H.Palamets "Keskaja kultuurist ja olustikust" (0)

H. Palamets "Keskaja kultuurist ja olustikust"
Lugesin läbi Hillar Palametsa raamatu "Keskaja kultuurist ja olustikust", mis tutvustab keskaja kultuuri ja olustiku neid külgi, mida tavaline õpik enamasti ei tutvusta. Raamat räägib keskajast mitmest küljest - keskaegsest maailmapildist, koolist, linnaelust, tehnika arengust jne.
Esimene peatükk räägib tootmise ja tehnika arengust, sealhulgas ka feodaalsest hierarhiast ja naturaalmajandusest. Sain feodaalkorra süsteemist palju paremini aru, kui kooliõpikust, sest seletatud on äärmiselt lihtsalt.
Feodaalse hierarhia süsteem meenutas treppi, mille kõige kõrgemal astmel seisis kuningas, kellele kuulusid kõik kuningriigi maad, mida ta siis suurfeodaalidele läänistas. Lääni saanud suurfeodaalid, kelleks olid vürstid, hertsogid ja krahvid, olid kohustatud koos oma väeüksusega kuningat sõjakäikudel saatma või mõnda muud moodi kuningale maa eest tasuma. Maad andnud feodaali nimetati senjööriks ja maad saanud feodaali vasalliks. Kuningad, hertsogid ja krahvid läänistasid maid parunitele, need omakorda väikefeodaalidele - rüütlitele. Rüütlid enam vasalle omadaei tohtinud, nemad moodustasid feodaalse hierarhia kõige madalama astme.
Põllumajanduses tehti palju uuendusi põllutööriisttades ja põlluharimise viisides, kuigi need muutused toimusid väga aeglaselt. Tehti ka uuendusi veoloomade paremaks kasutamiseks. Karjakasvatus arenes vähe, kasvatati üsna väheseid loomaliike.
Tehnika arenes eelkõige tänu käsitöö koondumisele linnadesse, kus olid paremad võimalused sellega tegelemiseks . Arendati raua tootmist, tehti paremaid tööriistu, arendati välja efektiivsed tuuleveskid.
Ehituskunstis toimus varakeskajal vähe, aga 11. sajandil toimus koos romaani stiili levikuga ka selles osas tõus. Ehituskunsti hinnati keskajal kõrgelt, seda peeti lausa juhtivaks kunstiks.
Kehvadele maanteedele eelistati veetransporti. Kõige elavam oli liiklus Vahemerel. Hakati kasutama hiinlastelt õpitud uuendust - kompassi.
Teine peatükk räägib keskaegsest maailmapildist. Keskaegse maailmapildi järgi kujutab kogu maailm endast vastandlike jõudude lepitamatut võitlust. Oldi väga usklikud ja usuti , et kuningas saab oma võimu jumalalt ja seega kannab oma tegude eest vastutust üksnes jumala ees. Aeg-ajalt üritati ka viimsetpäeva ennustada. Ajaarvamisi levis keskajal mitu erinevat varianti - ühed lugesid ajaarvamise alguspunktiks Kristuse sündi, teised aga maailma loomist, mis olevat toimunud aastal 5508.
Keskajal arvati, et Maa on lapiku leivapätsi suurune ning ujub ookeanis, toetudes vaaladele või hiiglaslikele kilpkonnadele. Üle maailmaserva kukkumise ohtu peeti väga võimalikuks.
Kirik oli keskajal väga tähtis organisatsioon . Koguduseliikmetelt võeti kirikukümnist. Kirik hoidis oma kontrolli all kogu ühiskonda.
Kolmanda peatüki sisuks on feodaalid ja rüütliväed. See teema mind muidu eriti ei huvitaks, aga siin raamatus oli kirjutatud kõigest väga huvitavast küljest. Feodaalide peamine tegevus keskajal oli sõdimine ja röövimine. Ehitati palju linnuseid ja ehitamine arenes aina edasi. Linnused muutusid järjest tugevamaks ja raskemini vallutatavaks. Jõukama feodaali linnuses oli lausa kaks õue tavapärase ühe asemel.
Keskaegse sõjaväe põhiosa moodustasid rüütlid. Rüütli relvadeks olid piik , sõjakives või sõjanui ning kahe teraga sirge mõõk, mille käepide meenutas risti. Rüütleid iseloomustas lodev distsipliin ja omavoli. Keskaegne ideoloogia rõhutas rüütlite truudust ja ustavust, õiglust ning üllameelsust, vaprust ja valmidust eneseohverdamiseks senjööri või südamedaami nimel.
Neljas peatükk räägib keskaegsest linnast ja linnaelust. See oli minu arvates üks huvitavamaid peatükke. Keskaegsetesse linnadesse koondus käsitöö ja kaubandus. Linnad ei olnud väga rahvarohked. Linnades oli surevus suurem kui sündivus ja enamik inimesi suri enne täisealiseks saamist. Hügieenitingimused olid halvad ja nakkushaigused tapsid suuri masse. Peamised keskaegset linna ja linlasi ähvardavad hädad olidki tulekahjud, sõjad ja katk.
