Grupitöö kaasuse lahendus (0)

Lahendus
Selleks, et pooled saaksid kasutada lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, tuleb tuvastada eeskätt, kas tegemist on lepingulise suhtega. Kuna kaasuse tekstist tuleneb üheselt, et pooled sõlmisid läbirääkimisi pidamata hankelepingu nr AB 123/223/323, mille hinnaks oli 304 900 eurot, siis saab tõdeda, et poolte vahel on kehtivalt sõlmitud hankeleping. Lisaks puuduvad kaasuses asjaolud , mis viitaksid sellele, et lepingu kehtivuses tuleks kahelda (st võimalikud viited poolte tahteavaldustele, teovõimele, vorminõuetele jne). Kuigi kaasuse enda tekstis on viidatud , et „hankelepingu sõlmimise õiguspärasust ei pea kontrollima“, siis kahtluse korral, et ehk läheb sellest osast siiski punkte kaduma, siis võib ka lepingu kehtivuse bloki üle kontrollida.

Hankija nõuded Täitja suhtes

• Kas Hankijal eksisteerib kahju hüvitamise nõue Täitja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel?
  

Eeldused:1

Kehtiv võlasuhe VÕS §-de 8 ja 11 mõttes (+). Eelnevalt sai kontrollitud, et poolte vahel eksisteerib kehtiv hankeleping. Kuna käesoleval juhul tuleb tugineda vaid võlaõigusseaduse üldosale, siis puudub vajadus konkretiseerida lepingu tüüp.

Kohustuse rikkumine VÕS § 100 kohaselt (+). Hankelepingu § 4.2.3 kohaselt pidi Täitja tarnima ja kokku panema Lepingu lisas täpsustatud mööbli ja muu sisustuse ning paigaldama selle Instituudi õpperuumidesse 1. augustiks 2014. Kaasuse asjaolude kohaselt aga allkirjastati lõplik tarne vastuvõtmise akt kahepoolselt alles 3. septembril 2014. Seega Hankelepingu kohaselt sattus Täitja rohkem kui üks kuu viivitusse töö üleandmisega. Seega on Täitja oma kohustust rikkunud.

Täitja vastutab kohustuse rikkumise eest VÕS §§ 103 (+). Täitja ei vastutaks hankelepingu rikkumise eest olukorras, kus rikkumine oleks vabandatav. Eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Vabandatav oleks rikkumine sellisel juhul, kui Täitja suutmatus teha töö 1. augustiks 2014 valmis oli tingitud vääramatust jõust (VÕS § 103 lg 2). Vääramatuks jõuks on loetud loodusjõudu, sotsiaalsete asjaolude ilmnemist , mis oleks Täitja mõjusfäärist väljas jne. Käesoleval juhul oli Täitja rikkumine tingitud sellest, et Hankija ei täitnud eelnevalt enda hankelepingust tulenevaid kohustusi. Seda aga ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Samuti puuduvad poolte kokkulepped selles osas, et Täitja vastutust oleks kuidagi lepinguliselt piiratud. Seega Täitja vastutab kohustuse rikkumise eest, kuna rikkumine ei ole vabandatav.

Rikkumise tagajärjel tekkinud kahju VÕS § 128 lg 3 ning § 139 lg 1 mõttes (+). Kuna Täitja ei saanud oma tööga valmis hankelepingus kokku lepitud kuupäevaks st 1. augustiks 2014, siis tulenevalt sellest olid Instituudi ruumid hõivatud kuni 3. septembrini 2014, mistõttu isikud pääsesid Instituuti õppima plaanitust hiljem. Selleks pidi Hankija tasuma lisatasu õppejõududele, et kaotatud aja tõttu ei saanud Instituudis õppetöö käia, st lisatasude summa 3000 eurot. Lisaks pidi Hankija üürima 1. septembri 2014 aktuse jaoks teise ruumi, kuna Instituudis ei saanud aktust pidada. Üürimise tulemusena oli kahjuks 1900 eurot. Seega oli Hankija otseseks varaliseks kahjuks kokku 4900 eurot. Saaks veel argumenteerida, et samahästi oleks õppetegevus võinud alata juba 4. septembril 2014, mitte 8. septembril, seega oli Täitjale kahju tekkimine ettenähtav kuni 3. septembrini 2014 VÕS § 127 lg 3 mõttes, mille saaks siis piirduda Täitja kohustus kahjuga, mis arvestab õppetööle lisanduvat täiendavat kulu kuni 3. septembrini 2014. Faktiliselt said õpilased ja õppejõud Instituudi ruume eelduslikult kasutada alates 4. septembrist 2014. Samas aga see argument on üpris hüpoteetiline , kaasuse asjaolud ei täpsusta väga seda, miks õppetöö viibis kuni 8. septembrini 2014, seega tuleb siiski nentida, et hüvitamisele kuuluv kahju oleks 4900 eurot. Lisaks tuleks arvestada VÕS § 139 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt vähendatakse kahju kahjuhüvitist selleni , mille eest kahjustatud isik ehk Hankija vastutab. Käesoleval juhul võiks nentida, et kahju saaks vähendada selle võrra, mille eest Hankija vastutas oma käitumisega. Lisaks tuleks arvestada TsÜS §-s 132 sätestatuga, mille kohaselt Hankija tekitatud kahjuks loetakse ka nende isikute tekitatud kahju, kelle käitumine on käsitletav majandus- ja kutsetegevuses Hankija käitumisena, st Hankija töölised Instituudis kohapeal. Seega võiks isegi argumenteerida, et kahju küll tekkis, kuid kahju suurus oleks vähendatav nullini VÕS § 139 lg-st 1 tulenevalt.

Rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes (-). Hankija ei saa aga õiguskaitsevahenditele tugineda, kui rikkumine ei ole põhjustatud Täitjast endast VÕS § 101 lg 3 mõttes. Täitjapoolne hankelepingu rikkumine oli tingitud asjaolust, et Hankija rikkus omapoolseid lepingulisi kohustusi tulenevalt Hankelepingu § 3.1.3. Hankija pidi Instituudi ruumid Täitjale vabastama 1. juulil 2014. Hankija tegi seda alles 10. juulil 2014. Lisaks pidi Hankija tellima Täitjale tööde teostamiseks vajalikud skeemid ja need esitama Täitjale. Ka seda ei teinud Hankija. Hankija puudus ise pidevalt objektilt, polnud kaasas vajalikke võtmeid, ei teadnud ruumide turvakoode jne. Kaasuse asjaolude pinnalt on võimalik tõdeda, et Täitja lepingurikkumine on tingutud sellest, et Hankija rikkus omapoolseid hankelepingust tulenevaid kohutusi, mis olid sätestatud hankelepingu §-s 3.1.3. Sellest tulenevalt puudub ka põhjuslik seos Täitja tegevuse ehk lepingurikkumise ning tekkinud kahju vahel. Siinkohal ei muuda olukorda ka Hankelepingu § 3.1.4, mille kohaselt Hankijapoolne viivitus § 3.1.3 nimetatud mõne kohustuse täitmisel ei mõjuta Täitja kohustust täita Leping ettenähtud lõpptähtajast, st 1. augustiks 2014. VÕS § 106 lg 2 kohaselt tuleks vastavat sätet lugeda ebamõistlikult Hankija vastutust piiravaks sätteks, mistõttu on vastav hankelepingu § 3.1.4 tühine VÕS § 106 lg 2 mõttes. Kui aga jaatada vastava lepingupunkti kehtivust, siis võiks öelda, et Täitja oleks olukorras, kus sõltumata Hankija käitumisest, mis on aga otseses seoses Täitja lepinguliste kohustuste täitmise viisi ja kvaliteediga, peaks Täitja jõudma hankelepingus kokku lepitud töö valmis ikka 1. augustiks 2014. Kuna aga Täitja lepingulise kohustuse täitmine oli otseses sõltuvuses Hankija lepinguliste kohustuste täitmisega, siis saab lugeda Hankija vastust piiravat lepingupunkti § 3.1.4 ebamõistlikuks. Muuhulgas saaks tõusetuda siinkohal küsimus ka Hankelepingus sätestatud tingimustest kui tüüptingimustest. Vastavat asjaolu kontrollitakse järgnevalt.
Vastus: Hankija ei saa nõuda kahju hüvitamist Täitjalt 4900 eurot ulatuses VÕS § 115 lg 1 alusel.

• Kas Hankelepingu § 3.14, § 7.2 ning § 7.7 võiksid olla tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes ning lisaks ka tühised VÕS § 42 lg 1 mõttes?
  

