, härmatisega. ladvapung Punga alumised pungad lehearm kitsas.
• juurdekasv väheneb vee defitsiidi (põua) tingimustes • juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse (liigniiskuse) korral Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes jaotat puittaimi: hügrofüüdid- kasvavad märgaladel, liigniisketel kasvukohtadel (mänd, sookask, sanglepp) mesofüüdid- kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk) kserofüüdid- on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal (harilik mänd, kadakas) Pindmine äravool- sademete vee või lumesulavee ära voolamine mööda maapinda. Mets vähendab pindmist vee äravoolu ja see on tingitud järgm põhjustest: • kuna metsa võrastik peab kinni osa sademetest, siis maapinnale jõudev vee hulk võib olla oluliselt väiksem, kui metsata alal
varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök). Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (hall lepp, sanglepp, toomingas) Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt: Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest: 1. V õ r a d e t i h e d u s - mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. 2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui
.........................................................................15 Harilik lumikelluke.......................................................................................................15 KEVADE PUUD......................................................................................................................17 Kask..............................................................................................................................17 Hall lepp........................................................................................................................18 Paju................................................................................................................................18 Harilik toomingas..........................................................................................................19 KEVADE LINNUD....................................................................................
Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar nt part toitudes temast, levitab ka seemneid (õhuruumid) 3)Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) kasvab veekogude kallastel pikad püstised, erkkollased lehed pikkus 1-1,5m
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
tekkinud juurekäigud aga säilivad ja suur juurekäikude hulk on üheks põhjuseks, miks metsamullad on võrreldes sama liiki põllumuldadega kobedamad ning suure vee- ja õhumahutavusega. Toitainete paremaks omastamiseks eritavad puud nn. juureeritisi, mis suurendavad näit. omastatava fosfori sisaldust mullas. Metsade roll mullaparandajatena: Puuliikidest suurima positiivse mõjuga mullatekkeprotsessidele on Eesti tingimustes lepad ja seda tänu lämmastikusidumisvõimele. Lepa perekonna esindajad on metsapuude hulgas kogu maailmas tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad. Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Metsavaris ja kõdu, orgaanilise aine lagunemine: Variseks nimetatakse puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest, okstest, õite osadest, viljadest (käbidest) ja kooretükkidest. Osa sellest materjalist jääb maapinnale, osa aga seguneb mullafauna tegevuse tulemusena mulla mineraalosaga
Kõige levinum puuliik Eestis on mänd 31% Valgusnõudlikel puuliikidel (kask,lehis, mänd) kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad II kohal on kask 31% toimub see kiiremini kui varjusallivatel liikidel kuused. Ülarinde III kohal kuusk - 18% (kuusk, nulg). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt hall lepp 9% langevad maha ja moodustub oksavaba tüve Järelkasv - noor metsapõlvkond, mis võib haab 6% laasumine. Metsa tuleb mõista kui seostatud edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb sanglepp 3% tervikut, kusjuures seos ja vastastikune mõju ei seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist
rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised. Õisikuid on l või 2, õietupp on karvane, hele- või tumepunased, vahel ka lillakad ja väga harva valged õied moodustavad tiheda nuti. Aasristik õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse aasristiku õisi koos ülemiste lehtedega. Neid kogutakse õitsemise algul ja kuivatatakse kohe varjus, katusealuses või kuivatis temperatuuril 60-70 °C, kusjuures tuleb vältida ülekuivatamist, sest droog kaotab siis oma ravitoime. Säilitatakse kumises nõus l aasta. Mõnel juhul kogutakse ka juuri, mida kuivatatakse tavalisel viisil.
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2-5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2- 5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin. Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik. Arukase üks tuntum looduslik vormi on maarjakask ehk karjala kask. 3 Õied ja paljunemine Arukase lahksugulised õied on koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, 5-8 cm pikad. Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on püstised, valminult 2-3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Arukask õitseb mais ja on tuultolmleja. Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu ja juurte läbiraiumisel juurevõsu. Lehed
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Valgus- oleneb sellest kui hallikad ja kui sinakad on okkad. Mida intensiivsemalt see värv eraldub seda rohkem vajavad valgust. Haljastusväärtus- Kvaliteetne ja vastupidav puit. Harilik kuusk näiteks ei ole üldse haljastuses hea kasutada. Ei ole haljastusväärtusega. Puu võra- Suured, lai kuni kitsaskoonusjas Okkad- Kinnituvad näsadele, kui okka ära võtta oksa küljest jääb oks konarlikuks, nulul aga jääb siledaks. Okkaid on rombjaid ja lamedaid. Käbid- Liibuvalt või kohevalt. Käbid ei pudene. Linnatingimusi ei talu har kuusk, taluvad torkav, Engelmanni ja serbia kuusk MÄND Pinus Mullastik- Hea juurestiku tõttu suudavad kasvada väheviljakatel, kuivadel, liivastel muldadel Niiskus- Valgus- Väga valgusnõudlikud Haljastusväärtus- hea omadusega Puu võra- Käbid- seemnesoomused paksud ja puitunud, sageli tipp kilpjas Okkad- Pikad. Okkad esimesel kahel eluaastal kahekaupa. Hiljem arenevad 2-5 kaupa okkad. Õhulõhed võivad olla mõlemal poolel. LEHIS Larix
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