Linna juhtis linnanõukogu ehk raad . Raad käis koos raekojas. Raekoja allkorrusel asusid kaupluste ruumid ja linna apteek , keldris aga peenema seltskonna joomakoht. Paljudes linnades peeti raekojaesisel väljakul paar korda nädalas turgu. Raekoja plats oli linnaelanikele peamine kogunemiskoht.
Linnas elavad käsitöölised koondusid tsunftidesse . Tsunfti kuulumine oli kohustuslik, see andis õiguse olla käsitööline. Reklaam ja konkurents tsunfti liikmete vahel oli keelatud. Tsunfti kuuluvate käsitööliste elu oli pisiasjadeni ette kirjutatud, aga tsunfti liikmetele sisendati uhkust valitud elukutse suhtes.
Keskaegne linn oli ümbritsetud müüriga. Linnamüürist tõusid tornid. Kaitseehitiste püstitamine oli kulukas ja hooneid püüti kokku suruda võimalikult väiksele alale . Keskaegsetel linnadel ei olnud eelnevalt läbi mõeldud planeeringut. Linna kõige tähtsamad ja esinduslikumad hooned asusid peatänavate ja turuplatside ääres. Tänavavalgustus puudus. Öörahu algas kell 9 õhtul ja öösiti käisid rinnas ringi öövahid.
Viies peatükk, mis räägib keskaegsest olustikust, oli sama huvitav kui neljas, võib-olla isegi veel huvitavam. Kõige rohkem meeldis mulle alateema rõivastus ja mood - see, et hakati kasvatama siidiusse jne. Väga huvitav oli seda lugeda.
Keskaja rõivastus paistis silma vaheldusrikkusega, aga mood muutus väga aeglaselt, nii et tütrel sobis vabalt kanda ema ja pojal isa rõivaid. Arenenud feodalismi perioodil andsid moes tooni mehed. Aadlikud ja linlased armastasid kanda hästi värvikirevaid rõivaid. Vahel tehti kuuel üks käis sinine, teine roheline jne. Värvid vastasid sealjuures kindlale sümboolikale.
Keskaegne inimene armastas tublisti süüa. Ei pööratud tähelepanu saleda joone hoidmisele. Talupoja igapäevame toit oli leib ja puder, kodune juust ja kali või õlu. Leiba söödi palju, üks kg päevas inimese kohta oli täiesti tavaline. Söödi kaks kindlat söömaaega päevas, põhitoiduks oli mingi liharoog. Lauakombed olid arenenud, lauda tulles pidid käed olema puhtad ja küüned lõigatud.
Kuuenda peatüki teemadeks on keskaegne kasvatus, kool ja ülikool. Keskajal olenes laste ja noorukite koolitarkuse ja eluks vajalike oskuste saamine eelkõige sellest, millisesse seisusesse nad kuulusid. Keskaegsed koolid tegutsesid peamiselt kirikute ja kloostrite juures. Kirikukoolides õpetati ladina keeles. Klassidena õppimist ei korraldatud, iga inimest õpetati omaette .
Alates 11. sajandist toimus Lääne-Euroopas linnade kiire tõus, millega kaasnes majanduse ja kultuuri areng. Teoloogia uurimise ja õpetamise tähtsaks keskuseks kogu Lääne-Euroopas kujunes Pariisi ülikool. Kui aga ülikoolil tekkis võimudega suurem tüli, siis siirdus osa õppejõude ja üliõpilasi Pariisist Inglismaale , kus pandi alus Oxfordi ülikoolile.
Ülikoolides toimus samuti kogu õppetöö ja omavaheline suhtlemine ladina keeles.
Seitsmes ehk siis viimane peatükk räägib keskaegsest teatrist. Kirik suhtus küll vaenulikult igasugustesse rahvalikesse lõbustustesse ja teatrisse, aga ometi võttis ta kasutusse vaimuliku draama , mida näidati pidulikel jumalateenistustel. Aja jooksul hakati liturgilisele draamale lisama ilmalikku rahvakeelset teksti ja see muutuski aja jooksul aina rahvalikumaks. Poolilmalikke etendusi ei lubatud enam korraldada kirikus sees, vaid need hakkasid toimuma laial trepil kiriku ees.
Hiljem hakati keskaegsetes linnades näitama suuri vabaõhulavastusi ehk müsteeriume. Palju raha kulus kostüümide valmistamisele. Kasutati kindlakskujunenud värvide ja detailide sümboolikat. Müsteeriumide etendamine muutus isetegevuslikust näitekunstist aja jooksul professionaalsete näitlejate tegevusalaks.
Kui see raamat läbi lugeda, jääb keskajast meelde umbes 100000 korda rohkem, kui koolis ajalootunnist jäi. Ise lugesin raamatu üsna kiiresti läbi, sest aega oli vähe, ja natuke liiga pealiskaudselt, arvan ise, seega kavatsen kindlasti uuesti ja korralikult läbi lugeda.