Kaasuse asjaoludest tulenevalt ei pidanud pooled mitte mingisuguseid läbirääkimisi hankelepingu tingimuste üle. Riigikohus on selgitanud2, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama . Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Käesoleval juhul nähtub kaasusest vaid see, et läbirääkimisi hankelepingu tingimuste üle poolte vahel ei peetud. Puudub viide selles osas, kas Täitjal oleks olnud võimalik mõjutada hankelepingu tingimuste sisu. Kuna need tingimused on äärmiselt Hankijat soosivad, siis võtab kaasuse lahendaja eelduseks , et Täitjal ei olnud võimalik vastavaid tingimusi mõjutada.
Kaasuse lahendaja leiab, et kaasuses puudub viide selle kohta, et tüüptingimused (käesoleval juhul hankelepingu § 3.1.4, § 7.2) ei oleks võinud saada lepingu osaks. On tõenäoline, et Täitja sai vastavate tingimustega tutvuda VÕS § 37 lg 1 mõttes. Pigem võib tekkida küsimus viidatud hankelepingu tingimuste tühisusest VÕS § 42 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 1 mõttes on tüüptingimus tühine, kui lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal on teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Muuhulgas on ebamõistliku kahjustamisega tegemist siis, kui tüüptingimus piirab lepingupoole õigusi ja kohustusi selliselt , et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Käesoleval juhul hankelepingu §-s 3.1.4 sätestatud klausel, et „Hankija poolne viivitus §-s 3.1.3 nimetatud mõne kohustuse täitmisel ei mõjuta Täitja kohustust täita Leping ettenähtud lõpptähtajaks“ võib kaasa tuua selle, et hankelepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kuna pooled olid kokku leppinud, et hankelepingu kohaselt annab Täitja möbleeritud Instituudi ruumid Hankijale üle 1. augustil 2014. Selleks, et Täitja saaks Instituudi ruumides üldse mööblit kokku panema hakata on vaja: a) vabu ruume b) teadmist ehk skeeme , kuidas ja kuhu mööblit paigaldada. Hankija pidi § 3.1.3 kohaselt andma Täitjale tühjad ruumid üle 10. juulil 2014. Kui aga Hankija oleks seda teinud näiteks alles 10. või hoopis 11. augustil 2014 ning kui jaatada hankelepingu § 3.1.4 kehtivust, mille kohaselt Hankija poolne viivitus §-s 3.1.3 nimetatud mõne kohustuse täitmisel ei mõjuta Täitja kohustust täita Leping ettenähtud lõpptähtajaks, siis ei oleks olnud Täitjal üldse võimalik hankelepingus sätestatud eesmärki – tarnida Instituuti mööbel ning sisustus – täita.
Hankelepingu § 7.7 osas saaks samuti arutleda, kas kahjunõude tõendamise piiramine saaks olla tüüptingimus ning ühtlasi ka tühine tüüptingimus. Tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes saaks hankelepingu § 7.7 lugeda samadel põhjustel, mis eespool kirjeldatud. Tühiseks VÕS § 42 lg 1 mõttes saaks pidada hankelepingu § 7.7 põhjusel , et jällegi selline klausel kahjustaks Täitjat ebamõistlikult. Sellise klausli kehtivuse jaatamise korral võiks Hankija ükskõik mis põhjusel väita, et tal tekkis kahju maksimaalselt 10 000 euro (5000+5000 eurot) ulatuses ning ilma vastavaid tõendeid esitamata oleks võimalik sisuliselt hankelepingut täita 10 000 eurot odavamalt, st 294 000 eurot Instituudi möbleerimise eest. Seega tuleb nentida, et ka hankelepingu § 7.7 saaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes, mistõttu ei saaks Hankija ka sellele tugineda.
Vastus: Hankelepingu §§ 3.1.4, 7.2 ning 7.7 on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 ning tühised VÕS § 42 lg 1 mõttes.

• Kas Hankijal on õigus tasaarvestada kahjunõue 4900 eurot Täitjaga VÕS § 197 lg 1 kohaselt?
  

Eeldused:

Kahe isiku vastastikused nõuded. Täitjal on hankelepingust tulenev nõue 304 900 eurot ning Hankijal on väidetavalt kahju hüvitamise nõue 4900 eurot. Mõlemad on nõuded on rahalised nõuded ning suunatud teineteise vastu. Seega on nõuded vastastikused. (+)

Nõuded on samaliigilised. Eelnevalt sai märgitud, et nii Täitjal kui ka Hankijal on rahaline nõue. Täitjal hankelepingust tulenev lepingusumma 304 900 ning Hankijal väidetav kahju hüvitamise nõue 4900 eurot. (+)

Aktiivnõue on muutunud sissenõutavaks (tasaarvestajale kuuluv nõue). VÕS § 197 lg-s 1 sisalduv reegel tähendab, et aktiivnõue ehk nõue, millega tasaarvestatakse, peab olema sissenõutav, st tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt on kohustus sissenõutav siis, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Eelnevalt kahju hüvitamise kontrolli juures leidsime , et Hankija kahju hüvitamise nõuet ei saaks Täitja vastu esitada, kuna tekkinud kahju ja Täitja rikkumise vahel puudub põhjuslik seos, st kahju tekkimine oli põhjustatud Hankijast endast tulenevalt hankelepingu § 3.1.3 sätete rikkumise tõttu. (-)

Passiivnõue on täidetav (nõue mida tasaarvestatakse). Täitja hankelepingust tulenev nõue 304 900 eurot hankelepingu täitmise eest on täidetav. Põhjalikumalt vt käesoleva kaasuse lahenduse punkti II, milles lahatakse Täitja õigust nõuda Hankijalt lepingutasu maksmist. (+)

Tasaarvestusavalduse tegemine. Kaasuse asjaolude pinnalt võib tõdeda, et Hankija tegi tasaarvestuse avalduse Täitjale. (+)
Vastus: Seega ei ole Hankijal õigus tasaarvestada oma kahjunõue 4900 eurot Täitjaga.

• Kas Hankijal oleks võimalik muid õiguskaitsevahendeid kasutada Täitja vastu?
  

Siinkohal võin üldistatult öelda, et mitte. Sest VÕS § 101 lg 3 välistab igasuguste õiguskaitsevahendite kasutamise Täitja vastu, kuna eelnevalt sai kontrollitud, et Täitja rikkumine oli tingitud Hankija enda käitumisest. Nii on ka õiguskirjanduses leitud, et olukorras, kus võlgnik ei saa töödega õigel ajal alustada, kuna võlausaldaja ei esita selleks vajalikke andmeid, projekti, ehitusluba või töövahendeid või ei tee muul vajalikul viisil koostööd võlgnikuga, siis on võlausaldaja ehk siinkohal Hankija õiguskaitsevahendite kasutamine välistatud.3 Seega oleks välistatud Hankijal muude õiguskaitsevahendite kohaldamine (lepingust taganemine - kuna puudub oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 tähenduses, hinna alandamine – kuna rikkumise on põhjustanud hinda alandada sooviv pool, st Hankija ning seega oleks hinna alandamine välistatud jällegi VÕS § 101 lg 3 kohaselt) Täitja vastu ning tekkinud kahju 4900 eurot peab Hankija ise kandma.
Vastus: Hankijal ei ole võimalik muid õiguskaitsevahendeid Täitja vastu kasutada tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3.

Täitja nõuded Hankija suhtes

• Kas Täitjal on täitmisnõue Hankija vastu 304 900 eurot tasu maksmise osas VÕS § 108 lg 1 mõttes?
  

VÕS § 108 alusel esitatav täitmisnõue on nn sekundaarnõue, st täitmisnõue on muutunud õiguskaitsevahendiks. Võlausaldaja ehk Täitja õigus kohustuse täitmisele tuleneb VÕS § 2 lg-st 1, § 8 lg-st 2 ning § 76 lg-st 1. Sellisel juhul on tegemist võlasuhtest endast tuleneva nõudega ehk primaarnõudega. Eelnevalt tuleks kontrollida hankelepingu täitmise eest makstava tasu 304 900 eurot asjaolusid. Pooled leppisid küll kokku, et hankelepingu täitmise eest tuleb Hankijal Täitjale tasuda summa 304 900 eurot. Hankelepingus puudub aga viide sellele, millal tuleb vastav tasu Täitjale maksta. Hankija leiab, et tasu maksmise mõistlik tähtaeg ei ole veel saabunud.
VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, siis peab võlgnik kohustuse täitma mõistliku aja jooksul peale lepingu sõlmimist arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Riigikohus on leidnud, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõttelisel igal ajal.4 Seega arvestades seda, et Täitja on omapoolse kohustuse täitnud, st andnud Hankijale üle möbleeritud Instituudi ruumid 3. septembril 2014, siis Hankija väide, et 6. oktoobril 2014 ei ole ikka tasu maksmise tähtaeg veel möödunud, ei ole kooskõlas mõistliku aja põhimõttega. Käesoleval juhul on aga rohkem kui üks kuu möödunud sellest, mil Hankija sai Instituudi ruumid enda käsutusse. Seega võib öelda, et Hankija kohustus maksta Täitjale tasu summas 304 900 eurot on sissenõutavaks muutunud hiljemalt kuu möödudes , st 3. oktoobril 2014. Kuna üks kuu mõistliku ajana on vaieldav ning mitmetitõlgendatav, siis leiab käesoleval juhul kaasuse lahendaja, et arvestades kaasuse asjaolusid ning hankelepingust tuleneva summa suurust, võiks pidada mõistlikuks ajaks tasu maksmiseks ühte kuud.5 Kuna 3. oktoober 2014 on reedene päev, siis ei ole põhjust rakendada TsÜS § 136 lg-d 8.
Täitmisnõude eeldused:
Materiaalsed eeldused:

Kehtiv kohustus. Hankijal on hankelepingust tulenev kohutus tasuda Täitjale Instituudi möbleerimise eest kokkulepitud tasu 304 900 eurot. (+)

Kohustust on rikutud (VÕS § 100). Eelnevalt leidsime, et möödunud on rohkem kui kuu aega ajast, mil Hankija sai möbleeritud Instituudi ruumid enda käsutusse. Seega on Hankijal olnud tervelt kuu aega tasuda Täitjale hankelepingu järgne tasu 304 900 eurot. Käesoleval juhul on mõistlik aeg tasu maksmiseks möödunud, seega on Täitja tasu maksmise nõue muutunud sissenõutavaks, mida Hankija ei ole siiani tasunud. Seega on Hankija tasumise kohustust rikkunud. (+)

Hankija vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 103 jj). Kaasuses puuduvad viited sellele, et Hankijapoolne tasu maksmisega viivitamine oleks vabandatav. Seega kuna vabandatavus puudub, siis Hankija vastutab kohustuse rikkumise eest. (+)
Formaalne eeldus:

Ei ole ületatud VÕS § 108 lg 3-5 sätestatud ajalised piirangud. Täitja sai 6. oktoobril 2014 teada, et Hankija ei kavatse veel tasu talle maksta. Seega peab Täitjal olema mõistlik aeg konsulteerida oma võimalikest õiguslikest tagajärgedest, et seejärel esitada Hankija vastu täitmisnõue. Samuti puudub kaasuses viide selle kohta, et Hankija oleks ise määranud mõistliku tähtaja omapoolse kohustuse täitmiseks. Seega tuleb tõdeda, et Täitja kohustamisnõue tasu maksmise osas oleks mõistliku tähtaega arvestades esitatud tähtaegselt. (+)
Vastus: Täitja saab esitada Hankija vastu täitmisnõude VÕS § 108 lg 1 alusel hankelepingust tuleneva tasu 304 900 eurot tasumise osas.

• Kas Täitja saaks esitada viivisenõude Hankija vastu VÕS § 113 lg 1 alusel?
  

Ühtlasi saaks Täitja esitada Hankija vastu ka viivisenõude hankelepingust tuleneva kohustuse tasumise viivitamisest VÕS § 113 lg 1 alusel. Kuna tegemist on kehtiva võlasuhtega (eelnevalt kontrollitud), eksisteerib rahalise kohustuse olemasolu (eelnevalt kontrollitud) ning rahaline kohustus ehk hankelepingust tuleneva tasu 304 900 euro maksmine Täitjale on muutunud sissenõutavaks (eelnevalt kontrollitud).
Vastus: Seega saab Täitja nõuda Hankijalt ka viivist VÕS §-s 94 sätestatud määras, millele lisandub 8% aastas kuni Hankijapoolse tasu 304 900 euro kohase täimise või nõude kohtule esitamise kuupäevani.
1 Riigikohtu 20.03.2012 lahend asjas nr 3-2-1-5-12, p 27  kahju hüvitamise eeldused.
2 RKTKo 08.05.2007, nr 3-2-1-45-07.
3 P. Varul, I. Kull , V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinna: Juura 2006, lk 320.
4 RKTKo 3-2-1-163-04, p 15.
5 Riigikohus on selgitanud korduvalt, et „mõistlik aeg“ on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada igat konkreetset juhtumist eraldi arvesse võttes. Vt nt RKTKo 02.10.2009, 3-2-1-91-09, p 11.